Arhiiv

Monthly Archives: september 2011

Lubage esitleda – kabriolett rehielamu!

Meie viilkatusega rehemajast on saanud kelpkatusega rehielamu. Otsmised sarikad keerati tagasi ja seoti piltlikult öeldes keskele kokku. Detailsemalt rääkigu pildid.

Kelpasid tegema asudes selgus, et siinpoolses maja otsas, vajab ülemine palk ikkagi vahetamist. Enne seda ei vahetatud. Et aga materjali polnud kaasas, läksid mehed metsa, langetasid puu ja panid paika. Nii et traditsioon vähemasti “üks-palk-oma-metsast” ikkagi leidis järgimist : )  Pildi pealt on hästi vaadates näha, et osad sarikate pikendused on juba ka paigas, aga sellest pilte järgmine kord.

 

Advertisements

Tänavu saabus sügis kuidagi väga ruttu, juba augusti keskel tuli nii palju linnategemisi peale, et maa jäi tagaplaanile. Vaikselt on kogu aeg siiski midagi toimunud. Ja ma väga loodan, et saan veel selle aasta sees siia mõnedki suured arengud jäädvustada.

Praegu näiteks hakkas lõpuks kerkima majale uus korsten. Ehk saab selle nädala lõpuks valmis. Siis tullakse peagi tegema kelpasid ja sarikate pikendusi, üks sarikas vahetatakse ka välja. Kui need on tehtud, siis …. katus. Loodetavasti. Aga ma ei julge lubada. Katusega on üks suur küsimärk hetkel poole peal. Me ei taha uut roovi, tavalist saekaatrist pakutavat prussi, sest see näeb näotu välja ja ei sobi minu arvates vanasse rehielamusse. Tahaks sellist nagu vanasti pandi: ainult kahest küljest sirgeks aetud, teised kaks ikka ümarad, nagu puu on. Aga sellist asja ei paku ükski saekaater. Tänu sellele, et meil on veel maal elavaid sugulasi, kes teevad ise metsa, saimegi hoopis kokkuleppele sugulasega, kes läks saag seljas metsa ja tegi ise meile roovi. Nüüd ootab hunnik kusagil metsa all, et tuleks traktor, tooks ta välja ja siis saaks juba transportida saekaatrisse, kes kaks külge maha ajavad.

Muidu on seenetu sügis, aiamaad ja saadusi ka pole. Naabrinaine kinkis kõrvitsa : ) Iseenesest mulle sügis meeldib. Pärast meeletut suve, kui justkui kohusetundest ajendatuna peab väga väikese ajaga jõudma palju puhata, külas käia, ringi sõita, kohti ja tuttavaid näha ja maja remontida, annab sügis lõpuks õigustuse maha rahuneda. Paanika on läbi. Suvi on läbi. Nüüd saab jälle mõnuga võtta!

Ma sõitsin üks õhtu üksi maale, selle viimase tormi ajal, kui ainult sadas. Ja seal on nii hall ja külm ja sompus ja pime. Ja ikkagi jumalikult mõnus!