Arhiiv

Monthly Archives: aprill 2010

Talvel linnas “vangis” istudes on nii hea igasuguseid plaane teha. Et kohe kui lumi läinud, siis…. ja siis see… ja ilmtingimata tuleb see aasta see ära teha…. ja kui jõuab siis võiks ikka seda ka proovida… No ja kui unistamine juba väljakannatamatuks muutus, siis asja konkretiseerimiseks küsisin terve rea hinnapakkumisi katuse tegemiseks, et reaalsustaju ka püsiks. Kuna sokli ja palgitöödele aga keegi ilma kohapeal käimata hinda ei paku, siis tuli oodata lume sulamist ning nüüd on kolm ekipaaži olukorraga ka tutvumas käinud. Tulemus – kaks hakkaksid kohe maist pihta, aga need, keda meie tahame, augustist.

Lihtsamaks ei tee töömeeste valikut ka see, et omame ise vägagi selget visiooni, kuidas me maja taastada tahame. Meie jaoks on oluline, et hoone säiliks võimalikult originaalilähedaselt, kuid eelkõige on tähtis töömeeste suhtumine. Ilma austuseta vana maja ja tema eripärade vastu ikka ei saa. Seega oli päris huvitav ka vaadata, kuidas mõni mees käis tiiru ümber maja, kehitas õlgu ja nagu ei osanudki midagi öelda. Samas kui teine, koputas paar korda ja ladus ette täpse omapoolse hinnangu, kus-mis-mida ja kuidas tema teeks.

Kuidas aga ikkagi majale läheneda? Neid arusaamu on ka väga erinevaid. Kuna rahaliselt tõenäoliselt ei hakka meie jõud korraga selles mahus majale peale, et sokkel-palgid-katus ühe raksuga, siis on tundunud loogiline, et võtame siis maja “paljaks”, lammutame liigse ära, teeme sokli ja palgid korda ning paneme talveks ajutise katuse – a`la reklaambännerid. Ja järgmine aasta siis katus. Teisalt on asjatundjaid kes ütlevad, et uus katus ei sega alt tegutsemast, et kui tahate, tehke katus ära ja siis pärast palgid-sokkel. No katus on kõige mädam…. teist talve ikka naljalt vastu ei pruugi pidada…. Samas ma ikka arvan, et palgivahetused jms mõjutab paratamatult katust, puit ju mängib kaasa ja sellisest vanast majast võib alati üllatusi välja ilmuda, mistõttu see katus enne, siis alt poolt, ei tundu ikka kõige parem plaan…

Seega, jääb vist nii, et ikkagi alustame altpoolt, aga alles augustis. Mis alguses tundus mulle niiii kaugel, aga tegelikult, kui järele mõelda, on päris hea variant. Enne restaureerimistöid tuleb niikuinii esiteks maja tühjaks tassida mööblist ja asjadest, et need aga kuhugi mahutada, tuleb ait lõplikult koristada ja teha paar otsa prügimäele ning paar metallikokkuostu. Teiseks lõhkumistööd – köögi ja kambri betoonpõrandad, vahelaed puhtaks, “soome saun” välja ja tõenäoliselt ka katus maha. Ja need asjad võtavad niikuinii aega. Alati võib ju needki töömeestelt tellida, kuid samas saab ka edukalt ise koos sõpradega tehtud. Saabki rahulikult toimetada, sest olgem ausad, ega maikuus eriti sinna veel ju ei jõua, seda enam, et paari nädala jooksul peaks praegusest kõhuelanikust uus ilmakodanik saama…

Aga selge on see, et liiga täpseid plaane ei saa ka teha, kui organiseerid asja ise, oma muu elu kõrvalt, ise mehi otsides ja läbirääkimisi pidades. Ega maja eest ära jookse ning mida rohkem asju rahulikult läbi mõelda ning erinevaid arvamusi koguda, seda selgemaks saab ka enda pilt. Ja selge on see, et kuskilt otsast saab see asi tänavu ka käima lükatud!

Advertisements

Üks huvitavaid eelmise suve leide oli raamat E. Mälbergi “Perenaeste käsiraamat”. Leidsin ta ühelt järjekordselt laadalt ning peale mõningast kauplemist suutsin ka omastada. Välja antud 1913, Tartus. Ja nagu sissejuhatuses öeldakse: “Kokaraamatuid ja keedukoolisid on Eesti keeles juba mitmeid olemas. Nad ei ole aga kahjuks mitte alati meie majapidamiste-olude kohaselt toimetatud. Iseäranis taluperenaese nõudeid toitude valmistamise ja materjalide valiku asjus pannakse vähe tähele.”

Autor väärib ka eraldi tähelepanu, tegemist on kuulsa Lanksaare talu perenaisega: “Edukalt tuleb ta toime suurtalu perenaisekohustustega, tal jätkub aega paljuks muukski. Ta asutab Tali Perenaiste Seltsi, maanoorte ringi, osaleb põllumeeste seltsi töös, korraldab oma talus lüpsi võistlusi ja seltsi majas käsitöönäitusi, on lektoriks mitmesugustel kursustel, annab tunde Saarde Kodumajanduskoolis, kuulub Naiskodukaitsesse ja Eesti Kodumajanduskoja liikmeskonda, teeb kaastoöd ajakirjadele ja ajalehtedele. Neiupõlves on ta valmis kirjutanud «Perenaise käsiraamatu», millest ilmub viis trükki.”

Ja kas ma mainisin, et ta sünnitab seitse last? Ühesõnaga, naine nagu unistus! Kõige suurema osa raamatust võtavad ikka retseptid, aga juttu tuleb ka tervishoiust ning eraldi huviväärne on peatükk “puhtus ja kord”. Sealt saab näiteks teada kuidas linoleumi läikivaks teha, kuidas seepi keeta, kuidas meesterahva pesu triikida, kuidas rasvaplekkisid villase riide seest välja võtta, mida teha märgade saabastega, kuidas ise hambapulbrit valmistada või kuidas linase riidetükiga liigsoolatud toite mahendada.

No selle retseptiosa ma veel võtan ette, kui ahi korras. Aga senini jagan ma teiega oma lemmiklehekülgi – ehk siis, vasika ja sea osadeks jaotamine!

Vasikas: 1. pää keedetakse süldiks. Ajusid võib küpsetada. 2. Kael leemede ehk käkkide jaoks. 3. Laba tarvitatakse küpsetatult ehk hautatult. 4. Selga karbonadiks värskelt. 5. Rind lihalõikeks ehk aedviljadega. 6. Küljeliha süldiks, ehk põrsalihaga ühes rullsüldiks. 7. Sadulat pruugitakse ahjus küpsetatult. 8. Kints ahjus küpsetatult ehk vähe ka soolatult. 9. Sõrad süldiks.

Siga: 1. Pää keedetakse värskelt süldiks, soolatult ja suitsetatult tarvitatakse kaunvilja suppidega. 2. Seljatükk annab karbonadi värskelt küpsetatult, pekk selja päält sulatatakse rasvaks. 3. Sadul värskelt ahjus küpsetatult õunade ja ploomidega. 4. Küljetükk süldiks värskelt aiaviljadega, soolatult ja suitsetatult leemedeks ehk aiavilja hautustega. 5. Küljepekk süldiks, soolatult ja suitsetatult kastete jaoks rasvaks. 6-7. Värskelt ahjus küpsetatult, soolatult suitsetada. 8. Jalad ja sõrad keedetakse värskelt süldiks. Soolatult suitsetada ja kaunviljadega leemede jaoks.

Hääd isu!