Arhiiv

Monthly Archives: juuni 2010

Mis õitseb….

Mis kasvab….

Advertisements

On üks koht, millest ma olen ammu tahtnud kirjutada. See on Kutsari-Härjapea talu, igale Vabaõhumuuseumi külastanule tuttav paik. Otseselt pole see kuidagi Sarapikuga seotud, tegelikult ei ole ta isegi talutüübilt kuidagi Sarapikuga seotud, ikka täiesti eraldiseisev nähtus selle blogi kontekstis, kuid on üks oluline asi, miks ma temast ikkagi kirjutada tahtsin – Kutsari-Härjapea kehastab väga paljude eestlaste jaoks seda kõige omasemat talutüüpi, romantilist maakodu kuvandit. Ikka see, kus pehmed kaltsuvaibad põrandal, Lutheri toolid ümmarguse puitlaua ümber, nikerdatud otsaseintega voodid ja kummut, helged linased tekstiilid ja kõige selle kohal heljumas puude praksumise heli ning ahjust voogav leivalõhn.

Teine põhjus, miks tahtsin selle maja siin jutuks võtta, on need imelised fotod, mille Kalle Veesaar “Eramu ja korteris” ilmunud artikli jaoks pildistas. EVMis on selle teemaga tegelenud Maret Tamjärv. Põhjalik teaduslik artikkel sel teemal on ilmunud kogumikus Suitsutare 5, kergem lugemine siis eelmainitud Eramus.

Ma lisan siia mõned lõigud Mareti artiklist, et täiendada interjööritemaatikat:

Härjapea ruumilahendus on lihtne ja selle hoonetüübi puhul üldlevinud – maja on keskteljel jagatud kolmeks toaks ja köögiks. Hoone südameks olevas avaras köögis asus suur söögilaud, süüa keedeti kummiga pliidil, leiba küpsetati leivaahjus, mille tagumine külg küttis soojaks ka köögitaguse elutoa. Pliitide levik ja kodukultuuri areng muutsid tunduvalt maarahva menüüd – tavapäraste suppide-pudrude kõrval ilmusid igapäevasele toidulauale mitmesugused praed, hautised, pasteedid ja magustoidud. Olgugi, et majas on ruumikas külalistetuba, söödi pühade ja tähtpäevade puhul kogunenud suure perega ikka mõnusamas ja kodusemas köögis. Siin on rehemajastki tuttavad vana hea käterätinagi ja kätepesunõu, lihtsad riiulid ja pink veeämbritega.

Eesti talumajades oli üldlevinud esindustuba, mis seisis igapäevasest kasutusest väljas. See staatuse kinnitamise seisukohalt väga oluline ruum oli olemas isegi kehvemais taludes. Härjapea ilusad karniisidega kaunistatud ja värvitud pottkiviahjud, tapeedid, tiibklaver, pehme mööbel ja pärsia vaip on Peterburi päritolu ning mõeldud eeskätt jõukuse näitamiseks – argipäeviti hoiti toauksed kinni ning ka klaverit ei osanud peres keegi mängida.

1930. aastail algas Eesti kodukultuuri arengus uus ajajärk, millele avaldas suurt mõju 1936. a väljakuulutatud kodukaunistamise kampaania. Härjapeal peegelduvad uued ideaalid teises elutoas, mis kuulus 1939. a abiellunud vanemale perepojale. Et noored on avatumad ja muutustealtimad, võib just noorpaari toas leida tolleaegset moodsat mööblit. Silma torkavad rahvusromantilistest meeleoludest kantud kodutekstiilid, moekas peegliga tualettlaud ning akudega töötav raadioaparaat, mis jäi kuni Eesti aja lõpuni külas suhteliselt haruldaseks. Rõhutada tuleb Eesti kodukäsitöö kõrget taset – iga perenaine valmistas pitsidega voodipesu, linad-linikud, kardinad, vaibad, voodikatted ja ka ülerõivaste kangad ise. Käsitööd ja perenaisetarkusi aitas propageerida ajakiri Taluperenaine, mida telliti paljudes peredes. Hasartse kodu-uuendamise käigus organiseeriti maal perenaistele massiliselt kõikvõimalikke kursusi alustades kangakudumisest ja õmblemisest ning lõpetades moosikeetmisega.

Ühesõnaga, üks äärmiselt romantiline ja maaelust kui millestki väga idüllilisest kuvandit loov paik. Minu jaoks on kõige olulisem olemuslik vahe: kui tänapäeval on suured rauast triikrauad, värvilised vanad pudelid, ajalehed või maalitud taldrikud muutunud enamikes maakodudes puhtdekoratiivseteks, siis siin on nad oma algupärases keskkonnas, kasutuses ja lahutamatus seoses. Ja see loeb!


Fotod: Kalle Veesaar

Kutsari-Härjapea perekonnalugu: Jõhvi kihelkonda kuulunud Võide küla Härjapea talu (44 ha) ostis 1892. a Mäetaguse mõisalt päriseks peremees Joosep Orro. 1909. a ehitati rehemaja kõrvale uus elumaja. 1925. a kinkis Joosep talu vanemale pojale Augustile. Pärast tema surma 1941. a jäi talu viimase poeg Elmar Orrole. 1970. aastatel müüdi läbi kolme põlve Orrode käes püsinud talu Mäetaguse vallale. Pärast seda järgnes üks hoolimatu omanik teisele. 2003. a veeti elamu Eesti Vabaõhumuuseumi, kus see 2007. a külastajatele avati.

Ellart Orro

Maja ehitaja Joosep Orro lapselaps Ellartiga

Joosep ja Ann Orro

Fotod: Eesti Vabaõhumuuseum


Viimasel ajal veidi rohkem jälle maal toimetades mõtlen mugavustest, või siis nende puudumisest. No praegu pole meil seal ju mingeid mugavusi kaasaegses mõistes. Kogu elamine on mööda talu laiali- magame rehemaja tagumises otsas Nõuka-aegse sauna eesruumis, kus on üks suur voodi ja üks välivoodi ja üks tool ja üks laud. Sinna peame siis ööseks neljakesi ära mahtuma : ) Köök on sisse seatud aita ja kujutab endast ette lihtsalt külmkappi, lauda ja pliiti. Aidakambrisse oleme kolimas kõike muud mööblit, mis remondi ajaks majast välja tuleb viia. Aga meil on elekter ja kaev. Viimane küll majast u 100m kaugusel. Eks kogu me elu toimubki põhiliselt õues, aga loodetavasti järgmine suvi on seis juba muutunud.

Nii ma siis mõtisklengi, et millised mugavused tuleks luua ja milliseid mitte.  Mulle meeldib mõelda, et minu tegevus peaks sellele majale tegema head, mitte halba. Samas peaks ka meil endil seal olema hea, mugav ja mõnus. Kust läheb siis piir, et käid majaga ringi küll nii, et võimalikult originaalilähedaselt taastada, kuid ma ei lähe ju tagasi muldpõrandateni… Eks see selline keskpõrandale-kokku elu ongi. Me oleme ikkagi sellised mugavused, nagu vesi ja elekter otsustanud majja tuua/ jätta, lisaks loome juurde ka kanalisatsiooni/ settekaevu. Ei taasta muldpõrandaid ega ka mitte paekivipõrandat rehetoas vaid paneme puitpõrandad. Samas olen kompromissitu selles, mis puudutab maja kehandit. Sinna sobib vaid algupärane. Olen täiesti veendunud, et vana majale teeb korvamatut kahju Macroflex palkide vahel ja Rannila plekk katusel, aga mitte kraanist tulev vesi. Eks see minu “filosoofia” on vist umbes nii, et päeval on hea ka põõsa taga käia, aga öösel tahaks ikkagi kange pissihädaga toast väljumata asjad õiendada ning enda järel ka nuppu vajutada : ) On seda liiga palju tahetud?

Kord ühel vanade majade taastamise teemalisel koosviibimisel käies kuulasin ühe pere lugu rehemaja taastamisest, kes võttis eesmärgiks nii algupäraseks minna kui võimalik. Ja seda nii, et soovisid ka elektri talust ära viia. Lõpuks jõuti kompromissini, et elekter jäi, kuid vaid posti otsa, mitte majja. Ja loomulikult ei mingit veevärki. Samas olen kuulnud jutte ulmelistest rehielamutest, kus mullivann : ))