Sarapiku ait oli 14 aastat tagasi suhteliselt korralikus olukorras. Katus pidas, kuigi oli näha, et tõrvapapp mingil hetkel hakkab järele andama, palgid olid korras, maja vajumist oli täheldada ainult natukene ühest nurgast. Võrreldes rehemajaga, ei olnud kahtlustki: rehemaja kõigepealt, küll aidani kunagi jõuab, sellega pole muret!
Alguses maja taastades seadsimegi ent suviti aita sisse, magasime ja elasime seal mitmeid mitmeid suvesid. Olen sellest isegi omal ajal ühe postituse teinud: SIIN
Aga nüüd on kuhugi märkamatult läinud 14 aastat ja tegelikult olen aida pärast tõusvat muret tundnud juba viimased 4-5 aastat. Kõigepealt hakkas katus siit ja sealt läbi laskma: polnud muret, bännerid peale! Paari aastaga sai aida lõunapoolne külg pea täielikult bänneritega lapitud ja ega need kaua päikese- ja tuule meelevallas ikka vastu ei pea, kärisevad ja kuluvad aegamööda siit ja sealt.
Teiseks hakkasin märkama, et aida vajumine ühte nurka ikka aina süveneb: vahelikus olev palkseina liitekoht muudkui vajub suuremaks. Viimasena jäi eelmisel kevadel silma, et põhjapoolse külje ülemine rida palke hakkavad välja vajuma. Nii et tekkis esimene reaalne hirm – kas varsti kukub katus sisse?
Kutsusin suve algul Laur Oberschneideri aita vaatama, et teadjam pilk hinnangu annaks ning tulemuseks oli tõdemus, et enamik aida katusest püsib pennidel, sest välja vajuv ülemine palgirida enam sarikaid ei jaksa toetada. Pennid hoidsid sarikaid pinges ja koos, nii et kui mõni penn talvel lume all järele annaks, langeks ka katus tõenäoliselt sisse.
Leppisime kokku, et enne talve võtame katuse maha: nii katuse enda kui ka sarikad ja konserveerime aida kilede ja bänneritega talveks ära, et siis loodetavasti kevadel, igatahes aga uuel aastal aidaga edasi toimetada. Viimane kõvem sügistuul käristaski otsa pealt kiled täiesti puruks, nii et nädalake sadas sügisvihm juba katusest sisse, saime õigel ajal jaole. Kevadeks tuleks leida palke, millega vahetamised teha, ait sirgu lükata ja toestada ning seejärel vanad sarikad püsti ja uus katus peale.
Kuigi rehemajale ei osanud valida kõige kvaliteetsemat laastu ning viimane on tegelikult õhem ja seega painduvam ja rohkem püsti kui võiks, siis tahan aidale ikka ka laastukatuse lüüa. Ehk õnnestub seekord kvaliteetsem laast saada…
Esimene päev: katusekattematerjal maha ja pooled sarikad küljest.
Teine päev: viimased sarikad maha ja katus suurte bännerite ning ühe koormakattega kinni kaetud.
Materjalina olid reklaambännerid eelistatumad, sest need peavad tuulele paremini vastu kui koormakatted – viimase kipuvad kergemini kärisema. Emotsionaalse poole pealt ma soovitaksin muidugi kõiki selliseid töid teha kevadel: see sügisene niiskus ja rõskus koos trööstitu pimedusega teeb kõik sellised lammutustööd maksimaalselt ahastavaks. Vähemalt mulle! Ja kuna see talv tuli kohe detsembri alguses maha lumi ja ta pole praktiliselt ära sulanudki, siis kogu see katuselt aida ümber lennanud sodi vedeleb seal siiani lume all, läbi külmununa ja ootab kevadet, et siis sorteerima ja koristama asuda. Tulid meelde need sügised, kui maja tõsteti ja palke vahetati ja kõik tundus ahastamapanevalt trööstitu. Hetkel peidab lumi seda koledust, aga jah, nii kui lumi läinud ja kevad õuel, ootab ees suurem saagimine.
Nii ta siis talve peab ja kevadet ootab…
Sarapiku talu ajaraamat 