Arhiiv

ajalugu

Märjamaa Nädalaleht on järgemööda avaldanud mitu artiklit Märjamaa kihelkonnas 1913. aastal toimunud Aleksander Reiniku vanavarakorjamise retkedest. Tõnu Mesila on neid artikleid kirjutanud ja toon selgituseks lühikese kirjelduse sealt ära (artikkel ise SIIN): “Nagu me ajaloost teame, hakkas Eestimaa ja Liivimaa kubermangu maarahvas end XIX sajandil teadvustama eestlastena, eesti rahvana. Algas rahvuslik liikumine ja selle käigus hakati tundma huvi oma juurte vastu. Hakati koguma rahvaluulet ja vanu asju, süstematiseerima ja säilitama kõike vana ja ehedat. Selleks kutsuti inimesi üles, samuti korraldati ülikooli, rahvuslike seltside ja muuseumiasutuste poolt spetsiaalseid retki Eestimaa erinevatesse paikadesse.

Tänu sellisele tegevusele on säilinud väga palju endisaegset materjali. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi kogus on ainuüksi Märjamaa kihelkonnaga seotud pärandit 692 eset, 63 etnograafilist joonist, ca 900 fotot, 14 välitööpäevikut, 11 etnograafilist kirjeldust ning käsikirjalises arhiivis üle 500 kaastöö kirjasaatjailt.

Esimene taoline ametlik vanavara kogumisretk Märjamaale toimus 1913. aastal, kogujateks arstiteaduskonna üliõpilane Aleksander Reinik ja kunstiõpilane Jaan Grünberg. Koguti ligi 300 eset, lisaks tegi Reinik ka päevapilte (44 fotot Vaimõisast, Kõrvetaguselt, Märjamaalt, Paekülast, Tollilt, Haimrest, Konuverest ja Veliselt) ning tähendati üles muljeid ja märkusi vanavara kogumiselt. Neist märkmetest leiab kogumismatka kirjelduste kõrval veel teateid rahvariietest, hoonetest ja elamute sisustusest, sööginõudest, veskitest, kaevudest jm. Nii saame teada, et 1913. aastal oli Orgita külas neli pukkveskit, aga need on kadumisel, sest sealsamas külas hakkas sel suvel üks mootorveski käima, või et aitadel kasutatakse laialdaselt puulukke samal ajal kui elumajadel juba igal pool raudlukud on.”

Eraldi artiklid konkreetselt sellest Märjamaa üleskorjamise kirjeldustest on järjest ilmunud:

5. mai artikkel

11. mai artikkel

16. mai artikkel

24. mai artikkel

Ja nagu ma aru saan, siis see järgneb… Mitmelt poolt käib läbi ka meie küla ja vanadele fotodelegi on jäänud külatänava vaade. Üldine noot on aga see, et meie küla on olnud ikka üks vaesemaid. Fotod ERM ja Aleksander Reinik

Kohatu küla vaade Kohatu sild

Paar tsitaati veel Reiniku tekstidest:

Mõnedes külades muud ei ole, kui ainult suitsud, nagu näituseks Kohatu külas. Niisama tuleb suitsusid veel Sipa külas õige sagedasti ette. Suitsumajad midagi iseäralist ei pakkunud. Kõik nemad on ühe ja sellesama tüüpuse järel ehitatud. Elu on nendes õige vilets.

Üleüldse Kohatu küla inimesed elavad vaeselt. Põllud on lahjad, pealegi koledasti kiva täis, nii et säälsed peremehed tarvitavad põldude pealt korjatud kivid oma tänavate täitmiseks, nagu ülesvõetud Kohatu küla tänavast näha on.

Põhjapoolses osas – so Sipa, Kohatu, Lümandu jt külades ei olnud peale üksiku kannu ja mõne paari kinda peaaegu midagi saada. Nii et kõige rohkem on asju saadud Orgita ja Kasti küladest.”

Advertisements

FB-s on selline vanade fotode lehekülg nagu “100 ja üks fotot”. Hiljuti lisandus sinna eraldi galerii “Sada ja üks fotot Märjamaa alevist” ja kuna Märjamaa on meile maal olles lähimaks kohaks, kuhu poodi sõita või muidu “inimesi vaatama minna”, siis lisan selle galerii lingi ka siia. Armsad ja tuttavad kohad. Ja ilusad inimesed.

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.451942774865476.103403.274658512593904&type=1

Peab olema üks koht, kus inimene vana leiva viskab, Andrei Metsniit, Suuremõisa küla, Muhumaa, 1922

Meil on praegu väga aktuaalseks teemaks uue kemmergu ehitamine. Vana koosnes lihtsalt kolmest seinast rehielamu ühe nurga taga ning seoses palgitöödega sai ta nüüd maha tõmmatud. Järgmisel nädalavahetusel toimuvad uue peldiku püstitamise talgud! Viimase projekt pole aga veel lõplikult valminud, no olgem ausad, tegemist on ikkagi ühes talukompleksis niivõrd olulise rajatisega, et see tuleb põhjalikult läbi mõelda : ) Aga head ettepanekud, mis seal kindlasti olema peaks või mis muudaksid kempsu eriliselt kasutajasõbralikuks, võib muidugi kõik välja käia.

Sellega seoses sattusin paarile tekstile, mis puudutasid eestlaste sanitaarseid tingimusi ja harjumusi 20. sajandi alguses ning jagaksid toredamaid leide teiegagi.

Kus väljakäigukohtasid pole (ligi 60%), seal käiakse puupinu, aida, lauda, rehealuse nurga taha, ligidal olevatesse põõsastesse, rohtaeda, põllule. Talvel seatakse mitmes kohas haokood püsti lumesse väljaskäimise kohale varjuks. Raplamaa, Haimre, 1922

Väljakäigukohtade puuduse üheks põhjuseks on asjaolu, et ei ole laudu. Teiseks ei ehitata neid sellepärast, et on harjutud põllule või põõsa taha käima – ei tunta tarvidust selle järele. Läänemaa, Sutlepa, 1923

Tervishoidlistest nõuetest ei ole maa rahval aimu; kui on talus ehitatud väljakäigukoht, siis on see sündinud rohkem põllumajanduslisi kasusid silmas pidades kui tervishoidliste nõuete järele käies. Igalpool räägitakse, kus on olemas väljakäigukoht, et “ei või ju nii hääl põllurammul raisku minna lasta”. Rõuge, 1923

Majas elab 7 asuniku perekonda. Mõisas on kolm väljakäigukohta. Nendest on üks korras, üks lagunenud, uks ära kukkunud, üks sahvriks ümber muudetud, istkoha peal on piim ja muud sööginõud, väljakäigukohta tehtud riiulite peal on leib ja muud toiduained. Võrumaa, Vana-Roosa, 1923

Väljakäigukoha aset täidab lahtine auk aida seina taga, mis on mustust täis ja kus tuhanded kärbsed pidu peavad. Mustus veetakse säält põllule. Nähtavasti tarvitavad seda kõik. Harjumaa, Nabala, 1923

Suvel kasutati rohtu, takjalehti, suure teelehe lehti, nii aeti asi ära. Kihelkonna

(Tsitaadid on võetud Heiki Pärdi artiklist “Loomulike vajaduste rahuldamise viisid Eestis 20. sajandi algupoolel, 2002, ERMi aastaraamat XLVI. Ja raamatust Hää koht. Foto: ERM Fk 350: 190)

Foto: Johannes Pääsuke, ERM

Viimasest laka pealt leitud kirjast tekkis uudishimu uurida välja, mida endast kujutab verileib.

Heal lapsel mitu nime: verikarask, käkk, käkileib, verileib, makileib, mauguleib, pannileib, paldileib, veripalt, veripall, veripull, verikook, verivatsk. Nimetus erines piirkonniti. Sarapiku talu aladel siis verileib.

Aliise Moora kirjutab “Eesti talurahva vanem toit” raamatus järgmist: verikaraskitaigen tehti samal viisil kui odrakaraskitaigen, ainult vee hulka pandi verd. Peale vere lisati veel hapupiima ja hiljem soodat, kohati riiviti sellesse kartuleid. Nagu käkitaignasse, siis pandi ka verileiva- ja verikarskitaignasse ohtrasti praetud pekitükke ja sibulaid. Peale sibula on lisatud ka köömneid, harva, kes vürtsi või pipart pani. Verileiba tehti ka looma- ja vahel harva vasikaverest. Seaverest tehti peamiselt vorste ja käkke.

Nagu karask ja leib, olid verikarask ja -leib vanemal ajal ümmargused, tavaliselt leivast palju väiksemad. Neid tehti 20-30 cm läbimõõduga ja 2-3, 4-5 korraga. Verileiba söödi kohe soojalt ahjust võttes rõõsa piimaga või võeti liha kõrvale. Pärast pliitide kasutusele tulekut on verileiba nagu käkkegi jahtunult hakatud pannil üle praadima. On säilinud mälestusi kus kirjeldatakse, et neid hoiti 1-2 tundi ahjus, võeti siis välja ja viidi jahtunult aita rasvalaudile, kust neid siis toodi, rasvaga praeti ja pärast praadimist veel piimaga immutati, et nad hästi kobedaks ja pehmeks muutuksid.

Retsepte verileiva tegemiseks leidsin ka: SIIT ja SIIT ja SIIT

Tervist.

Kirjutan mõne sõna. Tulen laupäeva õhtul autoga teile, palun tapa lammas ära ja kui sul võimalik üks 100 kg kartuleid valmis panna meil on vähe peame juurde ostma. Tee mulle vereleiba ka, seeni ka. Ma ei hakka rohkem kirjutama kui tulen siis räägime.

Tervitades

Linda

Veel üks laka pealt leitud kiri. Kuupäev on all 1. oktoober, aga aastaarvu pole.

tere onu!

Sain sinu kirja kätte ja tahan sind aidata niipalju kui suudan. Ära siiski lootust kaota, võibolla, et need on siiki healoomulised kasvajad ja saab opereerida. Ma täna rääkisin ühe oma tuttavaga kes töötas seal haiglas kus raviti ja lõigati kasvajaid. Tema ütles, kui on munakujuline kasvaja, siis on see healoomuline ja saab terveks ravida, niipalju kui mina tean on sinul ka munakujuline kasvaja. Kas isa ei tahaks linna tulla minu juurde ma viin sinu linna arstide juurde ja nad vaatavad kas on hea või halvaloomuline kasvaja. Kui sa tahad tulla siis tuleks sul võtta Märjamaa arstide käest saatekiri, et nad suunavad sind Tallinna järgi vaatamiseks sa tee seda nädala sees ja ma tulen pühapäev teile siis tuled minuga linna kaasa. Siis see naine õpetas ja pidi väga hea rohi olema kui leotada küüslauku viina sees ja võtta kolm korda päevas söögi alla üks viinapitsi täis. Küüslauk tuleb hästi peeneks lõigata ja kaheks nädalaks viina sisse ligunema panna. Poole liitri viina peale tuleb vähemalt 100gr küüslauku panna ennem juba rohkem kui vähe. ja siis tuli veel õige natuke salpeetrit ka sinna hulka panna ma katsun seda ka saada. Ja joo seda kasekõbja teed on ka väga hea. Et Maria seda teed kaua ei keeda. ajab vee keema ja taob selle kasekõbja hästi peeneks laseb korraks keema ja laseb tõmmata soojas. Kauase keetmisega väheneb rahu mõju. Kui teil küüslauku ei ole ma katsun saada linnast.

Ma küsisin Tõnismäe apteekri käest ja tema ütles, et väga hea pidi olema verehurmarohu tee ta lubas esmaspäevaks vaatata kas neil laos on siis toon seda sulle ka. Peaasi Jaan ole rahulik ja ära närveeri. Tead see meie Antonit tema rääkis oma onust. See oli nii haige suremas, arst oli öelnud, et maos on vähk ja midagi ei aita enam. Mees tuli linna ja opereeriti üle poole mao ära nüüd mees terve teeb suvel heina nii et pole asigi. ja oli ka juba vanamees. Nii et loodame ikka kõige paremat. Tulen pühapäeva hommikul. Jääme nägemiseni ja palju tervist

Linda

Sellise kirja leidsime laka pealt heinte seest. Aega ei oska öelda, aga ruudulise vihikulehe peale kirjutatud, kas Eesti-aja lõpust või isegi 1950ndatest…. Onu Jaan peaks olema sama Sarapiku Jaan, kes on ka fotol, paar postitust siit alla poole. Sellised mured ja mõtted siis siit talust…

Oma toredate naabritega suheldes on tulnud välja, et 2000. aastal on Mati Jets teinud meie kodukülast uurimuse, pannes kokku leiduvad arhiivimaterjalid ja ajalooallikad. Kuna meil endil puudub ajalooline seos Sarapiku taluga, siis ei saa ma ka vesta lugusid, kuidas minu vanaema või vaarisa siin maadel põldu kündis ja kive tassis. Meie pere ajalugu selle kohaga seoses tuleb alles luua, kuid see ei tähenda, et koht ise oleks minevikuta.

Olen nüüd seda kodu-uurimist veidi vaadeldnud ning jõudnud järeldusele, et laiemas kontekstis on Eesti mõistes olnud tegemist suhteliselt vaeste aladega: põllud on siin paekiviklibu täis, mullakiht õhuke ja isegi olen vaadanud, et pärast vihma on ülesküntud põllulapid kui kiviklibuväljad- kivi kivis kinni. Sarapiku talu omakorda on siinses külas üks tagasihoidlikumaid. See-eest naabrite talu on jällegi olnud üks suuremaid. Leidsin näiteks sellised andmed talude päriseks ostu vallakohtu protokollidest:

– Sarapiku päriseksostu hind 1890. aastal oli 1200 rubla. Võrdluseks näiteks see, et küla odavaim talu on hinnatud 900 rubla vääriliseks ning küla kalleim 3800 rbl.

– talu suurus 1941. aastal oli 38 ha ning hektari hinnaks on loetud 37,58 rubla

Sarapiku talu ajaloost on teada, et 1826. aasta hingerevisjonis ning 1835. aasta perekonnanimede panemisel Sarapikut mainitud ei ole. 1850. aasta uute talude nimekirjas leidub aga Otza, jetzt Sarrapikko, kus elavad Hans Eimanni ja Mart Ugami perekonnad. 1872. a. on talu peremeheks Pridik Eimann. 1897.a. oli peremees Jüri Sassi ning seda kuni 1915-20. aastani. Eesti ajal ja ka Nõukogude aja alguses elasid siin Jaan Ellissaar (Eimann), tema õde Maria, pärast ka õde Liisa Haljassaar. 1960. aastatel müüdi talu suvilaks.

Rahvast tundub, et pole siin talus väga palju kunagi olnud, väikseke ju ka teine. Nendes loendites, mis olemas on, märgitakse enamasti vaid kahte alalist elanikke. Naabrite juures aga kümme. Enamasti olid talud vanasti siiski suured. Tundub, et sõjad on külast mööda läinud, nii mainitakse ka uurimuses, et sõjakahjustusi siin pole. Sarapiku rahvast pole mainitud ei sõtta läinud ega sõtta jäänud meeste nimekirjades. Ka Siberisse saadetute hulgas sarapiku rahvast pole, samas kui naabritalu jäi pärast küüditamist tühjaks ja laostus.

Mida ma erinevatest varaloenditest välja ei loe on see, et Sarapikul on olnud hobune, sest rehielamu üks ots oli suur tall ning hobusehoidmisele viitavaid detaile leidub sealt siiani. Teiseks ei käi sellest uurimusest läbi ka fakt, et siinses külas oli kahes kõrvuti talus sepad. Nii Sarapikul kui naabrite, Lepiku juures. Naabritel on sepikoda ka säilinud, meil mitte. Metalli on aga täis nii aida-alune kui see metsatukk, kus sepikoda oli asunud.

Lisan siia lõppu naabrinaiselt saadud fotod Sarapikust ja tema inimestest:

Sarapiku Jaan ja Sirje. Rehemaja ukse ees.

Sarapiku Linda, Sirje, Liisa, Maria. Taustaks ait.

Aga kõikidele headele sõpradele, kes te juba olete meil külas käinud ja ka neile, kes tulevad…. see viimane väike küngas millest üle tuleb sõita, enne kui postkast nähtavale tuleb, on Sitakotimägi! Nime on küngas saanud seeläbi, et mõisa ajal vedanud talupojad salaja tapetud põtrade sisikonnad siia metsa, et mõis ei märkaks.

Teretulemast!