Arhiiv

loodus

Mu vaieldamatult lemmik loodusnähtus on udu! Olgu siin meenutuseks aastalõpu udu Sarapiku metsade ja õue kohal. Ja kõik need värvid, mis on peidus talvakaamoses kõduneva halluse ja vettinud rõskuse keskel. Ma olen seda siin blogis varemgi väljendanud, ent minu jaoks on selles kesktalvises mitte-midagis, kus kõik seisab ja isegi hingata ei julge, midagi ääretult rahustavat. Rehepaplik kaamos ehk udupildipostitus!

 

Advertisements

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.

 

Talvede erinevused meie kliimavöötmes tekitavad minus siiani hämmingut. Oktoobri lõpust aprilli alguseni kestev lumevaip vs tänavune sula ja soojus. Linnas elades on praegune aeg küll kõige tüütum ja hullem, kuid maal viibides üks mu lemmikuid. Nullpunkt. Mitte midagi ei ela ega ole, ent ometi nii täis ja tulvil kõike mis kohe ellu ärkab. Esmapilgul ei ühtegi värvi, lähemal vaatlusel millised kollased, punased, rohelised… Linnas üks hallus ja udu ja löga-läga, maal tahab esimesest päikesest oimetuks löödud lindude lärm kõrvakuulmise viia, hallus ja udu on aga tõeline värske õhu spa!

Kõik veel justkui magab, midagi ei torma sinust mööda – tunne, mis tabab mind alati kevadel kui kõik tärkab ja ärkab nii kiiresti, et põrutab must lihtsalt ummisjalu mööda. Lirts ja lärts astud mööda “pokusid”, lume vahelt välja kergitavaid heinatutte ning loed märke elust, mida esmapilgul justkui poleks, ent siiski …

Mõned märgid sellest elust pole teab mis rõõmustavad. Näiteks need:

Keegi on lükanud ümber aidaseina vastu toetunud rasked metallist vankriratta raamid, pingi koos pottidega, nühkinud/ kraapinud/ närinud nii seinapalke kui aidatrepil seisvaid puitpütte…

IMG_20150226_173246

Keegi on trampinud maapinna seal kõrval seasongermaaks:

IMG_20150226_173549

Keegi on oma keharaskusega astunud puruks välikemmergu põrandalaua:

IMG_20150226_173352

Ja need keegid on endast jätnud järele nii jälgi kui s###a. Kõik teod-jäljed-väljaheited ei kuulu kindlasti ühele isendile, kuid lisaks kitsedele, metssigadele… kes on jätnud need kõige suuremad jäljed lumele??

IMG_20150226_171424

IMG_20150226_170719

Võib olla Vabariigi aastapäevi, kus paraad jäetakse ära, sest miinuskraadid ei võimalda õues tegutsemist… olgu siis teada, et 2015.aasta 24. veebruaril avasime meie pidulikult kevadhooaja: laiali sai lükatud mutimullahunnikuid, murtud hooaja esimene rehavars, oksakääridega harvendatud sirelivõsa ning palju ei puudunud et oleks ka lõkke püsti löönud.

Vabariigi aastapäeva puhul sai õhtu ikkagi piduliku lõpu:

IMG_20150224_190153

Märts on kohe käes. Enam pole pääsu.

Et midagigi kirjutada sellest suvest, tuleks tegelikult ajas tagasi minna möödunud sügisesse. Sest rahulike sügistööde, kirjuleheliste sügispiltide ning muude “järjekordse ringi täissaamise” postituste asemel oli meil hoopiski teistsugune sügis. Kiirelt porgandid ja peedid peenrast välja ning silma alt vedelevad  suveelu jäänused aida alla oli enamvähem kõik, mis teha jõudsime. Seejärel pakkisime aga hoopiski kohvrid ning põrutasime kümneks kuuks kodumandri teise otsa. Mis teha, kui teadmis- ja vaheldusjanu nii suureks kasvab, et selleks tuleb kaks koolieelikust last kaenlas Euroopa suuruselt teise linna ülikooli magistrikraadi minna tegema…. Akadeemiline aasta võõrsil tähendas aga Sarapiku jaoks seda, et kui üks talvine visiit välja arvata, polnud meid tema jaoks kuni juuni keskpaigani olemas. Küll aga olid olemas paar teist head hinge, kes kohal silma peal hoidsid, kevadel veidi niitmisegagi tegelesid ning suurest heatahtlikkusest meie jaoks isegi mõned peenrad kaevasid, et meid suvel tulles vähemasti midagigi ootamas oleks. Siin tuli aga iroonia mängu – koondnimetuse all “vanamehed” tegutsev tandem pani maha neli vagu kartuleid, veidi herneid, salatit, ube, porgandeid ja tilli peamiselt metssigade rõõmuks! Nädalake pärast esimesi istutusi tulid metssead ja tuhnisid kõik üles! Ja kui siis “vanamehed” veel midagi päästa püüdsid ning pool kotti alles jäänud seemnekartulit uuesti maha panid, tulid sead nädala pärast tagasi ning tuhnisid jälle kõik välja! Võta seda kui mingit saatuse sõrme, et kui ikka ise siin ei toimeta, siis näitab loodus sulle kohe ka koha kätte…

 

Aga seetõttu, et harjumuspärase aprilli lõpu/ mai alguse asemel algas meie jaoks tänavu hooaeg alles juuni lõpus, tegeleme me õigupoolest siiani ja tõenäoliselt läbi selle suve nö “kahjude likvideerimisega”. Ehk siis rinnuni kasvanud hein, umbrohtu kadunud lillepeenrad ning sigade songermaaks muutunud peenramaa on praegu tegevuse peamised märksõnad…. Hoolimata kogu seatembust on tärganud siiski umbes viis tillitaime, kaks rida porgandeid, peaaegu terve peenar herneid ning ca kuus kartulitaime! Ja peenrakastides kasvavad maitsetaimed ning maasikad on täiesti puutumata. Üks hea põhjus veel, miks kasutada peenrakaste!

Nüüdseks on aga suvi tervitanud meid lämbekuumade päevade, magusate maasikate, verivärskete pääsukesepoegade ning sumedate ja metstuvide huikeid täis öödega.

 

Ega ma see aasta siin blogis suuri galeriisid ehitustegevusest lubada ei saa. Enne tuleb oma elu siin kodukamaral uuesti sisse seada, linna- ja tööelu jooksma saada ning seejärel, kui talvega varud vaikselt hinge taha kogunevad, siis võiks järgmine kevad küll edasi hakata majaga toimetama. Praegu aga elagu puugid, kõrge hein ja päikesepõlenud kukal!

Konnadest võiks teha kohe erialdi pika fotoseeria. Neid pilte on meil tegelikult kogunenud märkimisväärselt rohkem, aga need konkreetsed jäid praegu silma. Konnad on tõesti meie ühed põhilised kaaslased maal ja vaade, kuidas lapsed tulevad mõlemad peopesad konnadest pungil, üsnagi tavaline. Kõigi õrnahingeliste jaoks võin kohe täpsustada, et ühtegi katkipigistatud või muudmoodi laste käte läbi elu jätnud konna pole minu silmad näinud. Tõesti väga hoolikalt, õrnalt ja teadlikult käivad nad nendega läbi. Nii et elementaarne elusa hoidmise ja sellega arvestamise oskus võikski ju kasvõi läbi konnade nendesse sisenenud olla…

Kui ma väike olin, siis oli mu üheks lemmikmänguks ehmatada suvilas oma tädi, kes hirmsasti konni kartis sellega, et ootamatul hetkel oma peopesast mõne konna talle nina alla pistsin. Minu lastel see läbi ei lähe, keegi meist nende suhtes arglik pole, küll aga ehmatavad mind suured konnad, kes elavad aida all ja pimedas tulevad välja ning kui ma siis aidauksest liigun, siis nende suured hüpped läbi pimeduse tabavad mind alati ootamatult.

Nii et konnad, sookured, kuklased… need on meie põhilised elukaaslased.

_DSC_6622 IMG_20120724_091939 IMG_20130802_202612

Üks ammu-ammu kirjutatud postitus on jäänud üles panemata, sest kuidagi ei leidnud aega, et lahendada video lisamise tehnilised aspektid. Sain sellega nüüd vist enam-vähem hakkama. Las ta siis nüüd toob korraks meelde selle palava suve:

See oli neljapäev vastu reedet, 8.-9. august, kui saartelt, Lääne ja Põhja-Eestist käis üle äikesetorm, millest kõik linnainimesed järgmisel päeval elevusega rääksid, et “oli ju äge”, “kas sa nägid?”, “kuidas ma küll kõik maha magasin” ja interneti uudistevoog oli terveks päevaks täidetud piltidega piksenooltest.

Teate, las ma ütlen kohe oma hinnangu sellele ööle ära: ei olnud äge! Ei olnud ikka üldse äge, kui sa oled maal, kottpimedas metsa sees, saja aasta vanuses aidas, kus seinad värisevad kui müristab, sest äike pole mitte ainult sinu kohal, vaid sa oled selle sees. Ja sa ainult mõtled “palun kuused olge head ja võtke pikne endasse” ning kui elekter juba teist korda ära läheb siis hakkad nuusutama, et kas me juba kärssame ka teisest aida otsast või siiski mitte.

Aga las ma ütlen ka kohe ära, et tavaliselt ma äikest ei karda. Mis tast ikka karta, sest tavaliselt äike tuleb, müristab, sajab ja läheb. Ning ongi kõik. Aga see öö oli niimoodi, et ma ei maganud 01-06, sest üks äike läks ja järgmine tuli. Aga kuna see oli nii erakordne ja varem pole mina oma elus sellist äikest tunnistanud, siis ma kirjeldan ta siin ära, muidu tulevikus ei usugi.

Äikesele olid eelnenud mitu ülipalavat päeva, kus ennustati uusi kuumarekordeid. Lämbus ja tormi eelaimdus oli õhus juba mitu päeva. Kui kõik siis öösel ca 01 ajal pihta hakkas, ärkasin mina selle peale, et kogu aeg müristab, ühtlaselt, ilma vahedeta. Mitte nii, et tuleb kärakas- vaikus- uus kärakas. Vaid ühtlase taustana. Kuna meil aida kambris ju aknaid pole, siis äikesest saime esimese kogemuse sellega, et palgipragudest muudkui sähvis. Nagu keegi teeks õue peal pilti. Ja tõesti, sel hetkel tundus mullegi kõik piisavalt “äge”. Ronisime kõik ühte suurde voodisse, lapsed ka üleval, piilusime aida uksevahelt mis toimub ning filmisime mobiiliga ühe väikese videogi. Ja loomulikult pidi mulle siis peale tulema maailma kangeim pissihäda, mistõttu ma mitte küll täpselt äikesepilve meie kohal olemise, aga veidi eemaldumise hetkel pidin õue minema ja seal pimeduses, mis kogu aeg valgeks sähvis, keset looduse stiihiat oma isiklike looduse kutsungitega tegelema.

Aga see oli alles algus. Kui esimene äike oli Tallinna poole ära läinud ja me rahulikult magama jäämas, hakkas aida tagant vaikselt kostma uut müristamist. Ja tuligi uus laine. Ja selle äikese ajal ma enam ukse vahele ei läinud. Ja kui teine laine oli vaikselt Tallinna poole ära läinud ja mul juba pulss tavapärasest kordades kõrgem ei tahtnud ma kuidagi oma kõrvu uskuda kui vaikselt hakkas Haapsalu poolt kostma kolmas müristamine. Ja need teine ja kolmas laine mis tulid, need olid juba tavapärasemad – välk ja pauk põhimõttel tormid koos meeletu vihmavalinguga, kuid see pauk! Sellepärast ma ütlengi, et pilv mitte ainult ei olnud meie kohal vaid me olime seal pilve sees, sest kaks korda lõi äike mõlema tormi ajal kuhugi täiesti meie kõrvale, sest müristamise ajal palgid naksusid ja aidaseinad kõikusid. Ja ma tõesti ei ole kunagi niimoodi kartnud, et kõhus keerab, ainult mõtled “palun mine ära, palun mine ära” ja loodad, et need meeletu kõrged kuused ja lehis maja kõrval võtaksid äikese endasse.

Nii et, midagi ürgset sai sel ööl kogetud. Ei olnud kahtlustki, kes on tugevam, või kes on abitu. Liigagi ehedad emotsioonid ja looduselamused.

Ma lisan siia lõppu selle video, mille me esimese äikese ajal aida ukse vahelt tegime (tehniliselt täiesti kriitikakõlbmatu). Aga nüüd vaadates tundub see nende kahe hilisema lainega võrreldes poisike. Kuid hiljem ei olnud enam kellestki ukse vahele minejat… Ja me elasime selle öö ilma nähtavate kahjudeta üle.

 

Maal olles märkad asju. On aega vaadata kordusi. Igaõhtune kordus (selge ilma puhul), on loojuva päikese valgusemäng. Siis, kui ta kiired õuele enam ei ulata, kuldab ta üle metsaviiru kuused. Ja mina istun sauna ees, pesen hambaid ja vahin. Ei teagi mida. Lihtsalt. Ja kui kujutada juurde veel sookurgede hüüded, siis oletegi nagu meie õue peal.

2013_DSC_62722013_DSC_62772013_DSC_63032013_DSC_62782013_DSC_62762013_DSC_6281