Arhiiv

huvitavat

Kui peab linnas tööl olema ja päris metsavaikuse kuulamiseks peab veel mõned päevad ootama. Siis see aitab…

http:// https://m.soundcloud.com/kostjakostja/metsavaikus

 

Advertisements

Kes see su saba kergitab kui ise ei lükka vahepeal saba ette? Leidsin sellise huvitava lehekülje – Eesti Blogiauhinnad 2015 – kust selgub, et käimas on eesti parima blogi valimised. Isetegemise kategoorias on minule üllatustlikult esindatud ka Sarapiku talu ajaraamat. Nimekirja on aga hoopis sellepärast juba huvitav vaadata, et sealt leiab palju viiteid blogidele, mille olemasolust mina siiani pole teadlik olnudki.

Neli päeva on veel jäänud… kes soovib, siis hääled antakse SIIN.

See oli täpselt neli aastat tagasi, 2010. aasta oktoobris kui ma osta.ee keskkonnast ostsin endale diivani! Eksole, kuhu ma sellega lähen? Mis ma temaga teen? Istuda ju tema peal ei saa ja üleüldse, koju ta ei mahu! Silme ees oli suur visioon kunagi korda saavast Sarapikust, mille rehealusesse tuleb elutuba, selle klaasuste ees heljuvad soojas suvetuules valged linased kardinad ning mina istun oma rokokoo-diivanil…. Jäägu igaühele tema unistused, aga tõsi on see, et väikesest hasardist ja täiesti ebaratsionaalsest vaimupildist ajendatuna võitsin ma oksjoni ja olin fakti ees – mul on nüüd diivan!

Täpselt selliste piltide järgi oma otsuse tegin. Omaaegsed oksjonipildid:

Kui siis diivani kätte sain, jäi ta linnakeldrisse seisma. Kaks pool aastat ei juhtunud midagi, kui, siis kogusin julgust ja vastasin aeg-ajalt mõnele kahtlustavale küsimusele “kas sest üldse enam kunagi mingit asja saab…”. Kõigi kahtlejate kiuste, või just tänu neile, võtsin eelmise aasta kevadel ikkagi asja ette. Võib-olla kui üks peaaegu et lapsepõlve sõber poleks tänaseks saanud suurepäraseks sadulsepaks, poleks julgenudki diivanit üldse osta… Aga ega Timo mind ei hellitanud ka – kohe alguses ütles ausalt, et peale raami pole sellest midagi säilitada ja maksma läheb see sulle ka rohkem kui mu kuupalk.

Konditsioon oli tõesti hädine: nikerdustega puitraamil oli säilinud ülemise serva lillenikerdus, alumisel serval oli see pooleldi puudu, üks käsitugi oli küljest ära, ühelt poolt diivani küljel seljatoe osana moodustuv kumerkaar oli küljest kukkunud ja kadunud. Vedrud rippusid põhjast välja – vaatasime lastega et näe – soolikad paistavad! Selge oli see, et kui ta lahti võtta, siis kogu polsterdus, kangas ja vedrustus tuli uus teha. Lisaks olenevalt soovist ka osad puitdetailid.

Milliseks sai minu eesmärk? Kõigepealt sain ma aru, et ise ei suuda ma selle diivaniga midagi ette võtta. Kodus võin ju mõnel köögitoolil riiet vahetada, aga see on veidi teine kaalukategooria. Tänu Timole leidsin puidurestaoraatori Viljari ja temale oli minu sõnum umbes selline, et tee nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ehk et, diivanil peab olema võimalik istuda, see raam ei tohi kokku kukkuda! Aga viimistluses olgem võimalikud säästlikud. Puuduolevate detailide osas läksime terviku taastamise teed, ehk et otseselt visuaalse terviku tekkimist takistavad puuduvad detailid tuli taastada, aga esteetilised puudujäägid las jäävad: käetoed või nurga kumerkaar said uued tehtud, aga alt serva kaunistav lillemotiiv jäi nii nagu aeg ta on jätnud, poolikuks. Samamoodi ei soovinud ma parandada kõiki vana puidu träkke, kulumisi ja ebaühtlusi, lakkida/ lihvida/ värvida raami “nagu uueks”, vaid tasandada ebaühtlused – ajalugu las paistab välja. Seetõttu, kindlasti võib mõnele tunduda, et “see pole ju üldse korda tehtud”, aga mulle just nii meeldib!

Kõigepealt aga, seisund “enne”:

IMG_4098

ning seisund pärast seda, kui vana sisu sai välja võetud ning raam läks puidumeistri juurde:

diivan rokokoo 2013 028

diivan rokokoo 2013 026

Edasi läks asi ainult “hullemaks”, ehk et nagu minu silmadele asi paistab – mingi hetk oli toa põrandal lihtsalt hunnik puitjuppe!

Ja siis hakkas diivan jälle vaikselt ennast “kokku pakkima”:

Seljatoe siseküljel on kenasti näha ka harilikuga signeering, tõenäoliselt omaaegse puidumeistri autogramm:

DSC_0005_

 

Palju ei ole mul diivani päritolust teada. Ajaliselt 19.sajandi teise poole jääv, soetas eelmine omanik mööblieseme 1994. aastal Arknalt ühe viljaküüni lae alt. Kuidas või kust ta sinna oli saanud, me ei tea, kuid väidetavalt on diivani puitdekooris sarnasusi Palmse mõisas asuva rokokoomööbliga, mistõttu võib olla tegemist sama meistriga, igatahes on tegemist päritolus Lääne-Virumaa regiooniga ning tõenäoliselt mõne sealse mõisa endise esemega…

Üks korralik vana asi peab aga natukene ka üllatusi pakkuma. Kiht kihilt teda lahti harutades hargnes silme ees lahti ka tema erinevate kihtide ajalugu: kotiriided, vaheriided, algne ja hilisem katteriie:

Lisaks sellele üks käsitsi kirjutatud tsirkuse pilet (“Tsirkus toimub kl 13, ko. 1, rida 3.), üks Nõuka-aegne bussitalong, initsiaalidega taskurätik, kommipaber ning hülss! Ja see kõik oli peidus diivani sees!

Edasi läks diivan puidurestauraatori käest sadulsepale ja rohkem kui minu seletavad sõnad räägivad edasisest protsessist pildid, kus diivan sai omale põhja, vedrud, mitmed kihid polstrit ning vaheriideid:

Kuni lõpuks tuli jõuda katteriideni. Kuldse raami ja punasest sametist kattega “jõuluvana diivanist” pole ma kunagi unistanud, mistõttu jäi pigem küsimuseks see, kas püüda leida originaalisarnast kangast või …. Või teha midagi väga lihtsat, veidi rokokoo rikkaliku puiduraami ja katteriide teatava karmuse kontrastile mängivat. Hiirehall, villasesegune, veidi kare ja “toores” on kangas mille ma lõpuks valisin just sellepärast, et tasakaalustada raami nikerduste suursugusust ja luua rahulik taust sellele, mis ehe ja päris! Ja selline ta nüüd siis on : )

DSC_2218

Vähemasti diivan on nüüd olemas. Küll see Sarapiku valgete kardinatega tuba ka kunagi tuleb!

Kangas: Wooly 17, Nevotexist

Pael: Bisband 534, Nevotexist

Sadulsepp: Timo Talvik (Omit OÜ)

Puidurestauraator: Viljar Talimaa

Tööprotsessi pildid vastavalt Viljarilt ja Timolt, valmis diivani pildid blogipidajalt.

Eesti Arhitektuurimuuseumis avati äsja mahukas taluarhitektuuri näitus. Soovitan vaatama minna, kellel huvi ja aega suvel linnas liikuda.

Selline teade:

Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv.

21.06.-31.08.2014

Senikorraldatuist kõige suurem ja ülevaatlikum näitus hõlmab Eesti taluarhitektuuri aegade algusest kuni 1949. aastani.

Käesolev näitus nihutab taluarhitektuuri käsitlemisel nii ajalisi kui ka sisulisi piire. Varasematel näitustel on keskendutud vanale, pärimuslikule ehituskunstile, eriti rehemaja arengule. Nüüd vaatleme lähemalt ka uuemat modernismiajastu taluarhitektuuri. Viimase paarisaja aasta kultuurimuutused, millega kaasnes otsustav lahtiütlemine paljudest senistest traditsioonidest, puudutasid kõiki eluvaldkondi. Toome esile nende muutuste kajastused taluarhitektuuris, mis väljenduvad eriti selgelt elumajas, kuid hõlmavad kõiki ehitisi ja rajatisi lõpetades käimlaga.

Autor: Heiki Pärdi
Kuraator: Elo Lutsepp
Kujundaja: Jan Skolimowski (KAMP Arhitektid)
Graafiline kujundus ja teostus: AKU

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Arhitektuurimuuseum, EstNor OÜ, Saulerman OÜ, Sadolin, ESSVE

lambalaut-700x365 Seieri-kodulehele-300x200

… tahtsin teile aitäh öelda! Sest blogil sai täis 100 000 külastust. Alates 2010. aasta talvest, mil blogi hakkasin pidama, on seda ikka väga palju. Tundub lausa uskumatu : )

See blogi pidamine on üks naljakas asi… kirjutan või postitan pilte siia ikkagi ju eelkõige endale. Et aidata endal mäletada, et aidata lahti seletada või ära märkida mingeid hetki. Aga siis hakkavad mõtted ja teod veerema. Üks lugeja-andur tiksub vaikselt edasi, tekivad mõned kommentaarid või saabunud e-mailid ja ma saan aru, et see läheb korda. Ma ei tea kellele kõigile täpselt, aga kui viimati astuti mu juurde ühe Euroopa suurlinna Eesti kogukonna üritusel “et kas sina käisid kunagi oma talust ettekannet pidamas ja pead seda blogi?”, siis võtab muigama küll. Vist eelkõige see, kui väike on Eesti ja kuidas kõik sarnaste huvidega inimesed varem või hiljem kokku juhtuvad….

Mul on endal suhteliselt vähe blogisid, mida järjekindlalt läbi aastate olen lugema jäänud, mistõttu olgugi et ma neid inimesi ei pruugi isiklikult tundagi, tekib teatav tundmine. Ja ootus, et kuidas ja mismoodi ja mida ja millal sealt jälle lugeda võiks saada. Ja mul on nende inimestega justkui mingi side, ma olen tänulik et saan nende tegemistest osa. Seetõttu, Sarapiku blogi ei ole kindlasti see, mis liigse aktuaalsuse või regulaarsusega hiilgaks, kuid kui keegigi on võtnud selle blogi endale nii palju südamelähedaseks, et vaevub siia tagasi tulema, siis see teeb mulle siirast headmeelt.

Loodan, et mitte ainult blogi huvi-faktori üleval hoidmise pärast, vaid talu taastamise tegelike eesmärkide poole püüdlemise tõttu saan peagi siia jälle meie vaiksetest sammudest ja tegemistest postitada.

Kniks ja kraaps!

DSC_1955Bussiga meie õuele päris ikka veel ei saa, aga kui päris aus olla, siis see bussipeatus ei olegi Sarapikust just niiväga kaugel!

Üritus, mis tegelikult ei vaja reklaami, aga kuna alati võib leiduda kedagi kes veel ei tea ja kõik, kes kuidagigi vanade majadega ükskõik kas mõtetes või tegudes kokku puutuvad peaksid teadma, siis ma ikkagi jagan ka siin, et juba sel laupäeval toimub järgekordne VANA MAAMAJA PÄEV Eesti Vabaõhumuuseumis!

8. veebruaril Kolu kõrtsis

Kell 10.30 tervituskohv
11.00–13.30
1. Korsi talu Ruhnu külas Ruhnus saarel – Ülo Kalm
2. Muhu Pärandikooli hooled – Inna Ligi
3. Kalvre talu Kalvre külas Mulgimaal – Ene Maaten
4. Mardi talu Natturi külas Lahemaal – Ülar Mark

13.30–14.00 Lõuna
5. Taaskasutatud materjalidest saun Kinksi külas Läänemaal – Laur Oberscneider
6. Kurista talu Kuriste külas Hiiumaal – Harle Poomann
7. Rikka Ivvani talu Küllätüvä külas Setumaal – Sigre Andreson

Päeva plaanime lõpetada hiljemalt kella neljaks.

Registreerumiseks minge Maa-arhitektuuri keskuse blogisse!

Ma kirjutasin kevadel ilmunud raamatust lühidalt ühes varasemas postituses, SIIN. Kuid kuna fotomaterjali mida raamatu jaoks tehti on palju rohkem kui raamatusse mahtus, siis lisan siia ühe galerii. Ei pane siia lähedalt vaateid elamutest või interjööridest, sest pole uuesti luba nende näitamiseks kõikidelt majaomanikelt küsinud, kuid meeleolukad maastikud, vaated teedelt ja detailid, mis võiksid leiduda kusiganes, on siin ära toodud.

Kõik fotod: Toomas Tuul raamatu “Lahemaa külaarhitektuurist” jaoks (väljaandajad Keskkonnaamet, Solnessi arhitektuurikirjastus)