Arhiiv

ait

… ja selle talve esimene lumi Sarapikul!

Novembris, kaamose ja halluse ajal. Piisavalt õrn ja õhuke, piisavalt paks et katta ja luua meelepete kusagilt kumavast lisavalgusest. Üks tunnike täiuslikku vaikust planeedil maa… Veidi häguselt, nii nagu kumab Sarapiku sel ajal kuklas – kusagil olemas, kui veidi silmi kissitada siis ilmub nähtavale, aga vahepeal tundub, et nagu kusagil teises reaalsuses.

IMG_20141129_160355

IMG_20141130_165257

IMG_20141129_190512

IMG_20141129_190658

IMG_20141129_190355

IMG_20141129_163910

IMG_20141129_185243

IMG_20141129_185531

IMG_20141129_190206

IMG_20141129_160548

Talvemeeleolu hoidmiseks lisan siia mõned pildid jõululumest ühes teises talus – Nahkmetsas, kus soode ja metsade taga elatakse selles “päris maaelu” rütmis vähemasti veel nii kaua kui jätkub inimesi…

Ilusat aastalõppu!

Advertisements

Et oleks dokumenteeritud meie eluolu 2010 aasta suvel…. elu aidas. Ait on iseenesest väga tänuväärne ja heas seisukorras, tunduvalt paremas kui maja. Kolmeosalise aida esimene, kõige suurem ruum on maast laeni täis kõikvõimalikku ja võimatut kola. See vääriks lausa eraldi postitust, kui palju kola me oleme siit juba ära viinud ja kui palju ootab viimist ja miks üldse inimesed koguvad kõike “mida kunagi võib vaja minna”. Keskmine ruum on vahelik, millele hiljem uksed ette pandud. Ka sealt leiab kola, aga lisaks sellele ka improviseeritud köögi.

Aida kambris on ainus puhas tuba, kuhu kõik vidinad ja mööbel kokku tassitud ning seatud olemiseks. Järgmine nädal elab seal näiteks pottsepp. Meie ise magame endiselt rehemaja tagumises otsas väikeses toas, aga kõik elu käib hommikust-õhtuni aidas ja õues.