Arhiiv

Monthly Archives: juuni 2012

Me oleme maal veetnud nüüd kahed jaanid – esimese ja viimase. Vahepeal kaks aastat mitte. Kuna see aasta on juuni olnud üldiselt väga kiire ja külm, siis jaaninädalavahetusele oligi plaanitud esimene pikem maal olemine. Ma võtsin ikka endale tüüpiliselt suurelt ette – reedel maale ja lubasin, et istun seal koos lastega vähemasti kolmapäevani! Aga juhtus see, mis alati juhtub täpselt jaanilaupäeval – kui reedel paistis pilvitus taevas päike siis laupäeval kallas terve päev ilma pausideta vihma. Me muidugi püüdsime seda eirata, oli lõke, oli kilesaun, isegi kohustuslik grill tossas reheall, aga põhiliselt istusime oma akendeta aidakambris, kuivatasime riideid elektriradiaatoril ja tapsime sääski. Kas keegi tegi midagi muud ka? Ja siis mu jõud raugeski. Kui ilmateade ka veel näitas, et ma kolmapäevani jätkuvalt ei teeks midagi muud kui kuivataksin riideid radiaatoril, istuksin aidas ja tapaksin sääski, siis ma läksin kergema vastupanuteed ja tulin linna….

Ühe pildi tegin ka – pühapäeval, jaanipäeval, siis kui vihma vahelduseks ei sadanud ja õues sai olla.

Advertisements

Mõnikord juhtub, et tööasjad ja muidu huvid ja sõprussuhted ja kolleegid saavad kõik ühes kohas kokku, nii et ei saa päris täpselt ise ka enam aru, millepärast ma nüüd siin täna olen? See on muidugi väga meeldiv hetk, kui taipad, et kohad ja inimesed ja õhus olevad teemad põimuvad omavahel juba mitmekihiliste keerdkäikudega kokku. Nii viis eelmine nädal mind ühte rehemajja ühelt poolt töö, teisalt väga head tuttavad (ja julgen öelda küll, et nii töö-alaselt kui ka muidu sõbrad) ja kolmandalt poolt veel ühine teema “rehemaja”.

See rehemaja asub Tallinna südalinnast parimal päevasel hetkel 15-20 minutilise autosõidu kaugusel. Mitte rohkem. Ja vanust on tal hetkeks 120 aastat. Kõik see aeg on talukoht olnud ühe perekonna käes, nii et neli generatsiooni on siin juba elanud-toimetanud, viies kasvab peale.

Ja õnnelik on see maja ka. Sest siin on alati elanud inimesed, kes seda on hoidnud, mistõttu on ta ka sellisena säilinud.

Praegu suvitatakse siin paar aastat tagasi püstitatud uues palkhoones, rehielamu ootab taastamist. Emotsionaalselt ma vaatan, et Issand kui hea et meil on vähemasti pool suurest möllust möödas, vaesekesed, neid ootab see kõik alles ees : )) Teisalt on aga äärmiselt väljakutsuv taastamisplaanide väljatöötamisele kaasaelada, sest sellises mahus rehielamu aastaringseks elamiseks kohandamine on hoopis midagi muud, kui meie suvemaja tegemine. Seetõttu on suured valikud, suured kompromissid ja aastatepikkune eeltöö oma peas ning koos inseneride/ tehnikute/ arhitektide/ spetsialistidega enne kui reaalne tegevusplaan koos ja lahti läheb! Ja ma usun, et nendest plaanidest, plaanide väljatöötamisest ning ka teostamisest, saavad kõik huvilised ka kunagi midagi kuulda, aga hetkel pole olukord veel nii kaugel. Vist? Parandagu mind teadjad!

Lisaks rehielamule, mis on selles asulas ainuke säilinud, on õuel veel vana ait-laut ning mõnusalt lopsakas, rohelusse uppunud ja just piisavalt metsik/ hooldatud aed. Kuigi maavaldused pole teab mis suured ja tegelikult ka asukoht piisavalt kompromiteeriv, tekib õuel ikka täiesti omaette maailma tunne. Naabrid või autoteed….. need kaovad kõik kuhugi kaugustesse ja sa istud seal nagu oma kuningriigis : ))

Igatahes, kuna tegemist on mitmes mõttes näidismajaga – täielikult algselt ilma ümberehituste/ remontideta säilinud rehemajaga, mida hakatakse väga teadlikult taastama aastaringseks koduks, siis hoian nende plaanidel silma peal ja elan vaikselt kaasa : )