Kasari jõe luureretk

IMG_20200501_213059_248.jpg

Sarapiku maad on ajalooliselt piirdunud Kasari jõega: pikad siilud põllumaad ja karjamaad on läinud taluõuest jõeni välja, kuid nagu vanade taludega sageli on juhtunud, on siingi ajaloolised põllumaad taluõuest eraldatud ning nendel maadel ka tänaseks teised omanikud. Talukompleksi juurde on alles jäänud 3,7 ha vahetut karja- ja metsamaad. Aastaid tagasi jalutasin üle heinamaa ja läbi võsa ragistades jõeni välja küll, kuid suvel kasvab ta üsna tihedalt madalates kohtades roogu täis ning läbi võsa jõe äärde jõudmisest andis tunnistust eelkõige see, et kõrge rohu all läks pinnas vedelamaks ja lõpuks varbad märjaks.  Laia voolavat jõge sealt suvel eest ei leidnud… Autoteed mööda põldude vahel jalutades on Sarapiku lähedal ka Kohatu sild. Selle juurde suveõhtutel jalutuskäike tehes olen omakorda mõelnud, et peaks ikkagi jõele minema ja üle vaatama, milline ta siis on – ometigi ju Lääne-Eesti veerohkeim jõgi.

Kuna ma muidu mereaerutamisega tegelen, siis viskasin sõpruskonnas õnge välja ning sain ka kohe kala otsa! 1.mail läksime neljakesi kolme kanuuga Kohatu silla juurest vette ning välja tulime 27km hiljem Teenusel. Aega võttis see kulgemine koos väikese söögipausiga veidi enam kui viis tundi.

Algus Kohatu silla juures oli madal ja roostikuline, kuid madalast kohast läbi saades kulges peagi jõgi mõnusalt laialt. Üldse, suure üllatusena, ei olnud kogu lõigul mitte ühtegi veele murdunud puud ega sodist üleronimist, kogu aeg sai sujuvalt aerutada.

Nii et –  täitsa jõgi! Pigem madal, aga mitte alati. Üsna lai, aga mitte alati. Vahepeal tuli tungida läbi roostikumüüri, vahepeal kolistasime paadipõhja kärestikukivides. Ainuüksi vanade veskivaremetega väikeseid kärestikke oli 5. Ühte kärestikku oli keegi tuuninud traktorirehvidega, mis tegi sellelt sälguti allavoolava veevoolu vägagi mustriliseks!

Jõe ääres oli ka väga palju talukohti ja suvekodusid. Kuna oli tegemist ilusa kevadpäevaga ja riigipühaga, siis oli ka inimesi väga palju õuedes liikvel näha. Oli pikki lõike kus kaldaid täitsid luhad ja oli pikki lõike läbi suurte metsaviirgude. Mööda üksikutest taludest aga ka suvilakooperatiivist! Sesmõttes vägagi vaheldusrikas, kuid veetaseme poolest oli suhteliselt viimane hetk ära käia, sest kevadine vesi hakkab juba langema ning üldise madala veetaseme tõttu oli näha, et kui vesi veelgi langeb, läheb osade kohtade läbimine juba üsna keeruliseks. Kividelegi saime ikka korduvalt täpselt pihta. Kui järgmine aasta uuesti, siis aprilli esimene pool oleks ehk ideaalne aeg.

Ja ühtlasi nägin midagi, mida teistel eesti jõgedel aerutades pole kunagi näinud: plastikluiged! Ja ootamatult grandioosne oli Sipa sild: sellest pidevalt üle sõites on ta jätnud pigem tavalise maanteesilla mulje, kuid tegelikult on tegemist 1905 ehitatud esindusliku kivisillaga. 

Lisan siia ka mõned väikesed videoklipid:

 

Yours truly,OI001124

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s