Arhiiv

Monthly Archives: mai 2012

Raamatuinimese rõõmud…. Ei pretendeeri selle postitusega enam uudisväärtusele, pigem tõdemusväärtusele (?). Et kaks hiljuti ilmunud raamatut on ikka head küll.

Kõigepealt tuli Jossi kokku pandud “Vana maa-maja käsiraamat“, mis võiks samahästi olla lihtsalt “Vana maja käsiraamat”. See, kui oodatud raamat on olnud ning millist tühimikku järsku täitnud, näitab raamatu “karjäär” raamatupoodide edetabelites. Tore on tõdeda, et ilusate pildiraamatute kõrval, milliseid küll ka ise inpiratsiooni leidmiseks aeg-ajalt lappan, on praktilise infoga teos ikka hoopis teine tera. See on tõesti selline raamat, et kui tahad hakata midagi maja juures remontima, siis pane sõrm peale ja hakka järjest minema. Hõlbustuseks kõrval nii fotod kui joonised.

Ja hea on ka tõdeda, et meie senised tööd on olnud nagu “raamatu järgi”, et kõik tõesti tervemõistuslikult õieti tehtud. Selliste raamatute kõige olulisem tõdemus ongi see, et seda lugedes tuleb tunne, kuidas kõik on võimalik. Ükski töö ei tundu võimatult keerulisena või ise teostamatuna. Et noh tõesti, võta ja tee ära, mis siin keerulist….

Ja siis… pärast seda kui ma talvel olin endale teadvustanud SELLE kodulehe (Tamme talu ürdiaed) ja pannud kuklasse kindla plaani suve jooksul sinna minna, leidsin kevade tulles raamatupoest hoopiski raamatu “Tamme talu ürdiaed“. Kuna mul on kogu suurem aialoomine plaanitud sellesse aastasse, siis on lugemine olnud valgustav. Ma küll ei plaani rajada eraldi põhjalikku ürdiaeda ja üleüldse olen suuremate ambitsioonideta ilmselge harrastus-potipõllumees, aga ühtteist teiste sekka ikka. Ja minu jaoks on argument just see, et on tegemist eestlase kirjutatud raamatuga, mis arvestab meie kliima ja võimalustega. Et tõesti, nii taimede kirjeldused kui ka mida nendega teha, kes kellega koos tahab kasvada ja mida panna potti-peenrasse, see kõik igati asjalikult ja loogiliselt kirja pandud.

Lisaks silmailu, mis pole vähem oluline.

p.s. vaatasin just nende kodulehelt, et 9.juunil on ürdiaias “lahtiste uste päev” ehk siis tasuta ringkäigud perenaisega jms, et kellel tekkis huvi sinna sõita, võib seda rihtida just sellele kuupäevale!

ja kui nüüd siia hulka arvata veel varasemast soetatud Reet Palusalu “Taluaia taimed” ja Tiina Paasiku “Moodne köögiviljaaed“, siis ongi kõik võimalik maakodu ja -aia valdkonnad eesti autori kirjutatud teostega kaetud. See virn on minu öökapilugemine olnud alates märtsist….

Advertisements

Kui me talu ostsime ja ma muu jutu sees nii muuseas eelmistelt omanikelt küsisin, kas nad ussi siin ka näinud on, siis tuli kiirelt vastus “Ei! Mitte ühtegi!”. Võta või jäta, kas nad kartsid, et me siis ei osta, või tõesti polnud näinud, igatahes oleme meie palju rikkamalt looduse vaatepilte saanud nautida, mille hulka kuuluvad ka ussid : ))

Kõik muidugi algas sellest, et kuna metsa all on meil palju kuklaseid, väitsid nii mõnedki “targad”, et sipelgad ja ussid koos ei ela, nii et teil on vedanud. Saite sipelgad, siis vähemasti usse ei saa! Kas ma juba ütlesin, et meiega on loodus lahke? Meil on nii sipelgad kui tänaseks ka korduvalt nähtud siud.

Pildil ca kolm korda nähtud vaskuss (pilt klõpsatud mobiiliga, kui viimane praktiliselt jalge vahelt aida ees läbi lipsas, paar nädalat tagasi), kes tõele au andes muidugi tegelikult ju ei olegi uss, vaid jalutu sisalik. Lisaks veel silmitu, mistõttu vanasõna järgi “sööks ta kõik inimesed ära, kui ta näeks” …. Jah, ju siis peab rõõmustama, et ei näe…

Kui vaskussiga kohtumised pole minus suuremaid emotsioone tekitanud, pigem uudishimu, siis möödunud sügisel kivihunniku otsas õhtupäikeses mõnulev rästik enam nii külmaks mind ei jätnud. Oma töö on teinud nii esimesest kooli bioloogiatunnist korrutatud jutt eluohtlikust mürgist ja kohustuslikust kartmisest, aga veel enam vast emainstinkt. Enda pärast mis siin ikka muretseda, aga laste pärast ikka võtab ettevaatlikuks. Sellepärast ei jätnud ma ennast pikalt teadmatusse piinlema, et “kas ta ikka elab siin või oli ainult käimas” ja helistasin sügisel kohe ussi-infoliinile. Ja pika ning väga meeldiva, informatiivse ning mõnusa vestluse lühike kokkuvõte oleks see, et rästikud on väga paikse eluviisiga, kui sa teda kusagil juba näed, siis tõenäoliselt ta elab seal. Rändamist tuleb ette küll, just enne talvituma asumist ja peidupaiga otsimist. Minu suurem hirm, et kas neid võib seal kivihunnikus 100 olla, lükati üldiselt ümber, sest kollektiivne ei pidavat rästik olema. Juba paari päevasena, pärast sündi, pidid väikesed pesast jalga laskma ning endale oma kodukoha otsima. Muidugi kui tegemist on ülisoodsate tingimustega, siis nad võivad tihedamalt pesitseda, aga mitte reeglina kambakesi ühes puntras koos. Visuaalsel hinnangul võis minu nähtud uss olla 2-3 aastane, ütleme nii keskmise naisterahva väikesesõrme jämedune.Ja täielikult lükati ümber rahvalegend, et ussid ja sipelgad koos ei elutse. Elutsevad ikka küll, sest kui head tingimused, mahuvad kõik ära. Vaskussi kohta lugesin veel hiljem, et see pidavat lausa sipelgapesasse peitu pugema!!! No muidugi ta elab siis seal meie metsas.

Mis siis edasi? Praktilises tegevusplaanis tähendab see seda, et püüan lihtsalt maja ümbruse ja aia nii korras hoida, et seal ei oleks neil hea. Ehk siis vundamendi kaevamisest maja ümber jäänud kivi- ja kruusahunnikud ära likvideerida ning niidetud ala hoida sellises raadiuses, kus ise soovid liikuda. Sinna nad siis ei tohiks tulla. Filosoofilisemas plaanis on see pigem mõttemallide muutmise harjutus, sest kus need ussid siis veel peaksid elama kui mitte metsas? See ju ongi nende loomulik keskkond ja kui inimene oma asustusega metsa sisse on kolinud, siis tuleb ka ümbritsev omaks võtta ja sellega koos elada.

Ahjaa… eelmine aasta sai veel nähtud ühte ussi, keda ei jõudnud kiirelt liigitada, et kas nastik või rästik, aga see silkas rehealla prahi sisse ja siis sai ikka pool suve sealt ringiga mööda käidud, et kas ikka seal… Ning teisel suvel, kui vanem laps oli 1,5-aastane, tuli viimane üle õue õhinaga, laste reha peos ja hasart silmis. Vaatasin siis maja poolt, et mis ta seal teeb, ahh… ajab taga midagi rehaga… aa, et mida? rästikut!