Arhiiv

eluolu

See blogi on küll väga vaikseks jäänud ning 2017 aasta jooksul tekkis siia vaid üks postitus, ent elu siiski pinna all vaikselt tuksub.

On mõningad meeleolud 2017.aasta sügisest, mis siia pole jõudnud… saagikoristus, peedipirukas, vohav kuldvits.

Advertisements

IMG_20150630_144857

Tänavu saab seitse aastat Sarapikul toimetamisest. Kuidagi juhtus nii, et meie tegemistest ja Sarapikuga seotud mõtetest valmis hiljuti ka üks lugu. Ilmus see juulikuises ajakirjas Anne & Stiil, nii et paar päeva on veel jäänud, jõuate veel ajakirja üles otsida : )

Loo minu mõtetest selle kohaga seoses pani kirja Tiiu Suvi, tõeliselt meeleolukad pildid pildistas Krõõt Tarkmeel. Väikese valiku ajakirja jõudnud ja mitte jõudnud piltidest panen ka siia.

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.

 

Ma kipun sedamoodi inimene olema, et kui midagi ikka väga huvi hakkab tegema, siis ma enne rahu ei saa kui teemast viimase tilga välja pigistan. Nii ma kogusin oma “kakapildid” kokku ja saatsin need põlisest jahimeeste suguvõsast pärinevale tuttavale, kes omakorda viis mind kokku tõelise spetsialistiga. Kiired küsimused, mõned “asi läheb ikka veelgi kummalisemaks” vastused, aga panime lõpuks pildi kokku. Kogu koogikestega üleujutuse meie õue peale, koos tuhnimiste, trampimiste, kraapimiste ja närimistega on suurima tõenäosusega korda saatnud üks ära karanud ja metsistunud veis, kes lume alt kraapis välja söögiks rohtu, s****s seda tehes ümbruse täis ning oma keharaskusest tulenevalt trampis ja nühkis seda mis teele ette jäi. Ainus millele loogilist seletust ei osanud öelda oli see, miks paganama päralt ta neid palkseinu on püüdnud närida või kraapida.

Aga igaljuhul sobib mulle see ärakaranud veis paremini kui karu. Aia peaks vist ikkagi õuele ümber ehitama….

Ja kui keegi tahab veel kakapilte vaadata, siis eelmises postituses leidus neid lausa kaks!

 

Täiendus: pärast naabrimehega rääkimist tuligi välja, et talvel olevat naaberkülast üks pullikari plehku pannud ning nii mõneski meie küla taluõues ringi trampinud. Meil olevat võrreldes tema kahjudega veel hästi läinud. Hiljem olevat pullid traktorite ja autodega põldudel sisse piiratud ning kätte saadud.

Sookured on kohal. Pääsukesed veel mitte. Lõuna-Eestis on neid juba nähtud, nii et tõenäoliselt on praegu viimane hetk enne nende tulekut maja “pääsukesekindlaks” tegemiseks, kuid vist ei jõua… Sel juhul on nad peagi oma pesadega meil katuse all ja toas, nii et taaskord tuleb oma plaane teha nende elurütmist lähtuvalt.

Nartsissid ja kobarhüatsindid õitsevad, esimene peotäis värsket murulauku on hinge all.

Ja esimene lõke…

Ja esimene maakaevamine… Mis ma selle piirdeaiaga aiamaa ümber küll teen, et ei korduks metssigade ülessonkimine nagu eelmine aasta?

Tahaks kolm peenrakasti juurde teha ja läbikaevatavat aiamaad suurendada…

Rabarberitest saab varsti kooki teha!

Mutimullahunnikute laialilükkamisega murdsin eelmine kord reha. Ei mitte varre, reha metallist pea enda. Nüüd tõin uue, aga seegi juba paindus nende hunnikute all, tuleb vist Balti jaama turule minna otsima vanakooli rauast reha… Osad hunnikud jäid veel lükkamata, aga suurem songermaa sai tasandatud.

Sipelgad vallutavad jälle kaske, nagu igal kevadel. Mõnes kohas ei saa paigal seistagi kui nad juba püksisäärde ronivad. Ja nagu igal kevadel, mõtlen ma nende pesa ärakolimisest…

Ja jätkub detektiivlik tagaajamine kes meie õue peal on käinud mässamas? Minu, põlise linnainimese teadmised loomade väljaheidetest jäävad tasandile kitsed/ põdrad = pabulad, metssiga = junn, karu/ aga ka lehm (!) = kook! Kes siis ikkagi on meie õue ülekülvanud “koogikestega” ning lisaks aida äestamisele kraapinud või närinud ka rehemaja palkseina maast neljanda, viienda palgirea kõrguselt?

Metsa all veel õitsevad sinililled, ülased on liitunud.

Et midagigi kirjutada sellest suvest, tuleks tegelikult ajas tagasi minna möödunud sügisesse. Sest rahulike sügistööde, kirjuleheliste sügispiltide ning muude “järjekordse ringi täissaamise” postituste asemel oli meil hoopiski teistsugune sügis. Kiirelt porgandid ja peedid peenrast välja ning silma alt vedelevad  suveelu jäänused aida alla oli enamvähem kõik, mis teha jõudsime. Seejärel pakkisime aga hoopiski kohvrid ning põrutasime kümneks kuuks kodumandri teise otsa. Mis teha, kui teadmis- ja vaheldusjanu nii suureks kasvab, et selleks tuleb kaks koolieelikust last kaenlas Euroopa suuruselt teise linna ülikooli magistrikraadi minna tegema…. Akadeemiline aasta võõrsil tähendas aga Sarapiku jaoks seda, et kui üks talvine visiit välja arvata, polnud meid tema jaoks kuni juuni keskpaigani olemas. Küll aga olid olemas paar teist head hinge, kes kohal silma peal hoidsid, kevadel veidi niitmisegagi tegelesid ning suurest heatahtlikkusest meie jaoks isegi mõned peenrad kaevasid, et meid suvel tulles vähemasti midagigi ootamas oleks. Siin tuli aga iroonia mängu – koondnimetuse all “vanamehed” tegutsev tandem pani maha neli vagu kartuleid, veidi herneid, salatit, ube, porgandeid ja tilli peamiselt metssigade rõõmuks! Nädalake pärast esimesi istutusi tulid metssead ja tuhnisid kõik üles! Ja kui siis “vanamehed” veel midagi päästa püüdsid ning pool kotti alles jäänud seemnekartulit uuesti maha panid, tulid sead nädala pärast tagasi ning tuhnisid jälle kõik välja! Võta seda kui mingit saatuse sõrme, et kui ikka ise siin ei toimeta, siis näitab loodus sulle kohe ka koha kätte…

 

Aga seetõttu, et harjumuspärase aprilli lõpu/ mai alguse asemel algas meie jaoks tänavu hooaeg alles juuni lõpus, tegeleme me õigupoolest siiani ja tõenäoliselt läbi selle suve nö “kahjude likvideerimisega”. Ehk siis rinnuni kasvanud hein, umbrohtu kadunud lillepeenrad ning sigade songermaaks muutunud peenramaa on praegu tegevuse peamised märksõnad…. Hoolimata kogu seatembust on tärganud siiski umbes viis tillitaime, kaks rida porgandeid, peaaegu terve peenar herneid ning ca kuus kartulitaime! Ja peenrakastides kasvavad maitsetaimed ning maasikad on täiesti puutumata. Üks hea põhjus veel, miks kasutada peenrakaste!

Nüüdseks on aga suvi tervitanud meid lämbekuumade päevade, magusate maasikate, verivärskete pääsukesepoegade ning sumedate ja metstuvide huikeid täis öödega.

 

Ega ma see aasta siin blogis suuri galeriisid ehitustegevusest lubada ei saa. Enne tuleb oma elu siin kodukamaral uuesti sisse seada, linna- ja tööelu jooksma saada ning seejärel, kui talvega varud vaikselt hinge taha kogunevad, siis võiks järgmine kevad küll edasi hakata majaga toimetama. Praegu aga elagu puugid, kõrge hein ja päikesepõlenud kukal!

Tervitus!

Ma olen siin Sarapiku õuel! Et kõik on korras. Katus on peal ja pilpad pole laiali ja saun on püsti. Ja kõik on muidu ka rahulik. Ainult mutid! No see mis nad aiaga teinud on! Sa pead seda ise nägema. Hunnik hunnikus kinni. Maja ja aida vahel pole vaba lappigi. Ning aida taga ka, kuni peenardeni välja. Täitsa hullud.

Aga muidu on kõik vaikne. Istun siin lõkkeplatsi juures pingil praegu, siin jalge ees on ka kohe kolm mutimullahunnikut.

Aga siia sõites… kruusatee on täiesti auku sõidetud talvega. 20-ga sain ainult tulla. Rööpad ja augud ja sodi ja. Ei julgenud autoga siia metsavahele keeratagi, jätsin auto postkasti juurde ja tulin jala. Aga metsavahel on just kõik kuiv ja korras. Oleks võinud hooga õuele välja sõita!

Vaikne on siin küll. Ainult linnud midagi siristavad. Varsti tuled ise ka, siis näed.

Ah jaa, uue elektrimõõdiku vaatasin ka üle. Töötab.

Ma veel natukene istun siin… Küll on ikka vaikne.

Pärast lähen käin veel aidas sees ka, vaatan mis hiired korda on saatnud.

 

Isa