Arhiiv

Monthly Archives: veebruar 2013

Sarapikul, 17.02.2013

IMG_20130219_100624 IMG_20130219_100727 IMG_20130219_100803 IMG_20130219_100924IMG_20130217_163239IMG_20130217_162958IMG_20130217_162744

Advertisements

Mul oli just sellist lugemiselamust praegu vaja. See on raamat, mille olemasolust olen ma teadlik “jumal teab kui kaua”, aga kunagi polnud lugemiseni jõudnud. Ikka oli keegi seda kusagil maininud, mõnes artiklis viidatud, raamatupoes möödaminnes märgatud ja Loomingu Raamatukogu vanade raamatute hulgaski ju mälupilti jäänud, aga ikkagi…. lugenud polnud. Ja kui see mul nüüd oma talumatus kevadigatsuses meelde tuli, siis sain endale korraldada ideaalse “paar tundi vaikust õhtul”. Sest kirjandus stiilis “õige rohenäpp alustab aiatööde planeerimisega juba veebruaris”, “märtsis asu ettekasvatama tomatite ja kurgitaimi” või “uued sordid mis on vallutanud eestlastest aiapidajate südamed” polnud praegu minu cup of tea.

Ühesõnaga, raamat, millest ma patran, on Karel Capeki “Aedniku aasta” ning mõned stiilinäited toon ka ära:

“Võidakse arvata, et aia kastmine on hoopis lihtne asi, iseäranis siis, kui on olemas voolik. Peagi selgub, et voolik on harukordselt salakaval ja ohtlik olend, kuni ta pole taltsaks tehtud; ta väänleb, viskleb ja kargleb, laseb enda kõrvale maha vägeva veeloigu ja viskub siis mõnuledes porri, mille on ise tekitanud; seejärel ründab ta inimest, kes tahab kastma hakata, ja mähib end ta jalgade ümber; talle tuleb peale astuda, kuid siis läheb ta marru ja keerab end inimese keha ja kaela ümber; sel ajal, kui tema haardesse sattunu võitleb temaga nagu boamaoga, tõstab see peletis vaskse kärsa ja paiskab vägeva veejoa aknaist sisse, äsja ülesriputatud kardinatesse. Tal tuleb jõuga peast kinni haarata ja kõigest väest sakutada; elajas hakkab valu pärast märatsema ja nüüd ei purska ta vett välja mitte enam ainult lõugade vahelt, vaid ka hüdrandi juurest ja mitmelt poolt kehast. Esialgu on vaja kolme inimest, et temast kuidagi jagu saada; kõik kolm nõretavad võitlusväljalt lahkudes veest ning on kõrvuni porised. Ja mis puutub aeda, siis on ta nüüd kohati lausa porilomp, kohati aga praguneb janu käes.”

“Veebruarikuus jätkab aednik jaanuari töid, see seisab nimelt selles, et ta hoolitseb peaasjalikult ilma eest. Sest lugu on nii, et veebruar on ohtlik kuu, mis ähvardab aednikku talve hammaste ja suve silmadega, märja, kuiva ja tuultega; see kõige lühem kuu, see värdjas teiste kuude hulgas, see enneaegne, lisapäevaga ja üleüldse ebasoliidne kuu paistab kõigi ülejäänute seas silma oma salakavalate vempudega: olge tema suhtes ettevaatlik.”

“Kui sul jääb kell seisma, siis võtad sa ta osadeks lahti ja viid alles seejärel uurmaakri kätte; kui kellelgi ütleb automootor üles, tõstab ta kapoti ja topib sõrmed mootorisse, misjärel kutsub mehaaniku. Kõigega maamuna peal võib midagi peale hakata, kõike on võimalik parandada ja reformida, kuid ilma vastu pole midagi võimalik ette võtta. Ei aita mingi püüdlikkus, ülim enesekindlus, ükski leidlikkus, ei jultumus ega sõim; pung puhkeb ja võrse pistab nina välja siis, kui tema tund on tulnud. Ja sa võtad alandlikus meeles teatavaks, kui jõuetu on inimeselaps; sa hakkad mõistma, et kannatlikkus on tarkuse ema….”

“Aedniku tõugu inimene on tekkinud kindlasti kultuuri mõjul, aga mitte loodusliku arengu tulemusena. Kui ta oleks tekkinud looduslikul teel, siis näeks ta teistsugune välja; jalad oleksid tal nagu põrnikal, nii et tal ei tarvitseks kükki laskuda, ja tiivad oleksid tal esiteks ilu pärast ja teiseks sellepärast, et ta võiks lennelda oma peenarde kohal. Kes seda ise pole kogenud, sellel pole aimugi, kuivõrd on jalad inimesele tülinaks, kui neid kuhugi asetada pole; kui ülearu pikad nad on, kui neid tuleb istmiku alla kerida, et sõrmega mullas urgitseda; kui võimatult lühikesed nad on, kui peate astuma üle peenra, ilma et tallaksite seejuures maha jaanikakrapuhmast või võsuvaid kurekelli. Või tal peaks olema võimalus riputada end köiega kuhugi külge ning kiikuda oma taimede kohal; või tal peaks olema neli kätt ja peale selle pea ja müts ja muud ei midagi; või siis jäsemed, mida võib välja tõmmata nagu fotokastatiivi jalgu. /…/ Muide, pealiskaudsel pilgul, eemalt vaadates ei näe te aednikust muud kui tagumikku; kõik muu nagu pea, käed ja jalad on lihtsalt viimase all.”