Arhiiv

Monthly Archives: juuni 2013

IMG_20130626_234606Ajataju on kuidagi sassis. Ma üllatusin veidi kui lugesin, et olin eelmine aasta kirjutanud jaanipäeva postitusse, kuidas siis oli jaanipäeva ajale planeeritud esimene pikem maal-olek. Ma olen see aasta juba nii palju maal olnud, et mai kuud võiks võrrelda juuniga ning praegu, kui juuni hakkab lõppema, tundub kohati, nagu suur suvi oleks juba kestnud terve igaviku.

Ilmad on kindlasti seda soodustanud – juba on olnud palju ja suurt palavust, mühinaga äikest ning kamaluga vihma.

Ja maal tuleb olla kohal… olen vaadanud, kui erinevalt mõjuvad paaripäevased või nelja-viiepäevased maal olekud. Esimesed kaks päeva lähevad tavaliselt rapsides ja rabeledes. Hirmasti on kogu aeg vaja midagi teha ja jube asjalik olla. Ja kui siis pärast kaht päeva ära minna jääbki tunne, et käid maal muudkui rügamas. Aga kui edasi jääd… kolmas päev juba hakkad tiksuma. Istud siin ja vaatad seal ja tekib läbi tegevuste korduse “elaniku” tunne – et ma elan siin, mitte pole lihtsalt käimas. Sama rahustav on sel hetkel mõte, et “ma võin seda ka homme teha”, sest ma olen homme siin! Vähemasti minul tekib küll kolmandaks päevaks alles õige maaka rahu sisse.

IMG_20130626_233522Nendele piltidele on püütud üks suurimaid vihmasid, mida ma Sarapikul näinud olen. Kallas ikka nii, et mitte ainult lapsed ei läinud elevusest pöördesse…. Aga mind on raske teha ka rohkem õnnelikumaks ilma poolt kui siis, kui tuleb täiuslikku suvevihma. Jumaldan seda hetke.

Pärast vihma metsavahele jalutama minnes oli loodus justkui pohmellis. Kõik auras, oli uimane ja roidunud ning samas läbi raputatud. Sain ka väga tugeva haistingulise elamuse – polnud varem kunagi tundnud nii tugevat kadakapuu lõhna metsas, kui peale korralikku vihma, mis kõik puud läbimärjaks tegi. Meie metsavahe sissesõit meenutab tõesti veidi Saaremaad, kus üksikud kadakate tutsud kasvavad aasal ning see lõhn…. võib-olla kadakavihaga sauna minnes on võimalik sama tugev lõhnaelamus saada kui siis, kui lähed pärast kõva vihma kadakate vahele jalutama…

IMG_20130626_234809IMG_20130625_202806Vahepeal oli jaanipäev mis möödus Sarapikul. Pole pilte ega eriti ka suurt juttu, miks sellest eraldi postitust teha. Märksõnadena jäägu ajalukku palavus, mitte tilkagi vihma, lõke ja üsna olematu kogus sääski. Pildid mis viimasel ajal tehtud, on valdavalt klõpsitud mobiiliga ja jäägu oma hektilisuses kirjeldama emotsioonide virrvarri. Aiast proovin kirjutada lähiajal eraldi, sest seal kasvab ja vohab kõik ikka pöörase kiirusega. Ja tuurid pole sisse võtnud ainult köögiviljaaed – kuna nüüd saan lõpuks tegeleda ka majaümbruse korrastamisega, siis olen sukeldunud minuliku kirega lilledesse…. nii et kui te hetkel näete Kalamajas parkimas autot, mis näeb välja nagu põõsas, kuna akendest ja pagasnikust ja kust veel üritavad välja tungida päevaliiliad, hostad, võhumõõgad ja muud taimed, siis see on minu auto! Käisin just külas, kus perenaine lõhkus kaks labidavart selle nimel, et oma puhmaid harvendada ja mulle “veidikene” istikuid anda… ütleme nii, et läksin sünnipäevale, aga tulin tagasi koormatäie taimedega. Ja homme tuleb nad siis kõik ruttu maale viia ja maha kaevata. Sellised sünnipäevad mulle muidugi meeldivad väga : ))

Advertisements

_DSC_5588

Me ehitame jälle. Põrandaid. Aga enne kui ehitama sai hakata, tuli leida töömehed ja see on juba omamoodi lugu.

Korralikud inimesed hakkavad juba sügisel mõtlema sellele, kui tahavad kevadel ehitama hakata, et tuleks töömehed varuda. Või äärmisel juhul talvel.Aga meie hakkasime loomulikult mõtlema sellele alles siis, kui tahtsime, et nüüd võiks keegi tulla… Noh nüüd kasvõi kohe homme. Tahtsime võimalusel leida ehitusmehed kusagilt lähedusest, ehk siis näiteks Märjamaalt. Või Raplast. Kuna ise otseselt ühtegi seltskonda ei teadnud, siis hakkasime uurima, kes keda soovitaks. Kõigepealt saime Märjamaa saekaatrist mitme töömehe kontaktid – helistasime läbi – kõigil üks vastus: enne sügist pole üldse aega. Saime veel soovitusi, helistasime veel, helistasime lõpuks läbi üle kümne brigaadi – kõigil üks vastus – enne sügist ärge üldse lootkegi! Lõpuks olime juba loobumas, kust pagan me nad leiame… lükkame kõik plaanid sügisesse??

Nüüd on see koht, kuhu võiks kirjutada ühe põhjapaneva elutõe, kuidas kõik asjad tulevad su juurde siis, kui aeg küps. Sest täpselt nii ju ongi. Pärast seda, kui enam asjaga aktiivselt ei tegelenud, sest ei osanud enam kusagilt midagi uurida, juhtus selline lugu. Olin minemas üksi maale, veidi tige ja segaduses linna asjadest ja mõtlesin, et ah lähen läbi Märjamaa, lähen käin Tiina juurest lillepoes ka läbi. Rääkisime siis tema poe ees juttu ja tulid jutuks ka töömehed, keda temagi oli soovitanud: kolmest kaks sain kätte ja need ütlesid ära. Selle kolmanda kontakti ma aga tema antud juhtnööride järgi netist ei leidnud ja see hetk, kui ma seda seal rääkisin, ei jõudnud lausetki veel lõpetada, kui Tiina hakkas kätega vehkima ja mingit autot sõiduteelt kõrvale tõmbama. Lühidalt öeldes järgnes see, et seal autos istus töömees, keda ma polnud kätte saanud, rääkisin loo ära, laupäeval tuli ta objektiga tutvuma ja teisipäeval alustas. Nüüdseks on see töö tehtud! Ja muidugi tunnistas ta lõpuks, et ei pidanud üldse tegelikult sealt kaudu sõitma, aga keeras valesti ja sattus juhuslikult ainult sinna ja ega minagi ju pidanud Märjamaale üldse tulema… Juhuseid ei ole olemas!

Aga nüüd asjast… võeti ette kolme ruumi põrandad: kamber, rehetuba, rehealune. Kõigil sama eesmärk – teha kõik ettevalmistavad tööd nii kaugele, et saaks põrandad ära valada. Ehk siis kaevati pinnast välja vajaminevale sügavusele, täideti killustiku ja liivaga, seejärel soojustuseks penoplast ja kile vahele ning lõpuks armatuur. Lisaks sokli äärde külmasilla tõke, torud ja juhtmed majja sisse ja majast välja ning kambrisse ja rehetuppa ka seina äärde küttekaabel. Otsustasime nimelt teha sellise lahenduse, et panime kahte ruumi seina äärde, külma silla paremaks tõkestamiseks põrandakütte. Ehk siis kunagi ei saa olema eesmärk sellega maja kütta. Pigem võimaldab see lahendus külmemal ajal maja kasutamist veidigi pikendada ning soojust ehk stabiilsemalt hoida, kui põrandaküte perimeetris vaikselt tiksub. Kütame ikkagi ahju ja kaminaga, aga külmasild on sellega korralikumalt läbi lõigatud ja eks näis, kas selline väikene kogus põrandakütet suudab ka ruumi veidi soojemana näiteks sügisel hoida, et iga kord pärast paari päeva tulles ei ole toas kohe 5C vaid näiteks 10C. Tõsiasi on aga see, et kui joonisel märkisime põrandakütte osa laiuseks ca meetri, siis tegelikkuses jäi kaablist puudu ja hetkel on ta ainult pool meetrit. Me nüüd mõtleme, kas ostame kaablit juurde või jätamegi nii vähe.

Joonise peal näeb kõik välja selline:

sõlm

Pildi peal aga selline. Kõigepealt põrandad enne. Meil ju õieti polnudki põrandaid, ehk siis enne situatsioon oli see, et rehealuses ja kambris oli muldpõrandatele kerge kruusa-betooni segu valatud, rehetoas aga oli plaaditud kivipõrand.

Kamber, juba piisavale tasemele kaevatud pinnasega:

_DSC_5576

Rehetuba, veel vana plaatidest põrandaga:

_DSC_5591

Ja rehealune, lihtne kruusa-segu põrand:

_DSC_5593

Kambris on põrand juba välja kaevatud, rehetoas veel mitte:

_DSC_5579

Kuigi algne plaan oli saada kambri ja rehetoa põrandad ühele tasandile, et põrandalauad võiksid sujuvalt minna, siis kõrguste vahe tuli ikkagi nii, et rehetuba ei andnud nii palju madalamaks kaevata ja tulevikus jääb väike vahe põrandate pinnas ikkagi sisse, mis tähendab lihtsalt seda, et uks rehetoast kambrisse hakkab olema piidaga ja väikese astmega.

Siin on juba rehetoast ka vana põrand välja kaevatud:

_DSC_1858

Siit hakkab elekter majja tulema:

_DSC_5683

Siit hakkab vesi majja tulema:

_DSC_5684

Ja siit hakkab kõik solk välja voolama:

_DSC_5696

Panime kõik vajalikud torud praegu põrandasse ära, aga eks kasutusele tulevad nad ajapikku. Pean silmas seda, et kui veetorud köögi kraanikaussi lähevad kohe käiku (kui kaevust tuleva vooliku maja juurde ühendame), siis vetsu veesüsteemiga kohe välja ei ehita. Esialgu paneme ikkagi kuivkäimla uue komposteeruva poti ja elame sellega, aga kui tulevikus peaks olema tahtmine veeklosett välja ehitada ja maa sisse settepaak panna, siis saab seda vähemasti teha.

Ja praegu on siis seis selline, et tuleks tellida betooniauto, kes valab põrandad ära. Alused on valmis.

Kamber, seina ääres on näha põrandakütte kaablit ning vasakul majja tulevaid elektrijuhtmeid, mille kilp tuleb vana rehetoa ja kambri vahelise ukse kohale:

_DSC_5676

_DSC_5680

Rehetuba. Alumisel pildil on näha, et lammutasime praegu ikkagi vana soojamüüri ära, et valada alla korralik alus. Hiljem siis tuleb soemüür koos kaminaga tagasi. Praegu on maja nii lahti, et reheahi on justkui üks kast keset suurt tuba! Tulevikus hakkab uks olema rehetoast kambrisse ahju eeskülje poolt, ahju taha tuleb kahe ruumi vahele sein ja kemps.

_DSC_5685

_DSC_5695

Ja rehealune:

_DSC_5686

Eelmisel nädalal käisid meie juures maal kaks tudengit, kelle joonestuspraktika ülesandeks oli ühel neist joonistada üles meie rehemaja. Kuna sisustust pole ja ehitusdetailidegagi on kasinasti (pole ju veel eeskoda, ega sahvrit ega õigeid aknaidki), siis võiks öelda, et kergelt pääses : )

Tulemus sai selline, I kursuse muinsuskaitse ja restaureerimise eriala tudengi sõrmede läbi.

_DSC_5569

_DSC_5570

_DSC_5574

_DSC_5573

_DSC_5572

_DSC_5571

_DSC_55702_2

lahemaa

Mai viimastel päevadel esitleti üht uut raamatut – Keskkonnaameti tellimusel ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Solnessi Arhitektuurikirjastuse välja antud trükist Lahemaa külaarhitektuurist. Rõõm raamatu valmimisest on seda suurem, et olin selle toimetamisega ka ise seotud. Temaatiliselt nii külamaastikku, külasid kui ka eraldi objekte/ talusid-suvilaid/ kajastav raamat annab lühikeste autoritekstide ja rohke pildimaterjaliga meeleoluka ülevaate sellest, mis Lahemaal on väärtuslikku, kuid ei istu ainult ajaloos – ühe vähesena talusid ja külamaastikku kajastava arhitektuuritrükisena tuleb ta välja mitte ainult Nõukogude-aega (nt Võsu suvilad) ja kaasaega vaid lausa tulevikku, kajastades ka eelmisel aastal toimunud arhitektuurikonkursiga esile tõstetud olulist teemat, milline uusarhitektuur sobib traditsioonilisse külamaastikku.

Raamat on saadaval tasuta, nii kauaks kui teda jätkub Lahemaa Rahvuspargi keskusest Palmses. Samuti saab lugemiseks teda leida kõikidest suurematest linna- ja maaraamatukogudest. Raamat on vaatamiseks väljas ka internetis, leiab SIIT

Ma mäletan nii selgelt seda esimest emotsiooni kui ma siia majja astusin ja seda ahju nägin – woahhhh… siuke lahmakas! Vabandust mu brutaalne väljendus, aga see oli täpselt see mida ma tundsin. Suur ja uhke ja midagi PÄRIS, midagi VANA. Teadmine, et korralik reheahi käib iga rehemajaga kaasas on mind pannud palju imestama, kui vähe neid ahje tegelikult alles on. Eelmine aasta rehemajade näitust tehes alles tagant järele panin pildi kokku, et näitusele valitud 11st taastatud rehemajast mitte üheski polnud algsel kujul säilinud ja taastatud ahju. Kas oli juba varem välja lõhutud, või kurb kuulda, lõhuti välja nüüd maja korda tehes. Väga palju lõhuti reheahjusid välja Nõuka-ajal, 1960-70ndatel, kui rehepeksu sellisel kombel enam ei tehud ning suured ja palju ruumi võtvad reheahjud jäid kasutuks kolossiks keset ruumi. Veidi liialdades võib öelda, et reheahjud säilisid vaesemates, tagurlikemas ja “õnnetumates” taludes, neis, kus moodsustega ei mindud kaasa või kus elasid vanainimsesed, kes enam ei jaksanud muutusi korda saata. Tõsi ta on, et reheahi võtab palju ruumi ja kaua on seatud küsimärgi alla tema funktsionaalset põhjendatust küttekehana, kuid tänaseks on ka need müüdid enamjaolt murtud. Reheahjuga saab kütta, kuid mis olulisem – ta on osa sellest majast, ta on osa rehemaja pärandist ja olemusest. Minu jaoks oli just see, et meie majas oli ahi alles, üks olulisemaid impulsse üldse selle talu ostmiseks.

Reheahju taastamise jutt sai kunagi alguse SELLES postituses ning uue korstna ladumise jutu leiab SELLEST postitusest. Nüüd siis astusime ühe sammu jälle edasi. Kui eelmiste tööde käigus sai ahi endale uue kolde ning osad küljed ka uue savikrohvi, siis nüüd viisime kolde ja kogu ahju sisemuse taastamise lõpule. Alustasime aga siiski sellest, mis veel väljast oli vaja teha: ahjul oli parandamata jäänud problemaatiline nurk kambripoolses küljes, kuhu toetuvad ka rehekarbi palgid. Müür tuli osaliselt lahti võtta ja kivid tagasi laduda, täenäoliselt oli suuremat kahju sinna teinud vesi: kuna sealt kohast minu teada katus pole läbi lasknud ning puiduosas veekahjustusi polnud, siis tõenöoliselt on siin kahju teinud reheahju taha ehitatud sauna kasutamise käigus visatud vesi, mis muudkui vaikselt mööda ahjuseina voolates võttis kaasa ka kivide vahelt segu.

2013_DSC_1740

2013_DSC_1741

Üks oluline avastus minu jaoks: punased telliskivid ei ole müüris sellepärast, et nendega oleks ilmtingimata hiljem parandusi tehtud. Vaid ka näiteks sellepärast: ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kolme kivi täpselt kohakuti. See on koht, kust pääseb lõõri puhastama. Selline koht märgitigi nii kivide kui krohviga teistest erinevalt ära, et teaks, kust kops-kops kivid lahti lüüa ja lõõrile ligi pääseda. Alati ei tehtud selle jaoks ahju seina luuki.

Kui nurk oli korda saanud, siis sai alustada seina savikrohvimisega, kuid sellega ei jõudnud me lõpule. Savikrohvi tegemist ja peale viskamist said proovida ka kõik pühapäeval infopäeval käijad, kuid lõpuni me sellega ei jõudnud, viimane viimistluskiht jääb veel meile endale teha.

2013_DSC_54662013_DSC_5562

Ahju nurga lahti võtmisega selgus aga veel üks enne etteteadmata asi – nimelt oli ahju katvas suures paeplaadis mitu pragu. Et toss ja tuli ei hakkaks sealt läbi pugema, laoti ahjule peale vanadest tellistest võlv – pealmine topeltkiht “ahju katusel”.

2013_DSC_5515

Ja siis edasi ahju sisemuse juurde. Kõigepealt relsid. Uued relsid ootasid ahju saamist juba kolm aastat. Vanust on neil aga piisavalt, et siia ahju sobida – aastast 1915.

2013_DSC_5465

_DSC4927

Relsid toetuvad kolde seinte šamottkivide peale, šamotte sai veel toeks vahele lahtiselt pandud.

2013_DSC_5469

Kerisekivid on täiesti eraldi teadusharu. Kõigepealt läheb tarvis kolmes eri mõõdus kive: kõige suuremad, mis peaksid ulatuma üle relsipaari, ideaalis üle kahe paari, lähevad kõige alla. Siis nende peale natukene väiksemad ja lõpuks kuhjaga peale päris väikesi põllukive. Kivid peavad olema tihedad, ilma pragudeta. Nii et kui vanad kivid ahjust välja said ja vihm nad oli puhtaks pesnud, siis nägi kohe ära, et kui kivis oli pragu sees, ta ahju tagasi enam ei läinud. Uute kivide valimist on hea teha päikese käes: mida säravam ja sätendavam kivi, seda sobimatum reheahju. Keegi teadis veel mainida, et kõige paremad kivid pidavat reheahju kerisele olema need, mis tulevad maa seest välja, ehk pole varem päikese ja ilmastiku käes olnud.

2013_DSC_5480

2013_DSC_5463

Kivide tagasipanemine ahju on jällegi veel omakorda teadus. Selleks tehakse kõigepealt põrandal proov, et kuidas kivid kõrvuti mahuvad ja mis kuhu nurka lähevad. Kõige olulisemad ongi nurgakivid, need peaksid olema peal pool kaldega nii, et kalle jääks väljast poolt sissepoole.

2013_DSC_5473

Ja siis juba hakkab nende paigale kruttimine. Suuremad, keskmised, väikesed…. meil jäi kive puudu, nii et pildil paistev kuhila näitab ca 70-80% ulatuses täidetud kerist. Otsime veel põldudelt kive juurde ja laome peale. Kõik kerisekivid peavad olema laotud nii, et nad ei lähe vastu ahju müüre. Kuna kivid küttes kuumuse toimel paisuvad, siis peab neil olema selleks ruumi – seetõttu on head ka kivide vahele jäävad väiksemad augud, et ei pea püüdlikult tihedalt kohe kõike kihte täis laduma. Las jääb algusesse mõni vahe ka, siis järgmisel kihil jälle paned sinna midagi ette.

2013_DSC_5476

2013_DSC_5512

Korsten seest poolt on muidugi ka tähelepanuväärne vaatamisväärsus. Pilt sai tehtud aga selleks, et me ei teadnud, kas “mütsike”, mille korstnaladuja korstna peale jättis, katab teda üleni, või ainult servadest. Foto näitas, et ei pea katusele ronima, on servi kaitsev mütsike ikka : )

2013_DSC_5452

Ja jõudsimegi tuleni! Kahjuks ei saanud ma kogu aeg Hardi tarkuseteri kinni püüda, lugematu hulk kannutäisi kohvi vajas ju pidevalt keetmist, aga ahju kütmise kohta üritasin ikka pildi klaariks saada. Ja panen selle siia nii hästi või halvasti kui mäletan ka kirja.

Reheahi kui pikk soojussalvestaja ei ole kindlasti ahi, mida “kütta nädalavahetuseks” – kui reedel tulen ja ahju kütan, siis soojaks läheb ta alles pühapäeval, kui on linna minek! Ehk siis, reheahju tuleb kütta tsükliliselt. Üks küttetsükkel on see aeg,  mis kulub kütmisest soojaks minekuni ning see võib kesta mitu päeva. Kiire sooja saamiseks on teised moodused: pärast kütmist teha lahti keriseluuk ja lasta sealt kiire soe tuppa, pliit! ja meie puhul ka soojamüüriga kamin. Pliit ja kamin on need, millega saab kiiret sooja ja mõnusat õhku, ahju kütmine peaks aga toimuma kindlama intervalli ja tsükliga.

Vanasti oli selleks tsükliks leivategemise tsükkel: sellel päeval kui köeti ahju küpsetati ka leiba, siis pandi siibrid-luugid kinni ja lasti ahi soojaks. Kolme päeva pärast jälle korrati. Reheahju ei köeta ka pikalt ja suurte halgudega. Kes siis vanasti korralikku puud ahju ajas. Kvaliteetne puu kasutati ehitamiseks või müüdi maha, ahju aeti ikka hagu. Üks hagukubu oli nii suur, et pidi mahtuma kaenla alla võtta, kaenla all hoides seoti ta kinni. Ja ühte ahju pandi korraga kolm kubu täit hagu – kaks alla ning üks peale. Süüdati põlema ülemisest, mitte alt. Ja selle ahjutäie hao põlemise aeg oligi üks küttetsükkel. Kui see oli ära põlenud, tõmmait söed ette pliidialla, leib ahju ning küpsema. Kerisekivid olid kuumaks läinud ning need hakkasidki nüüd vaikselt soojust ahjumüüridesse edasi kandma. Nii et reheahi pole ka kamin, et hoiad suud lahti ja muudkui põletad vaikselt seal all tuld, tundide ja päevade viisi. Sellega teda soojaks ei saa. Ikkagi üks korralik ahjutäis peenikesi puid. Tihe ja intensiivne tuli ning kõik.

Kui ma nüüd mõtlen, et kuidas maamaja kontekstis siis seda ahju peaks kütma, et sooja ka saada, siis selleks, et reedel tulles ahi soe oleks, peaks justkui kolmapäeval käima ahju kütmas, siis on reedeks soe toas. Aga kuna meil on ahju küljes ka soojamüüriga kamin, siis hakkabki kiire soe õhk ja esimene küte ikkagi sealt tulema. Nii et liiga tihe kütmine ei käi reheahjuga kaasas, aga liiga harv ka mitte. Kõige hullemini mõjub reheahjule pikk mahajahtumine, niiskuse kogunemine ja siis järsk ja intensiivne kütmine. Kui sügisel ahi jääb seisma, siis kindlasti pole õige mõte pärast paari kuud jõuludeks kohale sõita ja kolm päeva hirmsa hooga ahju kütta. Kui on soovi ikkagi talvel mõnikord tulla, siis peaks kasvõi kahe nädalase intervalliga käima ja ahju tuld tegema. See hoiab teda “töökorras”. Või siis teine variant ongi see, et kogu talv ei küta ja hakkad kevadel jälle vaikselt teda sisse kütma. Meilgi on ees nüüd see nö sissekütmise periood, mis võib olla isegi kuni kuu. Ehk esimene tuli hakkab vaikselt ahju kuivatama, kui niiskusel ei lase tasahilju ahjust lahkuda, kütad lihtsalt oma ahju lõhki. Meie hakkame lihtsalt iga kord maal olles pisikest tuld ahju tegema, juulis-augustis tahaks seal võib-olla mingit söögitegemist proovida aga sügisel võiks juba proovida ka esimest korralikku küttetsükilit, et näha, mismoodi meie ahi ikkagi tegelikult reageerib, kui kaua soojaks läheb ja kuidas sooja välja annab.

2013_DSC_5477

Kui ma kunagi jõuan postituseni “Reheahjust vol 3”, siis peab seal olema üleni krohvitud ja valgeks lubjatud reheahi, mis on saanud ette tagasi ka pliidi ning soojamüüri külge uue kamin-ahju. Vot siis saan öelda, et VALMIS!

Meie reheahju kokku panemine oli aga osaks infopäevast-koolitusest, mille korraldas EVMi Maa-Arhitektuuri Keskus Aune dirigeerimisel. Hardi õpetas ja juhendas ning kõik said mingitki tööotsa proovida ka ise teha. Oli väga meeleolukas. Ning kui keegi osalenutest, keda tuli kohale üle ootuste palju (20+), peaks seda postitust lugema, siis suur aitäh teile! Olite kõik eranditult äärmiselt sümpaatsed inimesed ning loodetavasti kohtume juba peagi mõnel uuel ettevõtmisel.

Pühapäeva kõige olulisem pilt on aga see: vot selline ilm saatis meid läbi päeva!

2013_DSC_5495

2013_DSC_1835

Lisan siia lõppu valiku Marikese tehtud ürituse piltidest, sest endal polnud eriti palju aega inimeste pildistamiseks. Nii jääb veidi seltskonnakroonikat ka!

Veelkord, aitäh Aune ja Hardi ning kõik, kes osalesid!

Võtan vahepeal kokku selle, mille maikuuga aiamaal ära jõudsime teha. Alguse sai kõik sügisel, kui lasime peenramaa jaoks sobiliku maa traktoriga üles künda. Talv läbi seisis ning kevadel alustasime siis labida ja käejõu najal sellest peenramaa tegemist. Tegevuse loogika läks meil nii, et kõigepealt panime otsast paika peenrakastid. Kuna need olid mul eelmine suvi juba valmis ehitatud, siis sai neid lihtsalt paika panna, meisterdamisele enam aega ei kulunud (möödaminnes on kastide tegemisest olnud varasemates postitustes ka juttu, SIIN ja SIIN). Aga lühidalt öeldes, kasutasin selleks kõike saematerjali, mis ehitusest järele jäi, nii servamata laudu kui vanu sauna eesruumi seinalaudu, lõikasin mõõtu, kruvide ja naeltega nurgaposti külge kinni ning tõrvaõliga üle (nii seest kui väljast). Üks sai suurem ja piklikum, teised ruudukujulised kõik võrdse suurusega, just sellised, et ulatub ilusasti käega keskelt ka rohima või taimi võtma.

Kastide põhja tõin igasse ühte ühe kärutäie eelmise sügise kuivanud lehti, paar niidetud heina hunnikut, mis vedelesid veel üle talve aias, sai ka täiteks kastide põhjadesse loobitud. Peale siis värske muld, aga kuna kastides ei kasva väga sügava juurega asjad, siis ei peagi mulla kiht teab mis paks olema. Minul jäi ta ma arvan et 10-15 cm ulatusse. Kui hein ja lehed ka ära kõdunevad, siis juba oma kompost altpoolt kohe võtta.

2013_DSC_5419

Murulaugu kolisin vanast aianurgast ringi, seemnetest istutasin kasti veel salateid (Rooma salat, jääsalat, lehtsalat, rucola) ja maitsetaimi (piparmünt, basiilik, kummel, põõsastill) ning aiandist istikutena ostsin salvei, koriandri ning pune. Redised läksid ka ühte kasti. Suurde kasti läks 25 maasikataime, aga kuna ma sain taimi oma tädi käest, kellel need jäid oma peenraid harvendades üle, siis on mul ausalt öeldes siiani 6-7 maasikataime peenrakasti kõrval plastmasskastis, ootavad – õitsevad ja varsti on marjadki küljes, aga ma pole uut kasti veel jõudnud neile ehitada.

2013_DSC_5416

2013_DSC_5417

2013_DSC_5526

2013_DSC_5529

Edasi tuli siis maa kaevamine. Ja tõesti, talv oli mätast murendanud pehmemaks küll, nii et tegelikult see käsitsi läbikaevamine polnud üldse nii kohutavalt vaevarikas, kui värske kamara läbimine muidu on. Lihtsalt juurepuhmaid on kohutavalt palju ja eks neid tuli välja sortida. Ja kuna koorem värsket mulda oli ka aianurgas, siis alus enamvähem puhtaks ja ühtlaseks ning siis kärudega värske muld peale. Seemned läksid juba kõik värskesse mulda. See on tegelikult selline pool aiamuld, pool turvas ja ma väga ei hakanud selle koostist ka kuidagi muutma, nii et eks näis, kes selles turbarikkas mullas paremini, kes halvemini kasvama hakkavad…

2013_DSC_1727 2013_DSC_1728

Et ma ise ka paremini mäletaksin, mis meil see aasta kasvas, siis kõigepealt on kaalikad ja paprikad (sain jällegi tädilt, kes kasvatas istikud ette endale kasvuhoonesse, aga jäi palju üle… nii et ega ma neile seal avamaapeenral teab mis suuri ootusi ei pane), edasi sibulad, porgandid, herned ja kaks vagu kartulit. Iga kord kui maale läksime, kaevasime jälle ühe peenra juurde…

2013_DSC_5536

Ja praegu näeb see asi siis juuni esimestel päevadel välja selline: viis kasti ning neli peenart ja kaks kartulivagu.

2013_DSC_5537

2013_DSC_5523

Tegelikult ootavad mul veel pooled asjad maha panemist! No ehk mitte ka enam pooled, aga oad! Ma ei ole nõus elama ilma türgi ubadeta. Nii roheliste kui kollasteta!!! Lisaks on mul veel kaks pakki erinevaid hernesorte, peedid ja plaanis oli veel osta kolm kurgitaime ja paar tomatitaime, mida saaks katsetamiseks avamaal proovida. Ma veel ei anna alla, sest viimase pildi pealt vaadates peaks “tegelik pilt” hakkama olema selline, et nelja väikese kasti kõrval, tagapool, on veel kaks kasti ning peenrad ühtlasi siis oma pikkuses ka nendeni. Mul ei ole mõtet peenardega väga palju edasi sealt kus praegu kartulid on, enam minna, sest sinna langeb ühe vahtra vari ja kes see ikka nii väga varjus kasvada tahab. Siin eespool on aga kogu aeg suur päike. Nii et ma tahaksin peenrad pikendada. Maa on sealt ju traktoriga üles küntud, aga rohi kasvab sellest hoolimata nii jõudsalt, et pildi pealt ei saa enam arugi, kust see traktori küntud maa ja muu muru vahe on …

Ja peenrakastide vahed tuleks ka korrastada, multšida, sellise ilutegemise jaoks pole veel üldse aega leidnud…

Lõpetuseks aga lilleõieilu ka!

2013_DSC_5558 2013_DSC_5553 2013_DSC_5552 2013_DSC_5522 2013_DSC_5507

2013_DSC_5499