Arhiiv

Uncategorized

Kolm õunapuud annavad massiivset saaki: Antonovka, Sibulõun ja siis see punane hapukas mahla oma. Üks suve oma andis ka, aga selle aeg on nüüdseks läbi. Neljast noorest 4-5 aastat tagasi istutatud õunapuust läks nüüd kõige suuremaks kasvanud Jaani suveõun välja- kitsed ja jänesed said talvel ligi.

Üks kõrvits. Korvitäis porgandeid- nendele siinne muld ikka väga meeldib. Üks üleküpsenud suvikõrvits.

Vihmahood vaheldumisi päikesega. Istusin ja lugesin ukseaugus kuniks uus vihm peale tuli. Vaikne oli, hoolimata palumisest.

Aknad ja rehemaja topeltuksed rehealuse ja vana talli ette saavad valmis märts 2020. Pea on täis kujutelmi kuidas sealt edasi.

Üle naaberkinnistu raiesmiku jalutasin uuel rajal uuele teele. Vanasti kui see seenemets oli, ei läinud kunagi nii kaugele. Aga tegelikult on see taasavastatud vana tee, siit kaudu käidi sada aastat tagasi juba. Ilus kaasik tuli seal vastu ja mitte nii ilus roopaline metsatee.

Advertisements

Pole veel olnud vana-aasta õhtut,  kus tuleksime 7 kraadises soojuses maale lõket tegema!

Just nii oli seekord. Ilma lumeta, soojas ja pehme hakka-või-kaevama maaga.

Novembris võeti Sarapiku õuega piirneval kinnistul mets maha. Naabrite maa, millega olime nende aastatega nii harjunud. Meie seenemets, lõkkeplatsi tagune metsatukk, kus sai ikka uidata. Nüüd on seal raiesmik. Maastikud muutuvad. Nüüd puhub tuul hoopis teistmoodi sisse ja silmal tuleb harjuda avarusega… Aga äkki saab suvel ohtralt metsmaasikaid?

Vana-aastaõhtu 2016:


Ja veidi härmatisem novembri lõpp: