Arhiiv

Monthly Archives: detsember 2012

Ilusaid jõulupühi ja aastalõppu, head sõbrad, lugejad. Lubasime endale, et järgmised jõulud peame Sarapikul. Saame näha, aga lubadus on nüüd kolme veretilgaga all siia kirja pandud!

 

 

Advertisements

FB-s on selline vanade fotode lehekülg nagu “100 ja üks fotot”. Hiljuti lisandus sinna eraldi galerii “Sada ja üks fotot Märjamaa alevist” ja kuna Märjamaa on meile maal olles lähimaks kohaks, kuhu poodi sõita või muidu “inimesi vaatama minna”, siis lisan selle galerii lingi ka siia. Armsad ja tuttavad kohad. Ja ilusad inimesed.

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.451942774865476.103403.274658512593904&type=1

Mul on juba pikemat aega mingid mõtted peas mille puhul käian… peaks ikka blogisse kirjutama… aga millegipärast ei kirjuta. Alalõpmata kahtlen ja kõhklen, kui palju avalikkusele välja paisata, mida internetis avaldada ja mida mitte. Olen siiani blogis hoidnud üsna selget piiri, et liialt enda isikut või perekonda ei eksponeeri, ent samas ülipüüdlikult ju ei varja ka. Mis seal ikka, kes ikka väga tahab, küll see välja uurib kes või kus täpselt või mis… Ent samas, nii palju kui inimesed ka aeg-ajalt sel teemal arutlevad (a`la interneti turvalisus ja pahatahtlikkus, privaatsus jne), siis ometigi hindan ise ja loen just neid blogisid, kus “näen inimest” – näen ausust ja julgust endast, oma elust ja mõtetest vassimatult kirjutada. Selles mõttes on ju väga mugav postitada pilte ehitusest või muudest “asjalikest asjadest”, ent iga kord kui mõtlen, et peaks äkki jagama ka muid mõtteid, mis maakohaga seostuvad, jään kahtlema…

Et jaa… kõik julgustavad kommentaarid ja mõtteavaldused ning diskuteerimised on selles mõttes inspireerivad. Annavad julgust, et kedagi ikka huvitab. Muidu ma siin peamiselt suhtlen numbritega – statistika näitab, et keegi ju ikka loeb. Aga kes? Mis teid siia tagasi toob?

Kui ma suvel jalutasin oma naabrinaise juurde, kaks mul neid on (mõlemad piisavalt vanad ja väärikad daamed) ja ühte neist pean juba väga heaks sõbraks, siis selle teisega polnud varem veel lähedamalt ise kokku puutunud. Üle aia viibanud ja suuremas seltskonnas korraks tutvunud, aga “külas kohvil” veel polnud käinud. Aga… siis kohvitamise ja juustusaiatamise vahepeal helises tal telefon ning ta hüüdis täieliku iseenesestmõistetavusega torusse: “Tead, kes mul praegu külas on?!? Sarapiku-proua!!!”. Ja see on olnud üks kõige armsamaid hetki üldse. See moment, kus sa tajud inimese heatahtlikkust ja vastuvõtlikkust, oma seost ja kuuluvust ent samamoodi vastutust kohalikus kogukonnas. Siis hoolimata sellest, et üldse mitte põlisasukas või püsielanik, jah – Sarapiku-provva : )) Palun see siis meeles pidada, kui järgmine kord minu poole pöördute!

Naabrinaine rääkis veel toredaid lugusid Sarapiku vanast pererahvast, sest tema mäletab Sarapiku Jaani ja Mariat veel oma lapsepõlvest. Olevat olnud heatahtlikud ja lahked inimesed, aga hirmus kokkuhoidlikud. Kuivõrd see maarahva juures üldse imestust vääriv tõik on, ent meeles oli tal just see, kuidas kokkuhoid lapse silmade jaoks ka veidrates kohtades oli igapäevane. Ent seetõttu olevat neil ka veidi rohkem üht-teist hinge taga olnud, kui teistel… Maja olevat aga juba siis peetud hirmus vanaks (teised kolm rehemaja, mis Sarapikuga ühes reas külas paiknevad, on kõik hilisemad) ja Marie ei olevat kunagi tahtnud üksi ööbida, kui Jaan ka mingil põhjusel kusagil ära oli. Siis oli just naabritüdruk ööseks külla palutud, et ikka seltsi oleks. Õunapuuaed olevat aga Sarapikul siinse külaosa rikkalikum olnud – sealt sai alati sügiseti õunu, kui enda saak ka kesiseks jäi.

Muidu on see ikka täitsa jabur, kuidas maale tahaks. Eriti just praegu, kõige pimedamal ja jubedamal ajal. Aga no mis ma sinna ikka. Kaks nädalat tagasi käisime viimati, tegime viimased talvevalmistused ära, et lumi tuppa ei tuiskaks ja pugistasin naerda selle üle, kuidas hiired päikesekreemi topsiku korgi olid püüdlikult nahka pannud. Aga kui oleks tuba ja koht kus olla… nüüd ma ainult püüan välja mõelda töötavat skeemi, kuidas kevadeks raha hankida, et ehitustööd majas sees ikkagi võiduka lõpuni viia. Kasvõi pool-võiduka ehk siis kambri-rehetoa osa. Seda muidugi juhul, kui maailmalõpp otsustab ära jääda….

Eestlastel tundub et on üldse see maamaja värk natukene ikka nagu geneetiline viga. Teate te kedagi, kes ei elaks/ käiks maal või kellel ei elaks kedagi maal? On neid paadunud urbaniste mõned ka minu tutvusringkonnas, aga miskit pidi, esivanemate või lähikondsete kaudu on kõik kuidagi maa külge traageldatud.

Siia lõppu panen aga valiku ilupilte ühest hiljuti soetatud maamajade raamatust – Elle Decoration. Country.

DSC_1241DSC_1243DSC_1250DSC_1245DSC_1249DSC_1246