Arhiiv

Monthly Archives: juuni 2011

 

Harjumaa Muuseumis avatakse 21. juunil kell 15 näitus REHIELAMUSED, mis vaatleb rehemaja mitme nurga alt. Näituse peamiseks eesmärgiks on tutvustada erinevaid vaateid rehemaja olemusele, aga loodetavasti saab nii mõnigi majaomanik ka praktilist kasu.

Rehemaja kajastatakse kui erinevate distsipliinide uurimisobjekti. Kindlasti kuulvad traditsioonilised maamajad arhitektuuriajaloolaste ja etnograafide huviorbiiti. Nii antakse ülevaade rehemajade kujunemisloost. Samas on üks osa uurijad püüdnud rehemajade olemuseni jõuda, arvutades rehetubade keskmist pindala ja hoonetüüpide esinemissagedust – nii võime rääkida ka rehemajade statistikast. Hoone soojuspidavust ja külmasildu analüüsida aitavad termopildid lisavad rehemajale füüsiku perspektiivi. Ehk ergutavad termopildid inimesi mõtlema sellele, et kindlasti leidub ka nende kodudes mõni nurk või seinapragu, millest soojus mühinal välja pääseb. Meelde tuletatakse, et inimesed pole majade ainsad elanikud ning nii, nagu inimesed mõjutavad oma ümbritsevat keskkonda, jätab ka erinevate putukate, näriliste ja seente elutegevus jälje. Nähes, kui hävitavalt putukad puidule mõjuda võivad, kontrollitakse ehk ka enda maja üle ega palkidel pole kurjakuulutavaid augukesi ja reetlikku heledat puru. Rehemaja kui sümboli muutumist ajas aitavad hästi markeerida mitmete kunstnike teosed. On tähelepanuväärne, et kuigi juba ammu puudub praktiline põhjus rehemajade ehitamiseks, püstitatakse veel 21. sajandilgi hooneid, mis ühel või teisel moel meenutavad traditsioonilist taluarhitektuuri.

Muuseum on külastajatele avatud K-P 11.00–18.00. Näitus on muuseumis üleval 18. septembrini.

Näituse on koostanud Liisi Taimre ja kujundanud Malle Valli ja Marili Toome.
Näitus on valminud Euroopa Regionaalarengu Fondi Kesk-Läänemere INTERREG IV A programmist finantseeritava projekti Tervislik ja energiasäästlik elukeskkond ajaloolistes elumajades (HELTH) toetusel.

 

Advertisements

Kui mina laps olin, siis ei olnud mul maa-vanaema, kes kasvataks lehmi ja lambaid, karjataks kitsi ja kanu ning kelle juurde lapsed suveks „maale-vanaema-juurde“ saadetaks. Mina olin linnalaps, kelle vanaisa ehitas pensionile jäädes Tallinnast 30km kaugusele aianduskooperatiivi suvila, kus tüüpprojekti järgi valminud madala suvila ühes suures toas magasid headel aegadel koos mina, õde, tädi, vanaisa ja mõnikord veel ema või isa. Aeda oli 600m2 ning sinna pidi mahtuma nii puuviljaaed kui peenramaa, kohustuslikud „seda võib veel kusagil vaja minna“ kolahunnikud käisid asjaga kaasas.

Seda, et on olnud talud, et need on käinud kaasa ka minu esivanematega, tajusin isiklikult esmakordselt seoses tagastamistega 1990.aastatel. Ema-poolsed esivanemad olid olnud mulgid ja põlised maaharijad, vanaisa kodukohta pakuti meilegi tagasi, kuid linnainimeste tüüp-mõttekäik oli, et milleks meile seda vaja „ega meist keegi enam maale põllumeheks ju lähe“. Ja nii seda kohta tagasi ei tahetud, teagi, kas ma kunagi seal käinudki olen. Vist pole. Autoaknast möödasõites kunagi näidati, aga õue peal astunud ei ole. Selle peale, et see on oma eelkäijate kodukoht, seal on sinu juured, et selle koha vastu võiksid kunagi huvi tunda lapsed või lapselapsed, ei tulnud nagu keegi. „Ah mis meil sest, kui korter linnas aus ja hea“.

Aga suvitamisest…. kui ma mõtlen, milline suvitaja ma olen, siis eelkõige ikka veidike laisk. Väljendugu see kasvõi maakodu asukohas – ma näen kõrvalt, kui suur ettevõtmine on paljudele maakodu, mis asub kodust mitmesaja kilomeetri kaugusel või teisel pool merd. Ma hindan seda spontaansust, mis tunnike autosõitu meile võimaldab, sidumata sind alateadlikult tundega, et maale minek on alati „pikk ja põhjalik ettevõtmine“. Jah, mulle meeldib hommikul kaua voodis aeleda, akna all pingil rahulikult kohvi juua, kuulata ja vaadata, mis päev tuua võib. Ma ei taha suvekodu selleks, et seal töö all looka vajuda, aga ma ei saa olla ka ilma ühegi asjatoimetuseta. Ühtmoodi elementaarseks pean väikest aiamaad, luksuseks kasvuhoonet, kus kasvaksid tomatid ja basiilik aga ka õhtupoolikut päikeselisel terrassil.

Mulle tundub äärmiselt nauditav mõte suvitamisest mõnes väikelinnas, et kohvikud ja kontserdid on käepärast, aga samas ma ei vahetaks seda metsa sees olemise vaikust ja totaalset privaatsust mitte ühegi kuurordi vastu. Sirelipõõsad ja võrkkiiged, maasikad ja floksid…

 

Peaks vist jälle ühe vahekokkuvõtte tegema. Nüüdseks on siis see aasta tööd käinu neli nädalat, eelmisel aastal läks kokku kuus, nii et see, mis nüüd piltidelt vastu vaatab, on kümne (!) nädala töö tulemus. Ja oh ei, see pole veel lõpp : ) Üks nädal läheb kindlasti veel, rahakotti vaadates loodan südamest, et see jääb viimaseks. Nii palju kui keegi minu käest selle väikese kogemuse põhjal on ka nõu küsinud, oskan ühte tõtt juba küll kuulutada – kõik asjad võtavad rohkem aega, kui ette iialgi oskad arvata. No ja seetõttu vist siis ka raha rohkem…. aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Ring hakkab siiski peale saama. Ülemiste palkidega oli vahetamist tagumisel küljel, mis kogu maja raskeim osa. Katusepanijate elu tehti nüüd sellega lihtsamaks, et sarikad saab palkide vahetusega ära rihitud ja ühtegi neist vahetusse ei lähe. Vahepeal nad siis rippusid õhus:

Ja siis said uutesse palkidesse “maha istutatud”:

Ja kui ma seal maja taga juba ronisin ja mööda tellinguid turnisin, nägi ilusasti ka rehekarpi, mis õnneks ei vaja remonti. Alt nurgast paistab ka reheahju praoga nurk:

Aga muidu see sodi mis seal maja taga valitseb, on lõputu. Sordid ja põletad ja üritad… aga no äkki pärast jaanituld hakkab asi ilmet võtma.

See tähendab, et tagumine külg on valmis. Eest tuleb veel rehetoa akna kohalt palgid vahetada:

Eile maal olles jõudiski tööjärg esiküljele. Sain olla tunnistajaks eeskoja langusele. Eeskoda tuleb ette tagasi, postid tuleb küll välja vahetada, need olid alt mädad, aga ülemised talad lähevad uuesti käiku.

 

Vundament ja sokkel ka valmivad, nii et hoolimata meeletust ajakulust tundub, et üks päev hakkab üks tööjupp siiski lõpule jõudma.

Ja üks tore üllatus ka. Meil ju pole sauna, aga proovi sa ise viis päeva järjest füüsilist tööd teha ilma saunata. Seepeale võtsid töömehed tüki ehituskilet, vanast saunast välja lammutatud ahju ja tellised, mõned latid ja naelad ning ehitasid 1,5h valmis kilesauna. Vot nii!