Arhiiv

reheahi

Ma mäletan nii selgelt seda esimest emotsiooni kui ma siia majja astusin ja seda ahju nägin – woahhhh… siuke lahmakas! Vabandust mu brutaalne väljendus, aga see oli täpselt see mida ma tundsin. Suur ja uhke ja midagi PÄRIS, midagi VANA. Teadmine, et korralik reheahi käib iga rehemajaga kaasas on mind pannud palju imestama, kui vähe neid ahje tegelikult alles on. Eelmine aasta rehemajade näitust tehes alles tagant järele panin pildi kokku, et näitusele valitud 11st taastatud rehemajast mitte üheski polnud algsel kujul säilinud ja taastatud ahju. Kas oli juba varem välja lõhutud, või kurb kuulda, lõhuti välja nüüd maja korda tehes. Väga palju lõhuti reheahjusid välja Nõuka-ajal, 1960-70ndatel, kui rehepeksu sellisel kombel enam ei tehud ning suured ja palju ruumi võtvad reheahjud jäid kasutuks kolossiks keset ruumi. Veidi liialdades võib öelda, et reheahjud säilisid vaesemates, tagurlikemas ja “õnnetumates” taludes, neis, kus moodsustega ei mindud kaasa või kus elasid vanainimsesed, kes enam ei jaksanud muutusi korda saata. Tõsi ta on, et reheahi võtab palju ruumi ja kaua on seatud küsimärgi alla tema funktsionaalset põhjendatust küttekehana, kuid tänaseks on ka need müüdid enamjaolt murtud. Reheahjuga saab kütta, kuid mis olulisem – ta on osa sellest majast, ta on osa rehemaja pärandist ja olemusest. Minu jaoks oli just see, et meie majas oli ahi alles, üks olulisemaid impulsse üldse selle talu ostmiseks.

Reheahju taastamise jutt sai kunagi alguse SELLES postituses ning uue korstna ladumise jutu leiab SELLEST postitusest. Nüüd siis astusime ühe sammu jälle edasi. Kui eelmiste tööde käigus sai ahi endale uue kolde ning osad küljed ka uue savikrohvi, siis nüüd viisime kolde ja kogu ahju sisemuse taastamise lõpule. Alustasime aga siiski sellest, mis veel väljast oli vaja teha: ahjul oli parandamata jäänud problemaatiline nurk kambripoolses küljes, kuhu toetuvad ka rehekarbi palgid. Müür tuli osaliselt lahti võtta ja kivid tagasi laduda, täenäoliselt oli suuremat kahju sinna teinud vesi: kuna sealt kohast minu teada katus pole läbi lasknud ning puiduosas veekahjustusi polnud, siis tõenöoliselt on siin kahju teinud reheahju taha ehitatud sauna kasutamise käigus visatud vesi, mis muudkui vaikselt mööda ahjuseina voolates võttis kaasa ka kivide vahelt segu.

2013_DSC_1740

2013_DSC_1741

Üks oluline avastus minu jaoks: punased telliskivid ei ole müüris sellepärast, et nendega oleks ilmtingimata hiljem parandusi tehtud. Vaid ka näiteks sellepärast: ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kolme kivi täpselt kohakuti. See on koht, kust pääseb lõõri puhastama. Selline koht märgitigi nii kivide kui krohviga teistest erinevalt ära, et teaks, kust kops-kops kivid lahti lüüa ja lõõrile ligi pääseda. Alati ei tehtud selle jaoks ahju seina luuki.

Kui nurk oli korda saanud, siis sai alustada seina savikrohvimisega, kuid sellega ei jõudnud me lõpule. Savikrohvi tegemist ja peale viskamist said proovida ka kõik pühapäeval infopäeval käijad, kuid lõpuni me sellega ei jõudnud, viimane viimistluskiht jääb veel meile endale teha.

2013_DSC_54662013_DSC_5562

Ahju nurga lahti võtmisega selgus aga veel üks enne etteteadmata asi – nimelt oli ahju katvas suures paeplaadis mitu pragu. Et toss ja tuli ei hakkaks sealt läbi pugema, laoti ahjule peale vanadest tellistest võlv – pealmine topeltkiht “ahju katusel”.

2013_DSC_5515

Ja siis edasi ahju sisemuse juurde. Kõigepealt relsid. Uued relsid ootasid ahju saamist juba kolm aastat. Vanust on neil aga piisavalt, et siia ahju sobida – aastast 1915.

2013_DSC_5465

_DSC4927

Relsid toetuvad kolde seinte šamottkivide peale, šamotte sai veel toeks vahele lahtiselt pandud.

2013_DSC_5469

Kerisekivid on täiesti eraldi teadusharu. Kõigepealt läheb tarvis kolmes eri mõõdus kive: kõige suuremad, mis peaksid ulatuma üle relsipaari, ideaalis üle kahe paari, lähevad kõige alla. Siis nende peale natukene väiksemad ja lõpuks kuhjaga peale päris väikesi põllukive. Kivid peavad olema tihedad, ilma pragudeta. Nii et kui vanad kivid ahjust välja said ja vihm nad oli puhtaks pesnud, siis nägi kohe ära, et kui kivis oli pragu sees, ta ahju tagasi enam ei läinud. Uute kivide valimist on hea teha päikese käes: mida säravam ja sätendavam kivi, seda sobimatum reheahju. Keegi teadis veel mainida, et kõige paremad kivid pidavat reheahju kerisele olema need, mis tulevad maa seest välja, ehk pole varem päikese ja ilmastiku käes olnud.

2013_DSC_5480

2013_DSC_5463

Kivide tagasipanemine ahju on jällegi veel omakorda teadus. Selleks tehakse kõigepealt põrandal proov, et kuidas kivid kõrvuti mahuvad ja mis kuhu nurka lähevad. Kõige olulisemad ongi nurgakivid, need peaksid olema peal pool kaldega nii, et kalle jääks väljast poolt sissepoole.

2013_DSC_5473

Ja siis juba hakkab nende paigale kruttimine. Suuremad, keskmised, väikesed…. meil jäi kive puudu, nii et pildil paistev kuhila näitab ca 70-80% ulatuses täidetud kerist. Otsime veel põldudelt kive juurde ja laome peale. Kõik kerisekivid peavad olema laotud nii, et nad ei lähe vastu ahju müüre. Kuna kivid küttes kuumuse toimel paisuvad, siis peab neil olema selleks ruumi – seetõttu on head ka kivide vahele jäävad väiksemad augud, et ei pea püüdlikult tihedalt kohe kõike kihte täis laduma. Las jääb algusesse mõni vahe ka, siis järgmisel kihil jälle paned sinna midagi ette.

2013_DSC_5476

2013_DSC_5512

Korsten seest poolt on muidugi ka tähelepanuväärne vaatamisväärsus. Pilt sai tehtud aga selleks, et me ei teadnud, kas “mütsike”, mille korstnaladuja korstna peale jättis, katab teda üleni, või ainult servadest. Foto näitas, et ei pea katusele ronima, on servi kaitsev mütsike ikka : )

2013_DSC_5452

Ja jõudsimegi tuleni! Kahjuks ei saanud ma kogu aeg Hardi tarkuseteri kinni püüda, lugematu hulk kannutäisi kohvi vajas ju pidevalt keetmist, aga ahju kütmise kohta üritasin ikka pildi klaariks saada. Ja panen selle siia nii hästi või halvasti kui mäletan ka kirja.

Reheahi kui pikk soojussalvestaja ei ole kindlasti ahi, mida “kütta nädalavahetuseks” – kui reedel tulen ja ahju kütan, siis soojaks läheb ta alles pühapäeval, kui on linna minek! Ehk siis, reheahju tuleb kütta tsükliliselt. Üks küttetsükkel on see aeg,  mis kulub kütmisest soojaks minekuni ning see võib kesta mitu päeva. Kiire sooja saamiseks on teised moodused: pärast kütmist teha lahti keriseluuk ja lasta sealt kiire soe tuppa, pliit! ja meie puhul ka soojamüüriga kamin. Pliit ja kamin on need, millega saab kiiret sooja ja mõnusat õhku, ahju kütmine peaks aga toimuma kindlama intervalli ja tsükliga.

Vanasti oli selleks tsükliks leivategemise tsükkel: sellel päeval kui köeti ahju küpsetati ka leiba, siis pandi siibrid-luugid kinni ja lasti ahi soojaks. Kolme päeva pärast jälle korrati. Reheahju ei köeta ka pikalt ja suurte halgudega. Kes siis vanasti korralikku puud ahju ajas. Kvaliteetne puu kasutati ehitamiseks või müüdi maha, ahju aeti ikka hagu. Üks hagukubu oli nii suur, et pidi mahtuma kaenla alla võtta, kaenla all hoides seoti ta kinni. Ja ühte ahju pandi korraga kolm kubu täit hagu – kaks alla ning üks peale. Süüdati põlema ülemisest, mitte alt. Ja selle ahjutäie hao põlemise aeg oligi üks küttetsükkel. Kui see oli ära põlenud, tõmmait söed ette pliidialla, leib ahju ning küpsema. Kerisekivid olid kuumaks läinud ning need hakkasidki nüüd vaikselt soojust ahjumüüridesse edasi kandma. Nii et reheahi pole ka kamin, et hoiad suud lahti ja muudkui põletad vaikselt seal all tuld, tundide ja päevade viisi. Sellega teda soojaks ei saa. Ikkagi üks korralik ahjutäis peenikesi puid. Tihe ja intensiivne tuli ning kõik.

Kui ma nüüd mõtlen, et kuidas maamaja kontekstis siis seda ahju peaks kütma, et sooja ka saada, siis selleks, et reedel tulles ahi soe oleks, peaks justkui kolmapäeval käima ahju kütmas, siis on reedeks soe toas. Aga kuna meil on ahju küljes ka soojamüüriga kamin, siis hakkabki kiire soe õhk ja esimene küte ikkagi sealt tulema. Nii et liiga tihe kütmine ei käi reheahjuga kaasas, aga liiga harv ka mitte. Kõige hullemini mõjub reheahjule pikk mahajahtumine, niiskuse kogunemine ja siis järsk ja intensiivne kütmine. Kui sügisel ahi jääb seisma, siis kindlasti pole õige mõte pärast paari kuud jõuludeks kohale sõita ja kolm päeva hirmsa hooga ahju kütta. Kui on soovi ikkagi talvel mõnikord tulla, siis peaks kasvõi kahe nädalase intervalliga käima ja ahju tuld tegema. See hoiab teda “töökorras”. Või siis teine variant ongi see, et kogu talv ei küta ja hakkad kevadel jälle vaikselt teda sisse kütma. Meilgi on ees nüüd see nö sissekütmise periood, mis võib olla isegi kuni kuu. Ehk esimene tuli hakkab vaikselt ahju kuivatama, kui niiskusel ei lase tasahilju ahjust lahkuda, kütad lihtsalt oma ahju lõhki. Meie hakkame lihtsalt iga kord maal olles pisikest tuld ahju tegema, juulis-augustis tahaks seal võib-olla mingit söögitegemist proovida aga sügisel võiks juba proovida ka esimest korralikku küttetsükilit, et näha, mismoodi meie ahi ikkagi tegelikult reageerib, kui kaua soojaks läheb ja kuidas sooja välja annab.

2013_DSC_5477

Kui ma kunagi jõuan postituseni “Reheahjust vol 3”, siis peab seal olema üleni krohvitud ja valgeks lubjatud reheahi, mis on saanud ette tagasi ka pliidi ning soojamüüri külge uue kamin-ahju. Vot siis saan öelda, et VALMIS!

Meie reheahju kokku panemine oli aga osaks infopäevast-koolitusest, mille korraldas EVMi Maa-Arhitektuuri Keskus Aune dirigeerimisel. Hardi õpetas ja juhendas ning kõik said mingitki tööotsa proovida ka ise teha. Oli väga meeleolukas. Ning kui keegi osalenutest, keda tuli kohale üle ootuste palju (20+), peaks seda postitust lugema, siis suur aitäh teile! Olite kõik eranditult äärmiselt sümpaatsed inimesed ning loodetavasti kohtume juba peagi mõnel uuel ettevõtmisel.

Pühapäeva kõige olulisem pilt on aga see: vot selline ilm saatis meid läbi päeva!

2013_DSC_5495

2013_DSC_1835

Lisan siia lõppu valiku Marikese tehtud ürituse piltidest, sest endal polnud eriti palju aega inimeste pildistamiseks. Nii jääb veidi seltskonnakroonikat ka!

Veelkord, aitäh Aune ja Hardi ning kõik, kes osalesid!

Advertisements

Korsten.

Meil oli korstna ja kamina lammutamisega tekkinud selline hulk vanu telliseid:

Kui algul puudus kindel plaan nende tulevikust ning soetatud said uued LODE tellised nii korstna kui pitsi jaoks, siis enne korstna laduma asumist mõtlesime ringi: kõik mis jääb katusest allapoole saagu uutest, ülespoole aga vanadest kividest. Vanadest kividest laotud osa tuli kokku 29 rida, mis tähendab et puhastada tuli meil 174 kivi. Egas midagi, pahtlilabidas ja traathari kätte ning tööle!

Pärast puhastamist nägid nad sellised välja ning nii ka korstnasse läksid. Mõned huvitavused tulid ka hunnikust välja:

Korstna algus, mis jääb ahju peale kuni rehekarbi laeni tuleks veel ära krohvida ning lubjata, sulatamaks ta ahjuga ühte.Ja nii ta muudkui kerkis.

Kuigi pitsiosa segusse sai lisatud ka lupja on segu siiski jäänud üsna tume ja hall. Võib-olla peaks seda veel lupjama, et saaks heledamaks.

Lisan siis lõppu ka ühe pildi vanast korstnast ning ühe pildi ühest ilusast Tartu korstnast. Sädemepüüdja osutub tõenäoliselt ka meil vajalikuks, kui laastukatus peale saab. Ja plekid muidugi on veel puudu.

Eelmiste omanike sõnul olevat nendest eelmised omanikud kunagi kusagilt leidnud palgi sisse kraabitult majast aastaarvu – 1889. Meie pole seda näinud. Arhiivitööd pole ka teinud, kuid tundub, et see võib vastata tõele. Eelmisel nädalal reheahju remontimisega algust teinud pottsepp nimelt leidis, et sellist tüüpi ahi võib tema silma läbi küll pärineda 1880ndatest. Visuaalse uurimustöö tulemusel jõudsime järeldusele, et tõenäoliselt on alguselt olnud tegemist leega ahjuga. Sel juhul oli ka rehetuba algselt “must tuba” või “suitsutuba”. Samas on ahju paekivist kehandis korstnalõõr ehitusjärgselt olemas, mistõttu ahi töötas korstnaga, korsten oli majal algusest peale olemas, kuid sigadele keedeti rokka ikkagi lahtisel tulel ahju ees.

Üheks küsimärgiks on ahju juures olnud pliit. Meie ise arvasime, et küll ta Nõukogude-aegne lisand ole. Esmapilgul pakkus nii ka pottsepp, kuid kui pliit oli lahti võetud, leidis ta, et pliidi ehitamiseks kasutatud kivi on kindlasti vanem, kuid ka pliidi ladumisviis viib pigem esimese Vabariigi aastatesse. Seega võib arvata, et see ahi on alguses ehitatud leega, kuid üsna ruttu, paarikümne aastaga lisati sinna ette ka pliidi osa. Lahtise tulekolde olemasolule viitab ka kumm, mis Sarapikul on laotud tellistest kuid kaetud pealt suure paekiviplaadiga.

Reheahje jagatakse üldiselt kaheks: kerisega ahjud ja umbahjud. Kerisega ahjud omakorda võivad olla kas lahtise või kinnise kerisega. Sarapikul on tegemist kinnise kerisega reheahjuga. Lisaks sellel leidub siin iseärasus, mis Karl Tihase sõnul oli omane vaid Loode-Eestile ja ulatus kuni Rapla, Kuusalu ja Pärnu-Jaagupini – turvapost. Vana turvapost on siinsel ahjul tõenäoliselt 1990ndatel välja vahetatud ümmarguse kadakast posti vastu. Meie sooviks oli leida selle asemele algupärasem lahendus. Uue, aga vana posti leidsime materjalidelaost Kiilist. Sellega olen ma eriti rahul, sest saime käsitsi kirvega tahutud posti, mis tuleb nüüd vaid vana tala eeskujul sama tooni vanutada.  Tekstuur aga on täpselt nagu peab!

_DSC3994

Ahi on ehitatud keset maja nii, et ükski ahju sein ei lähe vastu maja välisseina. Tagumise külje ja majaseina vahele on jäetud u 1,5 m tühimik ning seda ahjutagust ruumi kasutati saunana. Seal on ka ava, kust saab kerisele vett visata. Teine “luuk” ahju küljes on rehetoa poolses küljes ning seda on kasutatud kerisekivide sisse-välja tõstmiseks. Kuna suits mis ahjus keerleb katab kivid üsna ruttu tahmaga, puhastati vanasti ahju isegi kuni kaks korda aastas.

Reheahju remont algas sellest, et varasemate omanike poolt kinnimüüritud kerisekivide luuk tuli lahti murda ning kivid välja tassida.

_DSC3973

Selgus, et neid oli seal kaks korda vähem, kui nii suures ahjus peaks olema. Siin ahjus toetusid kivid raudteerööbastele, kuid mul pole aimugi, kuidas see originaalis võis olla. Siin on näha see kivide hunnik, mis välja tuli, kuid enne tagasi panemist tuleb kivid ära pesta ja põldudelt lisa otsida. Seoses tutvustega raudteel vahetame tõenäoliselt välja ka rööpajupid, kuigi need vanad ja kõverad kannataksid veel ka…

Edasi puhastati kolle, lammutati vana pliit, laoti uus kolle ja asuti savikrohviga ahjuseinu katma.

_DSC3959

_DSC3958

Selline oli ahi seest pärast vana kolde eemaldamist. Eest ja ülalt.

Ja selline on uus kolle

_DSC4212

Kui muidu on ahi oma vanuse kohta ikka väga heas korras, siis paekivist ahju kehandis on üks halb nurk. Kambri poolses servas toetuvad ahju nurgale rehekarbi palgiotsad. Selles kohas on ahju aga tulnud suur pragu. Nurgas on kasutatud liialt väikseid paekivi tükke ning see ei hoia ahju piisavalt koos. Seda nurka hakkab pottsepp aga parandama alles siis, kui tööd jõuavad palkideni.

_DSC3978

Ahju tegemine näitas iseenesest ära väga selgesti, et ega siin vanas majas ei saa sa midagi nii teha, et tuleb mees kohale, raks-raks ja valmis! Nende kolme päevaga ei lõppenud meie püha üritus vaid kõik kestab edasi : ) Praegu sai tehtud ahju kolle ja kaks külge savikrohvitatud, uuesti laoti ka kumm. Edasi tuleb teha toapoolne külg, aga see ootab palgimeeste aega, siis ahju tagumine külg, kust tuleb kraapida enne maha vene-aegne lateks värv. Järgmine suurem etapp on siis uus korsten ja uus pliit. Viimase lõõr käib aga läbi toas oleva kamina soojamüüri, mistõttu polegi seda enne mõtet teha, kui tuppa ahju hakatakse ehitama. See on aga kõik järgmise aasta tegevus. Ning alles siis, kui savikrohv on aastakese kuivanud, praod sisse saanud, saab lõplikult ahju viimistleda ja ära lubjata! Aga kui me leiame nüüd kellegi korstent laduma ja korstnapitsi tegema, siis saab hakata ahjus süüa tegema:)

Nüüd siis jäi nii:

Kiidusõnad ka pottsepp Hardile!

Eelmise aasta suvel ilmus Eramus artikkel Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla suvekodust. Lisan siiagi mõned pildid sellest rehemajast, kus on toimetatud küll juba paarkümmend aastat.

Koha ajaloost kirjutab Tüüne-Kristin artiklis nii:  Soosaarel on rehemaja pärit 1880ndatest aastatest ning tema vanim osa – rehetuba reheahjuga – on säilinud tänini. Põhiplaanilt valitseb siingi traditsiooniline hilisem lõunaeesti tüüpi rehemaja ruumijaotus, kus hoone seinad paiknevad kõik ühel joonel, rehetuba on akendega. Valitseb üldtuntud kolmeosaline põhijaotus: rehekoda-rehetuba-kambrid. Teada on, et naasnuna Esimesest maailmasõjast asus  taluperemees Jakob laokil kohta taastama. Ehitati uued piirdeaiad, koos naabriga muretseti kalapaat ja püstitati sepikoda. Talvel saeti oma krundilt kõik ehituseks kõlbulikud puud, peenemad tahuti, jämedamad pinnati kahemehe saega. Algatuseks lammutati vana rehekoda ja ehitati uus. Vana esialgne rehetuba ehitati kahe palgi võrra kõrgemaks. Algselt oli rehetoal üks paari tillukese ruuduga aken, mille ava koht on ka seinas näha. Nüüd pandi rehetoale kaks kuue ruuduga akent ning sarnased sai kogu hoone. Vana asemele rajati  uus kambriosa. Ehitati uus katus. Samas sai hoone ka kortsna, soemüüri ja pliidi. Säilinud tumedad rehetoa palgid pärinevad 1920.a eelsest ajajärgust, millest järeldub, et tegemist oli suitsutarega.

Vaiklate kogemus annab kindlasti ühe võimaliku lähenemise, kuidas vana rehemaja võimalikult vähe, kuid samas lähtuvalt vajadusele kohandada kaasaegselt elatavaks ruumiks. Olgu veel mainitud, et seal ongi Paradiis, veenduge lugedes Tõnu Õnnepalu samanimelist raamatut!

Fotod: Urmo Vaikla

Vaata lähemalt: Eramu ja korter 2-2009

Pärast esmast koristamist ja enda järgi asjade sisse sedamist nägi meie elamine välja selline. Enam-vähem nii püsis ta ka 2009 suvel, selle vahega, et siis magasime tegelikult ise rehemaja teise otsa Nõuka-ajal ehitatud sauna eesruumis, sest seda oli lihtsam soojaks saada.

Kambrist sai välja viidud üks kušett, üks diivan, alles jätsime funk-diivani ning laua, riidekapi. Ise magasime välivoodites, Jaagup (siis 6-kuune) seal kõrval puust voodis. Kuna kambri muldpõrandale oli Nõuka-ajal valatud betoonikiht, siis oli tuba jahe ja veidi ka niiske. Kaminatulega sai seda parandatud…

Kuna tegemist on vanemat tüüpi rehemajaga, siis on rehetuba olnud siin kasutusel nii rehepeksuks, köögiks kui elamiseks. Ega sinna suurt peale pika laua, ahju ja nõudekapi mahugi, ühe kirstu vinnasime laka pealt ka alla ja paigutasime seina äärde. 2009 lisandus ka selline mugavus, nagu külmkapp.

Korstna ausõna-peal püsimine ei julgustanud just eriti reheahju tuld tegema, kuid teisel suvel enne pottsepa tulekut selle ikkagi ette võtsime. Töötas. Aga süüa tegime ikkagi väikesel elektripriimusel.

See, kuidas täpsemalt Sarapiku talu meie teele sattus, on pikem jutt, kuid üsna juhuste kaudu ja pikemalt planeerimata me selle omanikuks saime. Saades talu võtmed augustis 2008 kätte, kulus esimene aur koristamisele. Lisaks kinnisvarale kuulus meile nüüd ootamatult lai valik kardinaid, plastmassist banaane, kellegi vanu jopesid-sokke-särke, nõusid alates pottidest-pannidest lõpetades kahvlite-nugadega, seitset sorti augulisi vaipu, töötavaid ja töötamisest und nägevaid aparaate ja veel ja veel igasugu kila-kola. Eelmised omanikud lahkusid vaid sellega, mis džiibi kasti mahtus…

Fotojäädvustus seisust, kuidas talu meile tuli: