Arhiiv

Monthly Archives: veebruar 2012

Jagan teile tunnikese täiuslikku vaikust planeedil maa.

Sarapiku talveuni, 17. veebruar 2012

Advertisements

Ma alustasin katuse tegemise ajal nende märkmetega, aga ikka jäid kuidagi pooleli. Et hajutada muljet, justkui käiks meil kõik pingevabalt, saagu ajaloolise tõe huvides kirja katuse “tegelik lugu” : )

5. oktoober

7.00 äratus

7.45 start linnast

8.45 enne eel-viimast kurvi näen mööda sirget saabuvat kastiautot meie roovi-koormaga

8.50 kohtume kokkulepitud kohas, sõidame naabrimehe õueni välja, et edasi hinnata teeolusid jalgsi

9.00 jõuame koos autojuhiga maja õuele, oleme käinud läbi metsavahetee, uurinud sopaaukude sügavust ja tõusude libedust

9.15 lõplik otsus – auto seda teed ette ei võta, oht mutta kinni jääda on liialt reaalne, kõmbime tagasi auto juurde

9.20 koputan naabrinaise uksele et küsida, kust võiks külast leida traktorit, käruga

9.30 stardin oma autoga külavahele traktorit otsima. Sihiks Ülejõe.

9.33 ajan teeotsa sassi ja lähenen valele majale, seal pole kedagi. Ots ringi, edasi

9.35 keeran Ülejõe õuele. Vaikus. Koera pole, autosid küll. Traktorit ei paista.

9.36 Koputan uksele, kolistan kellukesega, annan uksekella. Vaikus. Katsun ukselinki, uks lahti. Järelikult peab keegi kodus olema. Hõikan ja huilgan, koer hakkab haukuma. Taganen eeskojast ruttu õue tagasi. Tuleb perenaine, räägin jutu ära – veokas-roovitus-muda-naabrinaine-traktor-käru-appitulema.

9.38 Perenaine helistab mehele, traktor künnab õhtuni põldu, kahjuks ei saa aidata. Annab ühe numbri, helistage sinna.

9.40 helistan Viktorile, Sipasse. Üks traktor künnab põldu, teine mees on Raplas arsti juures. Ei tea, kasti lubasin ka hommikul rapsivõtuks ära, vist ei vea välja. No olgu, ma uurin…

9.50 Olen tagasi oma tee otsas, kastikas on vahepeal tagurdanud naabrimehe juurest välja suure tee juurde. Mõtleme, mis edasi.

9.55 Helistan uuesti Viktorile: ei traktorist ikka jõuab varsti Raplast tagasi, tund ehk läheb

10.00 Saabuvad mehed, kes peavad hakkama roovi lööma.

10.15 otsustame laadida roovi kastist maha, enam ei anna oodata. Sõidame uuesti naabrimehe õuele, roov kallutatakse maha. Veokas sõidab minema. Mis edasi? Kas traktor tuleb? Hakkame jalgsi läbi metsa vedama?

10.30 eelmine seltskond töömehi lõpetab viimaseid asju, et täna objektilt lahkuda. Kambrisse on lõigatud kolmas aken, lõhutakse kiirelt üks veel jäänud jupp katust maha.

10.40 roovimehed alustavad tööd. Valivad vanadest roovidest välja paremaid, et saaks räästasse jäävad 2-3 rida teha vana rooviga. Nöör on juba ees, hakatakse pihta.

11.00 Helistan jälle Viktorile! Kas siis saame traktori? Saame!!! Aga no mehel ju alles kuu-ajane laps, oli vaja perearsti juures käia, no mis ma teen… peate ootama, ta juba Märjamaal, käib kodus vahetab riided ära ja siis tulebki.

11.30 roovimehed teatavad, et vana roovi on liiga vähe, ei tule välja, mäda ka teine. Uus roov seisab naabrimehe õuel…..Vahepeal on 500 m mudast metsavaheteed

11.59 helistab Viktor, traktor hakkas tulema!

12.20 Traktor on kohal, kaks meest hakkavad 300 roovi traktori kasti tõstma. Mõtlen ikka ka aidata, aga üsna kohe saan aru, kui mõttetu see on, roov on parajalt raske ja pikk, kahekesi saavad paremini.

12.50 jalutan tagasi maja juurde. Teised mehed hakkavad lõpetama, pakivad juba asju kokku. Täpselt aasta aega tagasi tulid nad siia esimest korda.

13.30 traktorit ikka ei kuuldu tee pealt. Kahtlaselt pikk vaikus. Jalutan tagasi naabrimehe juurde.

13.35 koorem peal, traktor hakkab liikuma. Enne hoovi jõudmist jääb seisma. Ühel pool lahkuda tahtvad töömehed oma bussi ja vagunelamuga, teisel pool vastas traktor käruga. Nende vahel mina, lapsega. Traktor ei taha hoovi sõita, tagurdab tagasi, paneb puude vahelt otse üle vana heinamaa maja taha ja kallutab roovi sinna. Vähemasti üks õnnestumine! Roov on majale jumalikult lähedal!

13.40. Traktor lahkub. Esmaspäeval näeme jälle!

13.55. Roovimehed töös, mina lahkun.

8. oktoober. Roov peal

25. oktoober. Tulevad laastulööjad. Otsustamata on nende ööbimine. Lähikonna kaks turismitalu on täis, olen reserveerinud haagissuvila, aga selle kohale toomise otsustan nendega. Siiski, hoolimata oktoobri lõpu temperatuuridest, otsustavad laastulööjad et neile sobib ka meie aidakamber. Kaks radikat sisse, linavilt pragudesse ja kilesauna tuli alla!

9.00 Olen teeotsal valmis

9.30 helistab laastukoorma autojuht. Saan teada, et ta sõidab vales suunas. Siiski mitte päris vales Eesti otsas.

10.00 saabub traktor

10.30 saabub laastukoorem. Traktor hakkab autokastist igat laastualust üks haaval silohargi otsas maja juurde viima. Kolm õnnestub, neljas kukub enne maja ümber, viies õnnestub.

11.00 saabuvad laastulööjad. Kui esimene koorem juba maja juures, hakkavad otsast minema

26. oktoober. Kohe on vaja kahte 3m pikka neeluplekki eeskoja jaoks. Helistan läbi paar Tallinna plekitöökoda, töö tähtajaks pakutakse nädal-kaks, aga mul on vaja kahe päevaga. Saan traktoristilt infot, et kusagil meie kandis pidi ka olema üks plekitöökoda. Guugeldan ja otsin ja leian. Helistan…. vastus? “No ma homme hommikul siis teen ära, tulge pärastlõunal järele.” !!!

27. oktoober. Katuse edeneb, plekid saavad kohale. Aga harjalauad? Veel üks tulekahi kustutada. Helistan juba tuttavale lähialevi saekaatri omanikule ning kurdan muret. Vastus? “Homme hommikul teen ära.” Vaat nii käivad asjad maal : )

28. oktoober. Lähen harjalaudade järele. Transportimiseks antakse veel kaubapeale käru. Maja juures koormat maha tõstes selgub, et 42m asemel on harjalaudu tehtud 84m. Üks rääkis harja pikkusest, teine harjalaudade vajalikust pikkusest : ) Aga nagu ütles saekaatrimees: “Te nõnda noored, nii kui nii peate 20 aasta pärast harjalauad välja vahetama. Pange pennidele seisma, siis hea võtta!”

31. oktoober. Katus valmis.

 

p.s. Selline naeratav kivi on meil maal, kuidas ta rõõmsaks sai, ma ei tea, aga nii kaua kui mina tean, on ta seal naeratanud…

Ma olen viimane nädal aega olnud mõtetega rohkem “maal kui linnas”, üritanud mingeid asju justkui kokku võtta, aga samas ka kibelenud juba uusi plaane tegema. Maamaja päeval kogetu pani mind ennastki üllatusega tõdema, kui paljudele tegelikult kogu vanade majade temaatika ikkagi igapäevaselt korda läheb. Kui palju on sarnaseid lugusid, sarnaseid mõtteid ja plaane, aga erinevaid võimalusi nende teostamiseks. Ma tunnistan endale päris ausalt, et Sarapiku talu taastamine on selgelt käinud mingite teiste asjade arvelt meie elus ja võin kõigele tagasi vaadates ka mõelda, et “kui oleks ette teadnud, et see kõik nii mahukaks kujuneb… kas siis ikka oleks üldse pihta hakanud…” Aga õnneks on see kõik tagasi vaadates… Sest nüüd enam pooleli ka ei saa jätta. Ja meie õnn on see, et “hullem on möödas”, nüüd võib vaikselt ja rahulikult, oma jõududega edasi toimetada.

Kuna ettekanne läks lõpuks ajagraafikuga võidu joostes, siis jäid mõned kokkuvõtted tegelikult tegemata, mõned mõtted edasi andmata. Üks, mida oleks tahtnud öelda, on kindlasti seotud õigete inimeste leidmisega. Paljuski pean enda entusiasmi püsimises oluliseks faktoriks seda, et me oleme suutnud valida õiged inimesed asjaga tegelema. Kui oleks ikka sattunud töömeeste otsa, kes veavad alt, kellega tuleb käia pidevalt jagelemas, õpetamas, õiendamas või veel hullem, lähevad lihtsalt minema… siis ma ei tea, kas jaksaks. Meie õnn on olnud täielikult usaldusväärsed, oma tööd teadvad ja tundvad inimesed. Teine oluline asi, millest enamasti kõvasti ei taheta rääkida, mõni tuli ise vaikselt küsima, on raha. Ma pean tunnistama, et me ei alustanud töid nii, et kogu vajaminev raha oli ümbrikus valmis ja ainult maksa. Oli mingi varu kogunenud, aga ülejäänud tuli leida jooksvalt. Ja kuidagi on ikkagi elu nii sättinud, et kui on vaja, siis tulevad ka võimalused. Kindlasti ka mingite teiste asjade ära jätmise hinnaga, aga ikkagi tulevad.

Ma panen siia kirja ka erinevatest ettekannetest meelde jäänud tõeterad. Kuna ma ei konspekteerinud, siis on see valik, mida tegi mu mälu, vastavalt millega enda elus võin kokku puutuda:

– Muttide ja sipelgate vastu aitab kõige paremini tubakaleotis, eriti kui suitsetatud tubakajäägist tehtud. Kange, ajab sipelgad minema ja kui mutil midagi süüa pole, siis läheb temagi, ega tallegi see lõhn meeldi.

– Muttide vastu pidavat hea olema ka “Soome meetod” – igasse mutiauku panna kaks räime. Roiskuvad ja ajavad mutid minema. Mutid kui putuktoidulised seda ei kannata. Mügrid aga, teatavasti lihatoidulised, võivad sellepeale asemele tulla!

– Rästikud majapidamise läheduses on ÕNN! Sest nad hävitavad närilisi…. Mina kahe väikese lapse emana muidugi ei suuda selle üle rõõmustada, et neid aias võiksin järjepidevalt kohata…. Ja veel, et rästik on majapidamise lähedal elutsejana parem variant kui nastik! Aga see põhjusendus miks, jäi mul suurema taustasagina tõttu kuulmata, seda tahaks tegelikult isegi uuesti teada.

– Metssigadega võitlemisel, et nad su õue üles ei tuhniks, pidavat aitama kõige efektiivsemalt inim-ekskremendid. Kui on majapidamises kuivkäimla, on eriti lihtne, lihtsalt aeg-ajalt labidaga oma territooriumi servadele “hunnikukesi” käia poetamas. Lõppkokkuvõttes jõuti aga tõdemuseni, et kui majapidamine on üksikus kohas, on lihtsam lihtsalt aeg-ajalt erinevate puude all kükitamas käia : )

– Kogu “võitlus loodusega” on tegelikult minu jaoks tunduvalt tundlikum teema, sest tegelikult peaksime ikkagi õppima sellega koos eksisteerima, mitte selle vastu võitlema. Aga ma jätan filosoofilisemad mõtisklused hetkel välja…

– Ma olen ajuti mõelnud, et üks koht, mis meie ehitustegevuses võib-olla on olnud minu jaoks mõttekoht, et kas nii ikka oli õige, oli otsus teha kogu maja perimeetrile betoonvundament. Et vanasti ju polnud… ja kas see kuidagi ei lähe maja ajaloolise olemusega liiga lahku…. kuigi ta on ju üleni maa sees ja välja ei paista… Aga nüüd sain kinnituse, et maja tehnilisest seisukohast oli see ikkagi ainuõige otsus, lisaks on see ainuke asi, mis teeb maja närilisekindlaks. Eks ma siis aastate pärast saan seda kinnitada või ümber lükata : )

– Mulle väga meeldis tõdemus, et kui ollakse vana rehemaja omanik, kas siis on ikkagi mõtekas seda püüda iga hinna eest aastaläbi elatavaks kohandada ning seda igatepidi soojustada, kaotades seeläbi tegelikult hoone algse tähenduse. Võib-olla on tõesti sellisel juhul mõtekam ehitada kõrvale elamiseks teine maja ning jätta rehemaja suvemajaks. Seda ma tunnen ka meie rehemaja juures, et oleks kohatu seda püüda talvel elatavaks teha.

– Vana maja hilisemaks täiendavaks soojustamiseks on palkide vahele kõige parem toppida linavilti, parem kui sammal. Väljaspool ei tohiks aga kumbagi näha olla, sest koguvad niiskust ja võivad seeläbi tekitada pikemaid niiskuskahjustusi.

Ja lõpetuseks uudisväärtus – hiljemalt märtsis ilmub müügile EVMi välja antud raamat “Vana maamaja”, mis peaks sisaldama kõiki praktilisi ja sisulisi teemasid, millega vana maamaja omanik kokku puutub.