Arhiiv

Monthly Archives: september 2012

Vähe on hetkel asju mis pakuvad mulle suuremaid elamusi kui mahajäetud või vanad hooned. Seda niimoodi öeldes võin jätta endast päris totaka mulje, saan aru, aga mingit seletamatut energiat annavad nad mulle. Seda võib täitsa võrrelda hasardiga – mul pole vaja minna langevarjuga hüppama või mägedesse suusatama, mul hakkavad käed erutusest värisema kui saan sellistesse majadesse. Mitte ainult sellistesse, aga üldse paljudesse vanadesse majadesse on mind see suvi-sügis viinud ka töö, mistõttu elamusi on kogunenud märkimisväärselt palju.

Suvel mööda Eestit ringi sõites on see nii tüüpiline vaatepilt, et teeservadel või metsaveertel paistavad mahajäetud taluhooned. Ühtpidi on see kurb ja nõutukstegev vaatepilt, teisalt minus äärmiselt suurt uudishimu ja teadmatahtmist tekitav elamus. Ei, ma ei ole fanaatiline igale poole sissetrügija, 99% juhtudest toimub vaatlemine autoaknast või mööda jalutades, kuid aeg-ajalt viivad juhused mõnesse kohta ka sisse.

Ma panin selle postituse pealkirjaks alguses “Ühest kaduvast taluhäärberist” aga muutsin siis ära, sest ma tegelikult ei tea, kas ta on määratud kadumisele, või siiski mitte. Ma ei tunne neid omanikke, ma ei tea põhjuseid, miks selle majaga midagi ei tehta, kuid näha on, et kunagi on püütud teha. Ma ei tea ka seda, kui kaua ta juba tühjalt on seisnud, aga kindlasti aastaid. Seest on veidi lagesid krohvitud ja käidud siin on, aga millegipärast on see kõik jäänud pooleli. Praegu ei niideta isegi enam õue, nii et igasugune inimtegevus on minimaalne. Alati on asjadel põhjused, ükskõik millised… aga ma nii väga loodan, et see maja ei hävi. Praegu ta seisab ja kui aasta paariga midagi ette ei võeta, siis võib katus juba lekkima hakata. Ja teadagi, kui katus juba ei pea, siis pole ka majal pikka iga.

Igatahes on tegemist äärmiselt suursuguse, seest veel pidulikuma kui väljast paistab taluhäärberiga, vana ja rikka Mulgi taluga. Kahekorruselise peamaja teisele korrusele viib kohe peasissepääsu juurest puidust trepp, esimese korruse ruumid on algselt olnud tõenäolisetl rohkem saali iseloomuga, avarad ja esinduslikud.

Heiki Pärdi “Eesti Taluhäärberid 1” raamatust saab selle talu kohta lugeda järgmist:

Kõrgemäe, Kaubi mõis, Halliste kihelkond

Kaubi ehk Uue-Pornuse mõisa 159-hektarilise talu ostis 1865.aastal oma valla mees Annus Kask. 1893 pärandas ta talu tütrele, 1898 stis talu oksjonilt erukolleegiumiregistraator Karl Birk, kes omakorda müüs talu koos võlgadega edasi 1907. Vahepeal vahetas talu veel omanikke korduvalt, viimased omanikud olid perekond Lapp. 1940 tehti talust sovhoos ning 1941 Lapi perekond represseeriti.

1896.a. ehitatid laudvoodriga palkmaja pindala on umbes 200m2, veranda 29m2.

See maja tekitas minus tunde, et kui mul juba ei oleks rehemaja, mis mul on : ) , siis sellise maja võtaks ette küll. Sellise maja nimel oleksin mina nõus Tallinnast ka ära kolima, sinna mitte-kuhugi-metsa-sisse, kus ma kujutan ette, et on elamine tehtud praktiliselt nii raskeks kui üldse võimalik. Pean siinkohal silmas kooli-lasteaeda saamist ja poodi-tööle käimist. Aga kuna ma nii ehk naa ainult mängin selle mõttega, siis tundub mõte ilus! Absoluutselt algupäraselt säilinud, kõrged laed, meeletu veranda, algsed kremoonid ja puitaknad, ahjud ja trepid. Vaadake pildilt seda välisukse tagant paistvat algset paraadust! Mõningates kohtades tekib see eriline tunne ja vot see koht nõidus minu küll ära. Nii et, mõnes teises elus, mõnel teisel ajal ja teistel tingimustel, ma jätaksin kogu Tallinna sinnapaika ja koliksin pauguga sisse : ))

Kuna majja sissepääsemine polnud tõkestatud, siis piilusime lahtistest akendest sisse. Meie midagi ei puutunud, maja jäi meist maha nii nagu eest leides, kuid alati ei pruugi käijad nii heatahtlikud olla.

Taluhäärberi juurde kuulub veel kõrvalasuv ait, mis peamajaga sarnaselt äärmiselt hea kvaliteediga ehitatud. Palgid on siiani peaaegu laitmatult säilinud. Ja puitdekoor samuti. Kui häärberi juures see räästa juurest juba oli ositi lagunemismärkidega, siis aida juures oli ka saedekoor täiesti terve.

Veidi eemal põlluserval kuulub talu juurde veel puidust küün ja suurem maakividest abihoone.

Ma ikka aeg-ajalt mõtlen sellele majale, kuigi seal käimisest on nüüdseks juba mitu nädalat möödunud. Ilus oli! Võib-olla peaks investorit otsima hakkama ?!??

Advertisements

Sel nädalavahetusel on palju tulemas ja toimumas:

 

Kiviaedade ladumise ja taastamise meistrikursus 8. ja 9. sept 2012

Koht: Eesti Vabaõhumuuseum

Aeg: laupäeval 8. ja pühapäeval 9. septembril 2012; mõlemal päeval 11 – 17

Meister: Marike Laht (EVM)

Kiviaed on traditsiooniline ja Eesti külamiljöösse sobilik piire. Kahepäevane koolitus sisaldab teooria osa ja kaalukat juhendatud praktikat. Sellel kursusel õpetetakse töövõtteid, mida tundsid hästi meie vanaisad ja vanaemad.

Kursustele on oodatud kõik, kes soovivad saada teavet vanade töövõtete kohta ja lihvida oskusi enne oma isikliku kiviaia taastamise või uuesti ladumise juurde asumist. Samuti ka kõik traditsiooniliste töövõtete huvilised ning Eesti Vabaõhumuuseumi sõbrad.

Meistrikursuse läbinutel on võimalus saada kursuste läbimist kinnitav tunnistus.

Kaasa: töörõivad ja vastupidavad töökindad

Osalustasu: 40.- €, sisaldab kahe päeva lõunasööke.Info tasumise kohta, saadetakse registreerunutele meili teel.

Vajalik on eelnev registreerumine 6. septembrini

Küsimused: Aune Mark, e-post: aune.mark[ät]evm.ee, tel: 52 38397

 

 

Looduslike krohvide meistrikursus 7. ja 8. september 2012

Korraldame Põhjaka mõisas looduslike krohvide meistrikursuse, mis toimub kahel päeval, reedel ja laupäeval. Tegemist on põhuehituse meistrikursuse jätkukoolitusega. Õpime erinevaid viimistlustehnikaid põhust kanakuudil. Kombineerime looduslikud krohvid ja maalähedaselt maheda toidu.

Krohvimise meistrikursuse käigus õpime tundma erinevaid viimistlustehnikaid ja krohvisegusid, mille segame kokku algkomponentidest – savipulber, looduslikud armeerivad kiud, dekoratiivsed kiudmaterjalid, savikrohvi tugevdavad sideained, erineva fraktsiooniga liivad . Keskendume savikrohvile ja põhirõhk on praktilisel käelisel tegevusele.

Ajakava:

7. september 2012 kell 10.00 – 18.00

9.30-10.00 saabumine, koolitusplaani tutvustamine

10.00-13.00 praktiline õpituba, erinevate krohvisegude segamine, põhuseinte viimistluskrohv

13.00 lõunasöök Põhjaka kokkadelt

14.00-18.00 praktiline õpituba, erinevate krohvisegude segamine, põhuseinte viimistluskrohv

8. september 2012 kell 10.00 – 18.00

9.30-10.00 saabumine

10.00-13.00 praktiline õpituba, põhuseinte viimistluskrohv, krohvi järeltöötlus

13.00 lõunasöök Põhjaka kokkadelt

14.00-18.00 praktiline õpituba, põhuseinte viimistluskrohv, krohvi järeltöötlus

Osavõtutasu:

Ühe päeva meistrikursuse hind on 20 EUR, kahe päeva hind 30 EUR. Hind sisaldab praktilist õpet väikeses grupis, lõunapause Põhjaka kokkadelt, tunnistust.

Soodustus samast leibkonnast või ettevõttest teisele osalenule 30%. Soodustus eelnevatel Põhuehituse meistrikursustel osalenutele 20%.

Registreerumine:

koolitus@ehituslahendused.ee või +372 5199 8374 Gerda

Lisainformatsioon:

kermo@ehituslahendused.ee või +372 5666 5425 Kermo

Toimumiskoht:

Põhjaka mõis, Mäeküla küla, Järvamaa (www.pohjaka.ee)

 

Ja siis veel septembris…

15. ja 16. septembril 2012 toimub Telliskivi Loomelinnakus ÖKOMÄSS.
Ökomäss on tänavu teist aastat toimuv festival, mille eesmärgiks on tutvustada viise kuidas igaüks meist saab muuta oma elutingimusi tervislikumaks ja seeläbi paremaks. Mässame, sest näeme, et saab ka teisiti elada. Elada ilma üleliigse tarbimiseta, samas elukvaliteedis mitte kaotades vaid võites.
Festivali raames toimub seminar, kus saab kuulda ettekandeid meilt ja mujalt teemadel energiasääst, ökomaterjalid, kogukond ja muinsuskaitse. Lisaks palju toredaid töötubasid ja õpinurki suurtele ja väikestele huvilistele, ökoehitusmess, filmiprogramm ja taaskasutus näitus.
Rahvusvahelist festivali „Ökomäss“ korraldab Säästva Renoveerimise Infokeskus koos Eesti Vabaõhumuuseumiga.
http://ecomess.eu/

Tavaliselt on nii, et kõik söödav leiab kiiresti oma tee kõhtu ja nii ongi. Mõnikord suudan ma selle kaheosalise ahela vahele pressida kolmanda – enne kõhtu jõudmist kiire klõps. Ja nii on sündinud suve jooksul ja aegade jooksul ikka toidupilte, mida muidu pole põhjust blogisse panna, aga nüüd panen kõik korraga.

Siit kooruvad välja juba nelja aastaga traditsiooniks muutuvad toidud:

– ükski kevad ei alga rabarberikoogita

– ükski sügis ei lõpe õunakoogi ja seenepirukata

– ükski suvi ei möödu “Sarapiku-special” magustoiduta ehk siis mascarpone vahu, Savoyardi küpsiste ning enamasti mustikate ja oma aia metsmaasikatega tehtud kausikoogita

– oma aeg ja koht on alati kukeseentel. Klassikalisest kukeseened-sibul-küüslauk-till-koor kastmest ei ole mul veel kunagi küllastust tekkinud

– sellest suvest lisandus kurgihullus. Me sõime ikka lugematul hulgal purke värskeid hapukurke

– ja eks kõik muu, ka grillielu, mahub sinna kõrvale

la dolce vita… mismuud : )

Üks sümpaatne ja hea lugemine ilmus vahepeal, mille linki polegi veel jaganud – Elo Lutsepp kirjutas teemal “Millest alustada, kui vana maamaja vajab kõpitsemist”

Viide – SIIN

Aga kommentaarid muidugi võtavad nõutuks. Kui üks trumpab teist üle, kuidas kõige õigem on ikka buldooser peale, vana maha ja siis uus peale. Kõik olen ära petnud!!!

Jah, mis siin ikka enam lisada…  Lugege ise : )

Eile oli augustikuu viimane päev. Ilus päev, sest kuigi suvi on olnud pigem kehvapoolne, vihmane ja jahe, siis eile paistis päike lahkesti, oli ikka veel päris suvetunne. Isegi mitte vananaistesuve, vaid ikka selle päris õige suve. Mõlemad lapsed jooksid ringi palja jalu ja kuna kooliminejaid meie peres veel ka pole, siis mingeid suve kokkuvõtteid küll veel ei plaani teha. Üleüldse tundub, et me alles hakkame ennast käima saama. Kogu suvi on läinud vaikse mõtiskluse, enese ja mõtete kogumise all, aga nüüd eelmisel nädalal sain lõpuks kaubale kohaliku talunikuga, kes kündis traktoriga mu tulevase aiamaa üles: see sai muidugi fantastiline vaatepilt, sest vaalud on kohati meetrikõrgused ja kuidas ma selle ühtlaseks pinnaseks saan, ma veel ei tea… suure randaaliga ei tule ükski traktor metsa sisse… ja väikest vist külas kellelgi pole. Ja eile veel käis ühe kopafirma asjapulk “objektiga tutvumas”, nii et järgmine nädalavahetus läheb siis lõpuks pinnase koorimiseks maja ümbert ja saavad ka need ehitusest jäänud mullahunnikud likvideeritud. Saab näha. Loodame et vihma ei ladista…

Aga üks selle suve märksõnu on herilased! Et me jätsime suve alguses õunapuudeaia aluse rohu niitmata ja lasime tal kõrgeks kasvada, maksis meile kohe kätte. Üks vaev oli trimmeriga siis sellest jagu saada, hoopis teine üllatus oli aga see, et kõrge rohu sisse olid herilased kolme kohta maa sisse pesa teinud. Ja muidu niidetud alale nad ju ei tee…. Viimane pesa tuli veel nii nähtavale, kui traktor kündis maad lahti, ader vastavalt liikudes tõmbas pesa lahti ja oh seda möllu mis siis lahti läks… Ja ega igas hunnikus on nad ka kohe platsis. Eile veel likvideerisin jäänukeid kahest tõrvapapi-bemiidi hunnikust maja ees ja taga, ja mõlemas hunnikus oli all herilasepesa. Seetõttu on neid ka hoovipeal tänavu rohkem tiirelnud, nii et kui ma muidu sain viimati nõelata vist 20 aastat tagasi, siis tänavu sain kõigepealt ühe suraka laua ääres süües kintsu ja nüüd eile maja taga mütates ronis üks mulle põlveõnnaldesse ja pani mõlemasse väiksed surakad ära! Allergiline ma pole, nii et midagi see minuga ei tee, aga kusagilt ma kuulsin, et mida rohkem nõelata saad, seda tundlikumaks muutud. Nii et kui ma ühel suvel juba kolm sutsu olen saanud, kas siis minu allergilisus nende suhtes on ka tugevalt tõusnud?

Ma olen loomult küll üsna kärsitu inimene, aga sellega, et me tänavu hullupööra ehitanud pole, olen täitsa rahulikult leppinud. Vahepealne jõu, energia, mõtete aga ka rahakogumise aasta on igati kasuks tulnud, seda enam on plaanid järgmiseks kevadeks selgemad, kui selle suve alguses üldse… Ja tark teatavasti ei torma : ) Aga kui tuletada meelde, et viimased kaks aastat on meil tööd lõppenud alles novemrbis ning paljude asjadega alles septembris-oktoobris alustatud, siis ma kohe kindlasti ei loe veel hooaega lõpetatuks, kõik kestab edasi ! Ja see augustikuu viimane päikeseline ja vaikne päev ainult süvendas seda veedumust : )