Üks mis kindel, minust suunamudijat ja influencerit ikka ei tee mingi väega. Selle postituse esimene jupp sai alustatud juulis… siis panin juurde pildid et teha suvekokkuvõte augustis…. nüüd on oktoober, paneme siis juba ka seenepildid ja saamegi kõik korraga kokku võtta!
Kuna nüüdseks on nii palju erinevaid kihistusi sellesse suvesse-sügisesse ladestunud, siis polegi vist enam oluline kust alustan.
Mingite väga veidrate lugude ja seikade aeg on olnud. Minu suvi üldiselt oli äärmiselt kiire ja tihe, võtsin küll põhitöölt peaaegu kaks kuud puhkust, kuid see-eest veetsin suurema osa juuli ja augusti vee peal matkates, koolitades ja mööda Eestit ringi trallitades, küll lastega küll ilma, mistõttu ega Sarapikul midagi asjalikku küll aega teha polnud. Aga esimene suvi, kui olen saanud tegelikult kasutada teda nii, nagu kuskil unistustes ette kujutasin – baas. Baas, kust on ühevõrdselt tund aega sõitu nii Pärnusse, Tallinnasse kui Haapsallu, kuhu laekun õhtul Hiiumaa laidude matkalt et magada ja sõita järgmine päev Tallinnasse, või mida kasutada Soomaa-Rohuküla-Tallinn-Pärnu-lisa misiganes vee-äärne punkt siia, vahel navigeerides. Tulla õhtul, jõuda kohale, igatepidi kohale, kuulatada ja hingata, magada ja jälle minna. Ma olen nii tänulik selle baasi eest.
Sügis on aga toonud sellega võrreldes rahutuse: a mis oleks õige nüüd teha? Ehitada – kõik hinnad on kosmoses, uksetegijad kas ei vasta või teevad kolmekordse hinnapakkumise või teatavad, et nemad üksiktellimustega üldse ei tegele…. töömees, kes lubas aida enne talve ära konserveerida lihtsalt ei vasta kirjadele… ühelt poolt on tunne, et inflatsioon põletab mu väheseidki sääste, teisalt kas on mõtet need summad praegu topelt ehitusse maksta??
Mul vastuseid ei ole, aga ma võin pakkuda mõned meeleolukad suvepildid:) Sest kõik algas ju sirelite ja õunapuude õitsemisega…
Selle suve esimese poole märksõna on ju kuumalaine… juuni keskelt, või kuskilt enne jaanipäeva kuni augusti esimese nädalani. Uskumatu soojus, päike, kase all lebasklemised ja raamatu lugemised, oma 130 aastase rehemaja jahedate palkseinte vahele peitumised, sest õues on liiga kuum ja ei suuda olla! Kaevuveega keset õue ülevalamised, sääsed ja parmud aga eelkõige soojus. Soojus, mida said täis kõik rakud ja akud. Ja siis vahepeal vihm ja äike…
Me tõime lastega see suvi esimest korda oma hellikust linnakassi nädalaks maale! Ja kõigile eeldustele vastupidiselt oli ta juba esimeseks õhtuks ukse pealt läinud, luuras rehe all ja seadis endale sisse järgmise päevakava: öö läbi magamist minu voodis, hommikul söök ja 2-3h reheahju peal valvamist, seejärel kisa, et sealt maha saada ja kas toas magamist või kohe edasi rehe alla… seal paar tundi diivani ja kirstu taga tolmu sees passimist, et tulla uuesti tuppa, nõutada süüa ja magada. Ühesõnaga, kaks kehtestatud valvepositsiooni olid kas ahju peal või rehe all…
Igasuguseid naljakaid olukordi on ka olnud… mäletamisväärselt kõigepealt muidugi see, kuidas ma lõpuks omale uue (kuus aastat vana) auto liisisin, sellega juba mitmendat korda maale tulin, plaaniga vastu ööd edasi Soomaale sõita kui edasi sõita plaanides avastasin tühja rehvi! Ja siis seal hämarduvas suveöös 4 tundi rehviabi ootasin (olgu kasko ikka tänatud!). Või siis see lugu, kuidas vahetult enne linna tulekut viimast tomatite kastmist tehes avastasin kaevust surnud hiire! Ning kogu kaevuvee päästmise nimel lükkasin kaevu kõigepealt redeli, ütlesin lastele – 112! Sarapiku talu! Ja ronisin sisse, et rehaga kaevupõhja vajunud siiski väga värske hiirelaip välja tuua! Või siis see lugu, kuidas vapsikud katuseharja alla pesa tegid. Mina suure humanisti ja loodussõbrana mõtlesin suureliselt – ela ise ja lase teistel elada! Sest tõesti nad suvi läbi mind ei seganud. Kuniks nüüd, septembris kogu nende pesa sisu kukkus katuseharja küljest alla, pläraki rehekarbi peale ja siis kogu see pruun ja vedel p”””k läbi rehekarbi lae tilkuma hakkas mu valgele reheahjule ning lõpuks mööda seda alla voolas…. On hetki kui sa tunned, et elu on raske ja siis on need hetked….
Ja siis mu põllumajandus… ehk tomatikasvandus… ma võtan veel täna, oktoobri keskel linnas ahjuplaadil pimedas ajalehe vahel järelküpsevaid tomateid ja söön neid. Imelised. Kollased ja punased, kõik saavad lõpuks valmis. Kasvuhoones endas on endiselt suur lopsakus ja uued võrsed, katsun neid taimi ikka talitseda, et kuulge kutid, talv varsti käes!
Ja siis järsku juhtuski, et hakkas kiskuma sügiseks… Taas kütmine, palgipragudest sooja ja valguse peale välja ronivad kärbsed, planeerimine ja unistamine ja varsti laskuv pimedus. Aga oli ka seeni! Piisas mul sarapuu alla parkida kui juba tavaline autohoidmise plats andis panni täie kuuseriisika kastet!
Ja see viimane pilt on oktoober…. ootused vs tegelikkus sügiseses maakodus… usun, et kõik sarnases olukorras olijad mõistavad ilma sõnadeta:)
Las tuleb see pime aeg…. Ma ei tea kui kaua see Mart Saar mulle sealt rehealuse väravate bännerilt veel vastu naeratab, aga kui need ustetegijad nüüd ikkagi ka minusugusele mõne normaalse pakkumise teeksid, siis varsti saadaksin ikkagi Mart Saare teenitud puhkusele….
Sarapiku talu ajaraamat 