Arhiiv

rehielamu

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.

 

Advertisements

… ja selle talve esimene lumi Sarapikul!

Novembris, kaamose ja halluse ajal. Piisavalt õrn ja õhuke, piisavalt paks et katta ja luua meelepete kusagilt kumavast lisavalgusest. Üks tunnike täiuslikku vaikust planeedil maa… Veidi häguselt, nii nagu kumab Sarapiku sel ajal kuklas – kusagil olemas, kui veidi silmi kissitada siis ilmub nähtavale, aga vahepeal tundub, et nagu kusagil teises reaalsuses.

IMG_20141129_160355

IMG_20141130_165257

IMG_20141129_190512

IMG_20141129_190658

IMG_20141129_190355

IMG_20141129_163910

IMG_20141129_185243

IMG_20141129_185531

IMG_20141129_190206

IMG_20141129_160548

Talvemeeleolu hoidmiseks lisan siia mõned pildid jõululumest ühes teises talus – Nahkmetsas, kus soode ja metsade taga elatakse selles “päris maaelu” rütmis vähemasti veel nii kaua kui jätkub inimesi…

Ilusat aastalõppu!

Põrandate valamine. Valmis!

Tegelikult tahaksin ma alustada seda postitust jutuga teemal “töömehed”. Olen täiesti veendunud, et kõikide inimeste ehitustegevuse või remondi meenutustest võtavad suure ja elava osa mälestused sellest, millised töömehed olid… Meil ei ole siiani mingit totaalset fopaad ehitusmeeste teemadel olnud, aga eks oleme ka näinud erinevaid suhtumisi. Keegi ei ole veel ületanud palgimeister Urmase pedantlikkust, sümpaatsust ja usaldusväärsust, nii et Urmas, kui sa peaksid seda blogi kunagi lugema – sa oled lati seadnud väga kõrgele : )

Seetõttu, kui ma ka vaatan rahanumbreid, millest palgitööd on siiani võtnud kõige suurema summa, siis ei tekita see minus ängistust just seetõttu, et see raha on läinud õigesse kohta, ma tean, et need tööd on tehtud korralikult ja hingega.

Ka katuselööjad olid väga täpsed ning tegid palju parandusi, et mitte nii korralikult (osaliselt ööpimeduses autotulede valgel) löödud roovist hoolimata katus sirge ja korralik saaks. Selle maja taastamise käigus tekkinud kogemusele tuginedes tahaks teha üldistuse, et mingi spetsiifilise oskuse mehed ongi põhjalikumad ja täpsemad, kui üldehitajad, kes justkui teevad kõike ja oskavad kõike.

Miks ma seda kõike siin praegu heietan? Sest põrandate tegemisega saime jälle ühe sellise võrdleva kogemuse. Mehed, kelle leidmise üle ma hirmsasti rõõmustasin ja kes tegid alused, olid kõige üldisemad “ehitusmehed”. Mina kui mentaliteedi “usalda professionaali” järgija eeldasin, et lisaks sellele, milline on meie teoreetiline nägemus sellest, milliseid põrandaid me tahame ja kuidas need välja peaksid nägema, on just ehitusmehed need, kes lisavad asjale praktilise poole. Ehk siis täpselt kui palju ja milliseid vidinaid, materjale ja tööriistu selle töö tegemiseks vaja läheb. Aga… olgugi et nad olid tublid labidaviskajad, ei olnud nad just eriti põhjalikud detailides ja pigem suhtumisega “peasi et töö tehtud saab”.

Üks näide…. Penoplasti ja kile peale armatuuri kinnitamiseks on vaja käppasid, mis hoiavad armatuuri kinni. Kui sa pead selliseid asju esimest korda elus ostma, siis võib vabalt juhtuda, et ostad valed asjad… nii juhtuski. Aga selle asemel, et töömees ütleks “kuule mees, sa tõid ju valed käpad”, panid nemad kõik need käpad paika, armatuuri kinni ja asi vask. Alles pärast poole hakkasime ise uurima, et midagi pole õige, kui armatuuri peal kõndides see praks ja praks läbi kile penoplasti sisse vajub. Mis sest kilest siis kasu on, kui ta juba töötegemise käigus auke täis saab? Tuligi välja, et on kahte sorti käppasid, hallid ja jalgadega, mida kasutatakse kõva aluse korral (kui valad põrandat näiteks paneeli peale) ja mustad sileda latakas põhjaga, mida kasutatakse just penoplasti ja kile korral, et ta nende sisse ei vajuks. Nii me siis ostsime uued käpad ja vahetasime kõik ise välja….

Meie objekti puhul niiöelda “valed käpad”:

2013_DSC_5686Ja õiged:

2013_DSC_6034Samamoodi tegime ise enne valamist ümber seinaääred, sest külmasilla tõkestamiseks paigutatud lint pole ikkagi piisav. Oleks ju eeldanud, et ehitaja pakub ka ise lahendusi välja, et saada parim tulemus, aga ei. Tegime siis ringi ja panime kogu perimeetrile ikkagi penoplasti ribad, nüüd jäi tõesti põrandaplaat vundamendist ligi 5 cm kaugusele, ehk peaks korralikumalt külmasild läbi olema lõigatud.

Kuigi alguses oli meil juttu nende samade meestega, et nad tulevad ka valamist tegema, siis otsustasime ringi. Ei tahtnud riskida ja saime kokkuleppele väga heade tegijatega. Kolme ruumi valamine võttis oskajatel inimestel aega ca 2h ja soovimata kõlada banaalselt – on ikka hea vaadata küll, kui inimesed teavad mis nad teevad…

Numbritega kokkuvõttes: ligi 100m2 põrandatele läks üks pumi täis betooni (7 kanti), põranda paksus on 6-7 cm. Betoon tuli Betoonimeistrist, mehed HR Restauraatorist.

2013_DSC_60362013_DSC_60452013_DSC_60422013_DSC_60572013_DSC_60602013_DSC_60612013_DSC_60652013_DSC_60672013_DSC_6085

2013_DSC_6080Kuigi betoon oli juba järgmiseks päevaks kivistunud ja selle peal saab käia, siis kastsime valamisjärgsel päeval kõik põrandad voolikust märjaks, panime kiled peale ja niimoodi jääb ta nüüd kuivama kaheks nädalaks. Praegu valitseb aga teatav ehitusjärgne pohmell… kõik see põrandate valamist puudutav on olnud suur asjaajamine ning väsitav. Kuigi tuppa kolimiseks on laias laastus vaja veel vaid aknaid ja puitpõrandaid ning kambrilage, ei oska praegu edasist tempot ennustada.

Jäädvustus praegustest põlvedest tulevastele:

2013_DSC_6077

Kõigel hoidis kontroll silma peal : )

2013_DSC_6133

Aga ega see betooniauto saamine siia metsa sisse ka tõrgeteta käinud. Igasuguste ootamatuste ärahoidmiseks käis Betoonimeistrist inimene ehituskohta isiklikult üle vaatamas, et olla kindel, kas auto siia metsa sisse mahub ja suudab tulla. Sest koos koormaga kaalub auto 35 tonni  – pole eriti tore, kui selline sul siia kusagile mutta kinni jääb. Nii et kui heakskiit, et saab küll, oli käes, jäi lõplikult kõik sõltuma ilmast. Leppisime esialgu valamise kokku reedeks. Mitu päeva oli olnud kuiv, kõik tundus valamist soosivat, kuni reede hommikuni: kell 9 tuli otsustada, kas toimub või ei ja just see hetk hakkas tihedat  vihma sadama. Pidime valamise edasi lükkama…. Ei tasu mainida, et vihm lõppes veerand tunni pärast ja ülejäänud päev lõõskas päike ning oli ideaalne kuiv päev. Uus katse käis kähku: esmaspäeva pärastlõunal korraldati valamine teisipäeva hommikuks ning siis läks kõik juba tõrgeteta!

_DSC_5588

Me ehitame jälle. Põrandaid. Aga enne kui ehitama sai hakata, tuli leida töömehed ja see on juba omamoodi lugu.

Korralikud inimesed hakkavad juba sügisel mõtlema sellele, kui tahavad kevadel ehitama hakata, et tuleks töömehed varuda. Või äärmisel juhul talvel.Aga meie hakkasime loomulikult mõtlema sellele alles siis, kui tahtsime, et nüüd võiks keegi tulla… Noh nüüd kasvõi kohe homme. Tahtsime võimalusel leida ehitusmehed kusagilt lähedusest, ehk siis näiteks Märjamaalt. Või Raplast. Kuna ise otseselt ühtegi seltskonda ei teadnud, siis hakkasime uurima, kes keda soovitaks. Kõigepealt saime Märjamaa saekaatrist mitme töömehe kontaktid – helistasime läbi – kõigil üks vastus: enne sügist pole üldse aega. Saime veel soovitusi, helistasime veel, helistasime lõpuks läbi üle kümne brigaadi – kõigil üks vastus – enne sügist ärge üldse lootkegi! Lõpuks olime juba loobumas, kust pagan me nad leiame… lükkame kõik plaanid sügisesse??

Nüüd on see koht, kuhu võiks kirjutada ühe põhjapaneva elutõe, kuidas kõik asjad tulevad su juurde siis, kui aeg küps. Sest täpselt nii ju ongi. Pärast seda, kui enam asjaga aktiivselt ei tegelenud, sest ei osanud enam kusagilt midagi uurida, juhtus selline lugu. Olin minemas üksi maale, veidi tige ja segaduses linna asjadest ja mõtlesin, et ah lähen läbi Märjamaa, lähen käin Tiina juurest lillepoes ka läbi. Rääkisime siis tema poe ees juttu ja tulid jutuks ka töömehed, keda temagi oli soovitanud: kolmest kaks sain kätte ja need ütlesid ära. Selle kolmanda kontakti ma aga tema antud juhtnööride järgi netist ei leidnud ja see hetk, kui ma seda seal rääkisin, ei jõudnud lausetki veel lõpetada, kui Tiina hakkas kätega vehkima ja mingit autot sõiduteelt kõrvale tõmbama. Lühidalt öeldes järgnes see, et seal autos istus töömees, keda ma polnud kätte saanud, rääkisin loo ära, laupäeval tuli ta objektiga tutvuma ja teisipäeval alustas. Nüüdseks on see töö tehtud! Ja muidugi tunnistas ta lõpuks, et ei pidanud üldse tegelikult sealt kaudu sõitma, aga keeras valesti ja sattus juhuslikult ainult sinna ja ega minagi ju pidanud Märjamaale üldse tulema… Juhuseid ei ole olemas!

Aga nüüd asjast… võeti ette kolme ruumi põrandad: kamber, rehetuba, rehealune. Kõigil sama eesmärk – teha kõik ettevalmistavad tööd nii kaugele, et saaks põrandad ära valada. Ehk siis kaevati pinnast välja vajaminevale sügavusele, täideti killustiku ja liivaga, seejärel soojustuseks penoplast ja kile vahele ning lõpuks armatuur. Lisaks sokli äärde külmasilla tõke, torud ja juhtmed majja sisse ja majast välja ning kambrisse ja rehetuppa ka seina äärde küttekaabel. Otsustasime nimelt teha sellise lahenduse, et panime kahte ruumi seina äärde, külma silla paremaks tõkestamiseks põrandakütte. Ehk siis kunagi ei saa olema eesmärk sellega maja kütta. Pigem võimaldab see lahendus külmemal ajal maja kasutamist veidigi pikendada ning soojust ehk stabiilsemalt hoida, kui põrandaküte perimeetris vaikselt tiksub. Kütame ikkagi ahju ja kaminaga, aga külmasild on sellega korralikumalt läbi lõigatud ja eks näis, kas selline väikene kogus põrandakütet suudab ka ruumi veidi soojemana näiteks sügisel hoida, et iga kord pärast paari päeva tulles ei ole toas kohe 5C vaid näiteks 10C. Tõsiasi on aga see, et kui joonisel märkisime põrandakütte osa laiuseks ca meetri, siis tegelikkuses jäi kaablist puudu ja hetkel on ta ainult pool meetrit. Me nüüd mõtleme, kas ostame kaablit juurde või jätamegi nii vähe.

Joonise peal näeb kõik välja selline:

sõlm

Pildi peal aga selline. Kõigepealt põrandad enne. Meil ju õieti polnudki põrandaid, ehk siis enne situatsioon oli see, et rehealuses ja kambris oli muldpõrandatele kerge kruusa-betooni segu valatud, rehetoas aga oli plaaditud kivipõrand.

Kamber, juba piisavale tasemele kaevatud pinnasega:

_DSC_5576

Rehetuba, veel vana plaatidest põrandaga:

_DSC_5591

Ja rehealune, lihtne kruusa-segu põrand:

_DSC_5593

Kambris on põrand juba välja kaevatud, rehetoas veel mitte:

_DSC_5579

Kuigi algne plaan oli saada kambri ja rehetoa põrandad ühele tasandile, et põrandalauad võiksid sujuvalt minna, siis kõrguste vahe tuli ikkagi nii, et rehetuba ei andnud nii palju madalamaks kaevata ja tulevikus jääb väike vahe põrandate pinnas ikkagi sisse, mis tähendab lihtsalt seda, et uks rehetoast kambrisse hakkab olema piidaga ja väikese astmega.

Siin on juba rehetoast ka vana põrand välja kaevatud:

_DSC_1858

Siit hakkab elekter majja tulema:

_DSC_5683

Siit hakkab vesi majja tulema:

_DSC_5684

Ja siit hakkab kõik solk välja voolama:

_DSC_5696

Panime kõik vajalikud torud praegu põrandasse ära, aga eks kasutusele tulevad nad ajapikku. Pean silmas seda, et kui veetorud köögi kraanikaussi lähevad kohe käiku (kui kaevust tuleva vooliku maja juurde ühendame), siis vetsu veesüsteemiga kohe välja ei ehita. Esialgu paneme ikkagi kuivkäimla uue komposteeruva poti ja elame sellega, aga kui tulevikus peaks olema tahtmine veeklosett välja ehitada ja maa sisse settepaak panna, siis saab seda vähemasti teha.

Ja praegu on siis seis selline, et tuleks tellida betooniauto, kes valab põrandad ära. Alused on valmis.

Kamber, seina ääres on näha põrandakütte kaablit ning vasakul majja tulevaid elektrijuhtmeid, mille kilp tuleb vana rehetoa ja kambri vahelise ukse kohale:

_DSC_5676

_DSC_5680

Rehetuba. Alumisel pildil on näha, et lammutasime praegu ikkagi vana soojamüüri ära, et valada alla korralik alus. Hiljem siis tuleb soemüür koos kaminaga tagasi. Praegu on maja nii lahti, et reheahi on justkui üks kast keset suurt tuba! Tulevikus hakkab uks olema rehetoast kambrisse ahju eeskülje poolt, ahju taha tuleb kahe ruumi vahele sein ja kemps.

_DSC_5685

_DSC_5695

Ja rehealune:

_DSC_5686

Eelmisel nädalal käisid meie juures maal kaks tudengit, kelle joonestuspraktika ülesandeks oli ühel neist joonistada üles meie rehemaja. Kuna sisustust pole ja ehitusdetailidegagi on kasinasti (pole ju veel eeskoda, ega sahvrit ega õigeid aknaidki), siis võiks öelda, et kergelt pääses : )

Tulemus sai selline, I kursuse muinsuskaitse ja restaureerimise eriala tudengi sõrmede läbi.

_DSC_5569

_DSC_5570

_DSC_5574

_DSC_5573

_DSC_5572

_DSC_5571

_DSC_55702_2

Ma mäletan nii selgelt seda esimest emotsiooni kui ma siia majja astusin ja seda ahju nägin – woahhhh… siuke lahmakas! Vabandust mu brutaalne väljendus, aga see oli täpselt see mida ma tundsin. Suur ja uhke ja midagi PÄRIS, midagi VANA. Teadmine, et korralik reheahi käib iga rehemajaga kaasas on mind pannud palju imestama, kui vähe neid ahje tegelikult alles on. Eelmine aasta rehemajade näitust tehes alles tagant järele panin pildi kokku, et näitusele valitud 11st taastatud rehemajast mitte üheski polnud algsel kujul säilinud ja taastatud ahju. Kas oli juba varem välja lõhutud, või kurb kuulda, lõhuti välja nüüd maja korda tehes. Väga palju lõhuti reheahjusid välja Nõuka-ajal, 1960-70ndatel, kui rehepeksu sellisel kombel enam ei tehud ning suured ja palju ruumi võtvad reheahjud jäid kasutuks kolossiks keset ruumi. Veidi liialdades võib öelda, et reheahjud säilisid vaesemates, tagurlikemas ja “õnnetumates” taludes, neis, kus moodsustega ei mindud kaasa või kus elasid vanainimsesed, kes enam ei jaksanud muutusi korda saata. Tõsi ta on, et reheahi võtab palju ruumi ja kaua on seatud küsimärgi alla tema funktsionaalset põhjendatust küttekehana, kuid tänaseks on ka need müüdid enamjaolt murtud. Reheahjuga saab kütta, kuid mis olulisem – ta on osa sellest majast, ta on osa rehemaja pärandist ja olemusest. Minu jaoks oli just see, et meie majas oli ahi alles, üks olulisemaid impulsse üldse selle talu ostmiseks.

Reheahju taastamise jutt sai kunagi alguse SELLES postituses ning uue korstna ladumise jutu leiab SELLEST postitusest. Nüüd siis astusime ühe sammu jälle edasi. Kui eelmiste tööde käigus sai ahi endale uue kolde ning osad küljed ka uue savikrohvi, siis nüüd viisime kolde ja kogu ahju sisemuse taastamise lõpule. Alustasime aga siiski sellest, mis veel väljast oli vaja teha: ahjul oli parandamata jäänud problemaatiline nurk kambripoolses küljes, kuhu toetuvad ka rehekarbi palgid. Müür tuli osaliselt lahti võtta ja kivid tagasi laduda, täenäoliselt oli suuremat kahju sinna teinud vesi: kuna sealt kohast minu teada katus pole läbi lasknud ning puiduosas veekahjustusi polnud, siis tõenöoliselt on siin kahju teinud reheahju taha ehitatud sauna kasutamise käigus visatud vesi, mis muudkui vaikselt mööda ahjuseina voolates võttis kaasa ka kivide vahelt segu.

2013_DSC_1740

2013_DSC_1741

Üks oluline avastus minu jaoks: punased telliskivid ei ole müüris sellepärast, et nendega oleks ilmtingimata hiljem parandusi tehtud. Vaid ka näiteks sellepärast: ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kolme kivi täpselt kohakuti. See on koht, kust pääseb lõõri puhastama. Selline koht märgitigi nii kivide kui krohviga teistest erinevalt ära, et teaks, kust kops-kops kivid lahti lüüa ja lõõrile ligi pääseda. Alati ei tehtud selle jaoks ahju seina luuki.

Kui nurk oli korda saanud, siis sai alustada seina savikrohvimisega, kuid sellega ei jõudnud me lõpule. Savikrohvi tegemist ja peale viskamist said proovida ka kõik pühapäeval infopäeval käijad, kuid lõpuni me sellega ei jõudnud, viimane viimistluskiht jääb veel meile endale teha.

2013_DSC_54662013_DSC_5562

Ahju nurga lahti võtmisega selgus aga veel üks enne etteteadmata asi – nimelt oli ahju katvas suures paeplaadis mitu pragu. Et toss ja tuli ei hakkaks sealt läbi pugema, laoti ahjule peale vanadest tellistest võlv – pealmine topeltkiht “ahju katusel”.

2013_DSC_5515

Ja siis edasi ahju sisemuse juurde. Kõigepealt relsid. Uued relsid ootasid ahju saamist juba kolm aastat. Vanust on neil aga piisavalt, et siia ahju sobida – aastast 1915.

2013_DSC_5465

_DSC4927

Relsid toetuvad kolde seinte šamottkivide peale, šamotte sai veel toeks vahele lahtiselt pandud.

2013_DSC_5469

Kerisekivid on täiesti eraldi teadusharu. Kõigepealt läheb tarvis kolmes eri mõõdus kive: kõige suuremad, mis peaksid ulatuma üle relsipaari, ideaalis üle kahe paari, lähevad kõige alla. Siis nende peale natukene väiksemad ja lõpuks kuhjaga peale päris väikesi põllukive. Kivid peavad olema tihedad, ilma pragudeta. Nii et kui vanad kivid ahjust välja said ja vihm nad oli puhtaks pesnud, siis nägi kohe ära, et kui kivis oli pragu sees, ta ahju tagasi enam ei läinud. Uute kivide valimist on hea teha päikese käes: mida säravam ja sätendavam kivi, seda sobimatum reheahju. Keegi teadis veel mainida, et kõige paremad kivid pidavat reheahju kerisele olema need, mis tulevad maa seest välja, ehk pole varem päikese ja ilmastiku käes olnud.

2013_DSC_5480

2013_DSC_5463

Kivide tagasipanemine ahju on jällegi veel omakorda teadus. Selleks tehakse kõigepealt põrandal proov, et kuidas kivid kõrvuti mahuvad ja mis kuhu nurka lähevad. Kõige olulisemad ongi nurgakivid, need peaksid olema peal pool kaldega nii, et kalle jääks väljast poolt sissepoole.

2013_DSC_5473

Ja siis juba hakkab nende paigale kruttimine. Suuremad, keskmised, väikesed…. meil jäi kive puudu, nii et pildil paistev kuhila näitab ca 70-80% ulatuses täidetud kerist. Otsime veel põldudelt kive juurde ja laome peale. Kõik kerisekivid peavad olema laotud nii, et nad ei lähe vastu ahju müüre. Kuna kivid küttes kuumuse toimel paisuvad, siis peab neil olema selleks ruumi – seetõttu on head ka kivide vahele jäävad väiksemad augud, et ei pea püüdlikult tihedalt kohe kõike kihte täis laduma. Las jääb algusesse mõni vahe ka, siis järgmisel kihil jälle paned sinna midagi ette.

2013_DSC_5476

2013_DSC_5512

Korsten seest poolt on muidugi ka tähelepanuväärne vaatamisväärsus. Pilt sai tehtud aga selleks, et me ei teadnud, kas “mütsike”, mille korstnaladuja korstna peale jättis, katab teda üleni, või ainult servadest. Foto näitas, et ei pea katusele ronima, on servi kaitsev mütsike ikka : )

2013_DSC_5452

Ja jõudsimegi tuleni! Kahjuks ei saanud ma kogu aeg Hardi tarkuseteri kinni püüda, lugematu hulk kannutäisi kohvi vajas ju pidevalt keetmist, aga ahju kütmise kohta üritasin ikka pildi klaariks saada. Ja panen selle siia nii hästi või halvasti kui mäletan ka kirja.

Reheahi kui pikk soojussalvestaja ei ole kindlasti ahi, mida “kütta nädalavahetuseks” – kui reedel tulen ja ahju kütan, siis soojaks läheb ta alles pühapäeval, kui on linna minek! Ehk siis, reheahju tuleb kütta tsükliliselt. Üks küttetsükkel on see aeg,  mis kulub kütmisest soojaks minekuni ning see võib kesta mitu päeva. Kiire sooja saamiseks on teised moodused: pärast kütmist teha lahti keriseluuk ja lasta sealt kiire soe tuppa, pliit! ja meie puhul ka soojamüüriga kamin. Pliit ja kamin on need, millega saab kiiret sooja ja mõnusat õhku, ahju kütmine peaks aga toimuma kindlama intervalli ja tsükliga.

Vanasti oli selleks tsükliks leivategemise tsükkel: sellel päeval kui köeti ahju küpsetati ka leiba, siis pandi siibrid-luugid kinni ja lasti ahi soojaks. Kolme päeva pärast jälle korrati. Reheahju ei köeta ka pikalt ja suurte halgudega. Kes siis vanasti korralikku puud ahju ajas. Kvaliteetne puu kasutati ehitamiseks või müüdi maha, ahju aeti ikka hagu. Üks hagukubu oli nii suur, et pidi mahtuma kaenla alla võtta, kaenla all hoides seoti ta kinni. Ja ühte ahju pandi korraga kolm kubu täit hagu – kaks alla ning üks peale. Süüdati põlema ülemisest, mitte alt. Ja selle ahjutäie hao põlemise aeg oligi üks küttetsükkel. Kui see oli ära põlenud, tõmmait söed ette pliidialla, leib ahju ning küpsema. Kerisekivid olid kuumaks läinud ning need hakkasidki nüüd vaikselt soojust ahjumüüridesse edasi kandma. Nii et reheahi pole ka kamin, et hoiad suud lahti ja muudkui põletad vaikselt seal all tuld, tundide ja päevade viisi. Sellega teda soojaks ei saa. Ikkagi üks korralik ahjutäis peenikesi puid. Tihe ja intensiivne tuli ning kõik.

Kui ma nüüd mõtlen, et kuidas maamaja kontekstis siis seda ahju peaks kütma, et sooja ka saada, siis selleks, et reedel tulles ahi soe oleks, peaks justkui kolmapäeval käima ahju kütmas, siis on reedeks soe toas. Aga kuna meil on ahju küljes ka soojamüüriga kamin, siis hakkabki kiire soe õhk ja esimene küte ikkagi sealt tulema. Nii et liiga tihe kütmine ei käi reheahjuga kaasas, aga liiga harv ka mitte. Kõige hullemini mõjub reheahjule pikk mahajahtumine, niiskuse kogunemine ja siis järsk ja intensiivne kütmine. Kui sügisel ahi jääb seisma, siis kindlasti pole õige mõte pärast paari kuud jõuludeks kohale sõita ja kolm päeva hirmsa hooga ahju kütta. Kui on soovi ikkagi talvel mõnikord tulla, siis peaks kasvõi kahe nädalase intervalliga käima ja ahju tuld tegema. See hoiab teda “töökorras”. Või siis teine variant ongi see, et kogu talv ei küta ja hakkad kevadel jälle vaikselt teda sisse kütma. Meilgi on ees nüüd see nö sissekütmise periood, mis võib olla isegi kuni kuu. Ehk esimene tuli hakkab vaikselt ahju kuivatama, kui niiskusel ei lase tasahilju ahjust lahkuda, kütad lihtsalt oma ahju lõhki. Meie hakkame lihtsalt iga kord maal olles pisikest tuld ahju tegema, juulis-augustis tahaks seal võib-olla mingit söögitegemist proovida aga sügisel võiks juba proovida ka esimest korralikku küttetsükilit, et näha, mismoodi meie ahi ikkagi tegelikult reageerib, kui kaua soojaks läheb ja kuidas sooja välja annab.

2013_DSC_5477

Kui ma kunagi jõuan postituseni “Reheahjust vol 3”, siis peab seal olema üleni krohvitud ja valgeks lubjatud reheahi, mis on saanud ette tagasi ka pliidi ning soojamüüri külge uue kamin-ahju. Vot siis saan öelda, et VALMIS!

Meie reheahju kokku panemine oli aga osaks infopäevast-koolitusest, mille korraldas EVMi Maa-Arhitektuuri Keskus Aune dirigeerimisel. Hardi õpetas ja juhendas ning kõik said mingitki tööotsa proovida ka ise teha. Oli väga meeleolukas. Ning kui keegi osalenutest, keda tuli kohale üle ootuste palju (20+), peaks seda postitust lugema, siis suur aitäh teile! Olite kõik eranditult äärmiselt sümpaatsed inimesed ning loodetavasti kohtume juba peagi mõnel uuel ettevõtmisel.

Pühapäeva kõige olulisem pilt on aga see: vot selline ilm saatis meid läbi päeva!

2013_DSC_5495

2013_DSC_1835

Lisan siia lõppu valiku Marikese tehtud ürituse piltidest, sest endal polnud eriti palju aega inimeste pildistamiseks. Nii jääb veidi seltskonnakroonikat ka!

Veelkord, aitäh Aune ja Hardi ning kõik, kes osalesid!

Väike fototõestus sellest, mida teeb esimene talv ja kevad haavalaastust katusega. Kuna meid hoiatati, et tants läheb lahti, siis ma pole vaevunud eriti sellepärast muretsema. Tantsigu siis : ) Ja pöörasemad poosid on pildistatud kõik lõunaküljelt, põhjapool on vaoshoidlikum.

Ja ilusasti halliks tõmbub ka juba!