Arhiiv

Monthly Archives: oktoober 2012

Tegin mõni aeg tagasi sellise avastuse, et Eesti Rahvusraamatukogu on oma digitaalsesse arhiivi DIGAR lisanud Mihkel Martna 1914 kirjutatud raamatu “Külast. Mälestused ja tähelepanekud Eesti külaelu arenemisest pärast 60-id aastaid”. Olgu täpsustuseks öeldud, et jutt käib siis 1860.aastatest, mitte 1960.aastatest. Ja meeleolukaid kirjeldusi eluolust ning elamistingimustest rehemajas olen ma sellest raamatust kunagi varem ka oma blogis tsiteerinud. Puhas kuld!

Siit lingilt saab lugeda: http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=45245

Advertisements
1. detsembril, laupäeval, on tulemas EVMi Vana Maamaja päev. Järjekorras kuues!
Päevakava

10.30 Kogunemine, hommikukohv.
11.00 Tervitussõnad ja päeva tutvustus – Elo Lutsepp
11.15 Puhtus ja mustus meis ja meie ümber. Eesti hügieeni ajaloost. – Heiki Pärdi, EVM

12.00 21. sajandi(l) käimla vanas maamajas?. – Peep Tobreluts
12.45 Keskkonnanõuded reovee puhastamisel ja käimlate rajamisel maapiirkondades. – Galina Danilišina, Keskkonnaministeerium
13.30 lõuna vestlusringis
14.00 Ahikütteseadmete tuleohutus. – Peeter Randoja, Päästeamet
14.30 Äikese ohud ja kaitse.– Peeter Randoja, Päästeamet
15.00 Suured puud maja ümber. – Heiki Hanso, ArborEst
15.30 Sepised ja sepiste hooldamine . – sepp Mart Salumaa ja kunstiõpetaja Leena Salumaa
16.00 Arutelu
16.45 Päeva lõpetamine

Üritus on tasuta, aga palume registreeruda. Selleks tuleb minna blogisse maaarhitektuur.blogspot.com.

Seoses ühe tööprojektiga sõitsin augustis-septembris läbi ligi viisteist rehemaja. Ohh.. nad on kõik olnud nii erinevad ja lahedad, nii nagu nende omanikudki, igaüks oma tegu ja nägu.Väga põnev on olnud vaadata inimeste suhtumist oma varasse: on inimesi, kes suhtuvad väga praktiliselt – eelkõige on tegemist kinnisvaraga, sellel on kindel mõõdetav ja seletatav väärtus nende jaoks, mis väljendub selgesti arusaadavas – mugavus, asukoht, ilu, naabrid…. jne jne. On inimesi, kelle jaoks üks koht on, veidi utreerides, “kogu nende elu” – see tähendab, et see paik on väga sügavalt mõtestatud, ükskõik kas see on seotud perekonnalooga (ehk päranduse kaudu omandatud) või mitte (ostetud), oluline on see, et inimene on tekitanud väga tugeva emotsionaalse suhte selle paigaga. Lisaks kõik need võõrustamisse puutuvad aspektid. Oled ju küll inimestega läbirääkinud et tuled, nad teavad oodata ja on sellega nõustunud, aga vastu võetakse ikka igas peres alati erinevalt. Ja sealt tulevad välja inimeste isikud ja traditsioonid ja külalislahkus ja…. ühesõnaga kõik need omadused, mis teevad ühest inimesest just selle kes ta on. No meil sai ikka ka igasuguseid nalju: küll võeti meid vastu kohvi ja koogiga, küll singivõileibade ja vorstisaiade, küll viisaka emotsioonituseta, küll kogu eluloo ümberjutustamisega. Sest üldiselt on tõsiasi see, et kui sa tunned huvi inimese maja vastu, siis tunned sa huvi ka inimese vastu… ja need jutud juba naljalt ei lõpe : ) Aga ma pean ütlema, et kõik need inimesed olid väga toredad ja oma erilisuses ainukordsed, nii et ma olen äärmiselt tänulik et nad nõustusid oma majade uksi meile avama ja seda ilu mis neil on ka teistega jagama.

Üks kõige müstilisemaid kohti aga kuhu sattusin, oli talu Saaremaal. Kui teised läbikäidud rehemajad olid komplekselt taastatud, kasutusel kas suvemaja või päriskoduna, siis see oli neist kõige “poolikum”, ehk siis tööd alles käivad ja ideed alles settivad.

Talu on kohalikus külafolklooris seotud uskumatute legendide ja lugudega, müstiliste ja ehmatavate elulugudega. Mida sellest uskuda või mida mitte, kuid omamoodi salapärase pitseri annavad need muistendid talu aurale kahtlemata. Alates rehemaja soetamisest 2001. aastal on talu praegusel omanikul kulunud aeg ja jõud peamiselt paigast arusaamisele, enda soovide ja koha energia mõistmisele. Peale esimese tööna tehtud katusevahetuse pole vana maja juures kuni selle aastani suurt midagi tehtud. See koht ise oma ajaloo, väe ja energiaga on nõudnud arusaamist ja äratundmist, kuidas talle üldse läheneda ja mida siin üldse teha. Selline aega võttev suhtumine on minu arvates väga tunnustamist väärt. Ühelt poolt küll utsitab  aeg oma hävitava iseloomuga tagant, et midagi päästa tuleks ju kiiresti tegutseda. Teisalt, siinkohal oligi katusevahetus selleks kiirteoks mis päästis hoone edasisest lagunemisest…. Aega on aga olnud vaja selleks, et sellest kohast üldse aru saada.

Ma mäletan kuidas me seisime seal õue peal ja kuulasime neid lugusid, mis vaikselt välja hakkasid kooruma ning esialgsest planeeritud tunnist sai sujuvalt kaks, enne kui ennast minekule suutsime sättida. Lühidalt öeldes võiks välja tuua märksõnad: küla nõiad, mõisast põgenemised ja peidetud varandused, salapiiritus, kadunud inimesed, kadunud aegadesse kinni jäänud inimesed, tõrjutus ja tugev iseolemise tahe, kõigutamatus ent samas sobitumine.

Praegu on otsustatud siin talus rehielamut traditsioonilises elufunktsioonis mitte kasutada. Elamiseks on ehitatud uus saunamaja. Rehealusesse kavandatakse mahukat tantsustuudiot, kus peremehe erialast lähtuvalt võiks pidada õpitubasid ja etendusi, kambrite ja rehetoa kohale aga külaliste kasutusse jäävaid ruume. Suurde saali valguse saamiseks on paekivimüüride peal olnud palgiread vahetatud suurte akende vastu, otsaseina viilu sisse on aga pikitud väikesed aknaavad, millest sisse tungiv päikesekiir toob meelde vanade talude lakapealsel tekkivad valgusmängud. Sellise lahenduse saamiseks on koostööd tehtud arhitekt Mikk Mutsoga.

Lisaks rehemajale ka ait, mis visuaalsel uurimisel on etapiti ehitatud: kõige vane osa tundus olevat kaheosaline, siis on lisatud veel üks ja veel üks üksus. Iga ukse sees on nii toredad kassiaugud.

Sellest talust oleks veel ja veel rääkida ja veel ja veel pilte postitada, aga ma lõpetan siinkohal, sest tegelikult saab kogu seda kogutud materjali varsti avalikult näha. Küll siis siingi välja hõikan, kui aeg küps!

Selle postituse fotod: Martin Siplane

Kõigepealt oli kevad… kevad algas sellega, et ma tõin laadalt neli õunapuu ja kaks mustsõstrapõõsa istikut ja need tuli maha panna. Kuna vanast õunapuuaiast olid osad haiged õunapuud paar aastat tagasi maha võetud, siis sai uued puud istutatud vanade puude lähedusse, et algset õunapuuaega täiendada. Senini meil ühtegi “traditsiooniliselt head söögisorti” ei olnudki, nii et valik sai kõige klassikalisem: Valge klaar, Liivi Kuldrenett, Jaani suveõun ja Martsipan. Just need, et saaks midagi ka niisama suvel/ sügisel süüa. Vanad puud andsid aga sel sügisel esimest korda peale tagasilõikamist jälle arvestatava saagi. Paar puud on söögiõunad, teised teen enamasti moosiks. Ja Antonovka on siiani vaieldamatu lemmik koogitegemisel.

Kevadel istutasime maha, suve jooksul jõudin ka ümbrused korda teha: alla panin multsiriide ja siis peale mults ning võrgust kaitse ümber. Viimane sai päris kõrge, nii et loodame et lisaks närilistele ka kitsed talvega puid okstest paljaks ei söö…

Tein etapp oli maa kaevamine. Loomulikult hakkasin ma sellele mõtlema juba kevadel, aga sama loomulikult jõudsin tegudeni alles suve lõpus. Augustis lõpuks saime naaberküla põllumehega kaubale, kes leidis hetke, et tulla ja kaevata üles meie soovitud maalapike. Maalapp ise on aida taga, õunapuuaia taga ja sealt edasi juba kus võsa algab, lõpebki ka meie krunt. Selline oli see plats enne kündmist: kunagi ka küntud ja kasutatud, aga nüüd lihtsalt heinastunud:

Päris kõike ka üles ei lasknud künda, aga lõpuks sai ca viie adra laiuselt. Idee järgi peaksid sinna siis tulema mõned vaod kartulit, et suve jooksul ei peaks kogu aeg turult kotiga tassima vaid söömiseks võiks kohe põllult võtta, siis veel mõned avapeenrad ja kastpeenrad. Kastpeenrad ehitasin suvega ka valmis, neist kujunes omamoodi landart projekt. Kogu suvi olid nad kusagil ees, õigele kohale nad ei jõudnudki ja nii nad muudkui “roomasid” mööda aeda ringi.

Tegelikkuses jäävad nad vastu maad, ehituseks sai kasutatud ära kõik maja ümbert ja majast leitavad ehitusmaterjalide jäägid, kruvidega nurgapostidesse kinni ja mõlemalt poolt tõrvaõliga üle.

Ülesküntud maa vaalud on aga omaette vaatamisväärsus. Ega omal jõul seda maad “normaalseks” küll ei saa… Naabrimees arvas, et suure töö teeb meie eest juba talv, jäätumine ja lumi, mis murendab koorikud läbi, aga ideaalis peaks ikkagi maa kevadel teist korda läbi kündma. Ja kõige parem oleks muidugi randaaliga läbi käia. Aga temal sellist väikest randaali, mis meile metsa sisse tulema mahuks, polnud ning ei tea ka ühtegi teist külameest kel oleks…. Vaatame kevadel, küll siledaks saame!

Ja siis kolmas etapp oli pinnase koorimine maja ümbert. Selleni jõudsime alles septembris, kui kõik hunnikud maja eest ja tagant said likvideeritud ning jäid ainult kivi-mulla-kruusakuhjad. Visuaalne vahe on kõige suurem – järsku tuli kusagilt maa seest maja välja!

Pange tähele sellel pildil, kui palju enne soklit näha oli…

Ja siis pärast:

Lõpptulemuses peaks siis jääma nii, et betoonist vundament on kõik maa sees ja välja ei paista. Paekivist sokkel jookseb aga murupiirist. Kohati võttis kopp sügavamalt, nii et lõplikult saab joone paika siis, kui muru ka kasvab ja maapind ühtlane.

Ja tagakülg ka:

Mõnikord tekib tahtmine millegi ilusa järele…

Avastasin mõnda aega tagasi ühtede kolleegide kaudu sellise lehekülje: Nord-Ouest Antiquités. Tegemist on Põhja-Prantsusmaal ja Belgias tegutsevate antiigi-vanavarakaubitsejatega, kust põhimõtteliselt võib kaupa tellida kuhuiganes. Tegemist on justkui ühise laoga, mille läbi ca 20 kaubitsejat omi asju pakub. Ja ma tean kindlasti vähemasti ühte Eesti maamaja, kuhu sealt ka antiiki on tellitud! Ja nii palju kui mina sinna ka vaadanud olen, liigub kaupa päris palju ja kiiresti, asjad vahelduvad ja näha on, et äri käib.

Minul praktiline kogemus puudub, sest mina käin seal niisama “ilusaid asju vaatamas”. No lihtlabaselt unelemas, kui…. mis oleks kui …. kas see sobiks… oooo, kui äge…. sihukseid asju on ka säilinud??? …. ahhhh… täpselt seda on mul vaja!!…. uhhhh… see maksab vist küll … noh liiga palju…

Hindu seal väljas pole, mistõttu on eriti mõnus vaatamas käia. Minusugusele oleks see muidu üsna trööstitu, sest tõenäoliselt ei saa ma siit ju midagi endale eluilmaski lubada. Aga kui hinda teada tahad, siis teed lihtsalt internetipäringu ja ongi käes. Ja kui paljud asjad on seal regioonile omaselt luksuslikud, prantsuse rokokoo ja baroki volüümikuse all lokkavad, siis sellist “talupoja ruraali” leidub ikka kah, no seda, mis siis meie taludessegi sobiks.

Sellel lehel käies tuleb mul ikka meelde see kultuuride erinevus. Eelmisel sügisel Pariisis ja  siis esmakordselt sealsel suurimal kirbuturul – see mis sinna Porte de Clignancourti juurde jääb – käies ma ikka mõtlesin ka, et siin vaatan boks boksi järel lademetes pakutavaid kullatud rokokoo peegleid ja kohvilaudu nii nagu Eesti Rahva Muuseumis puust õllekappasid. Aga sellel internetileheküljel on ülekaalus ikka nö “lihtsam” sisustus ja mitte ainult Prantsusmaalt pärinev, Skandinaaviast olen üsnagi mitmeid esemeid märganud. Aga hea stiilitundega valitult ja paigutatuna usun, et nii mõnigi Lääne-Euroopa ese võiks ka siinsetes rehemajades või taluhäärberites mõjuda mitte nagu sadul sea seljas, vaid ikka vastupidi!

Ilu tuleb ikka jagada : )

Kõik foto pärinevad lehelt: http://www.nordouestantiquites.com/