Arhiiv

Monthly Archives: november 2012

Jagan ka uudist, et ilmunud on Heiki Pärdi raamat “Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840-1940”.

Heiki raamat

Tutvustus: 19. saj keskpaigast algas aeg, mil Eesti arenes traditsioonilisest keskaegsest talurahvamaast moodsaks ühiskonnaks koos kõigi sellest tulenevate muutustega elulaadis ja mõtteviisis. Ka elumaja ise muutus millekski palju enamaks kui lihtsalt peavarjuks – sellest sai üks tähtsamaid staatusesümboleid. Selles rohkete fotode ja joonistega illustreeritud raamatus vaatlebki Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi läbi elumaja arengu ka tolleaegses ühiskonnas toimunud psühholoogilisi muutusi.

Ise olen raamatu läbi lapanud ja lisaks eessõnale siit ja sealt ka lugenud. Meeldib. Leidsin raamatust ka Kõrgemäe taluhäärberi, mida ise suvel külastasin ja siin blogis ka kajastasin – SIIN. Aga püsin praegu faktoloogiline ja lühike oma jutuga.

Advertisements

Sellel reedel avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumis rehemajade näitus, mille koostamisega olen viimased kaks kuud igapäevaselt tegelenud. See on nüüd hetk, kus minu töö ja isiklikud huvid hakkavad sõlme pugema – ise rehemaja omanik, isiklike ja praktiliste huvidega teemas sees, teisalt aga ka tööl käiv inimene, kelle üheks tööks oli nüüd rehemajadest näituse tegemine!

Näituse mõtte ja põhilise eesmärgi sõnastas juba kevadel Eesti Vabaõhumuuseum, kes korraldab näitust koostöös Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Arhitektide Liiduga. Kuraatorina oli minu roll valida välja konkreetsed objektid ning valikust sisuline tervik formuleerida. Näituse põhikontseptsiooniks on näidata vanasse ja arhailisesse rehemajja kaasaegse elamise tekitamise võimalusi. Ehk siis seda, kuidas saaks vana maja väärtustavalt ja hinnates seda niimoodi korda teha, et seal samas 21. sajandi inimese kombel oma elementaarsete mugavuste ja vajadustega elada. Olgu selleks siis funktsioonide muutmine, pimedasse ja madalasse rehetaresse lisavalguse võimaldamine või ka elementaarsed küsimused kütte-soojustuse- vee ja elektri ümber. Konks on aga selles, et kõik rehemajad näitusel on taastatud arhitektide projekti järgi. Ehk siis oluline on tunnustada arhitekti mõtet – põhjalikult ruumi läbitöötades on võimalik vana majaga imet teha!

Kogu see protsess on olnud minu jaoks suur rõõm, sest olgugi et arhitektuuriajaloolane, ei ole minu professionaalsed huvid taluarhitektuuriga seotud olnud. On päris veider mõelda, kuidas mingid asjad ellu tulevad, tuli Sarapiku, tuli see blogi ja tuli terve suur näitus rehemajadest. Terve septembrikuu tegime fotograafi ja ühe näituse töögrupi liikmega sõite mööda Eestimaad, et talud üles pildistada, aga lühidalt mainisin neid meeleolusid ühes varasemas postituses, kust kirjutasin ühest Saaremaa rehemajast.

Lisan siia ahvatluseks viie talu välisvaated, aga näitusel on iga talu kohta materjali eksponeeritud tunduvalt rohkem. Tuleb ikka kohale tulla! Esialgu siis Arhitektuurimuuseumis 23. detsembrini, aga võib-olla ka järgmisel aastal mõnes muus kohas.

Plakati kujundus: Kaarel Nõmmik, Mikk Heinsoo, fotod: Martin Siplane

Lõpetuseks ka pressiteade:

9. novembril 2012 avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumis, Ahtri 2 rehemaja taastamise ning ajaloolisest hoonetüübist inspireeritud nüüdisaegse eramuarhitektuuri näitus.

Eesti Vabaõhumuuseumi korraldatud näitus on valminud koostöös Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Arhitektuurimuuseumiga ning tõstatab olulise küsimuse – kuidas muutunud kombed ja  tavad, elustandardid ja -stiilid kohandada rehemaja kui sajanditevanuse hoonetüübiga? Kas madalate ja suitsuste lagedega, väikeste akende ja maadligi hoidvate ustega elamus on kohta 21. sajandi inimesel?  Eesti taluarhitektuuris iseseisvat ja väga olulist kohta hoidev rehielamu – eestlaste põline eluhoone – on läbi sajandite olnud kohalikus külamaastikus omaette märgiks. Siinsest eluolust tulenevalt ja ühe katuse alla kogutud mitme eri funktsiooni liitmisest tekkinud ainulaadne hoonetüüp on muutunud majandus- ja eluoludes jäänud osaliselt algse funktsioonita. Tänapäeval räägime rehemajade puhul eelkõige inimeste kodudest, maamajadest.

Näitusele on valitud 11 taastatud rehemaja ja viis rekonstrueerimisprojekti, mille käigus on arhitektid mänginud läbi kõik nüüdisaja-inimesele vajalikud mugavused ja elutingimused, hoides samas tallel ajalooliselt väärtuslikku. Lisaks sellele on esitatud seitse moodsat eramuprojekti, mis läbi nüüdisaegse arhitektuurikeele viitavad rehemajale kui arhetüübile, märkamatute, ent kindlate niitidega meie ruumilise alateadvuse külge traageldatud sümbolile.

Näitus jääb avatuks 23. detsembrini 2012.