Arhiiv

kevad

13023460_1158252717521091_973049710_n

Kevad. Mitte tilkagi lund metsa all. Täelik kuivus.

Sookured, kollane liblikas, porikärbes ning ronk. Helid. Lärmavalt palju helisid võsas.

Sügisest riisumata lehed ja nende hunnikud.

Veel ei roheta. Homme juba võib, kui vahepeal tuleb sahmakas sooja vihma. Kohe kaob monokroomsus.

Ahastus ja lootusetus vaheldumisi entusiasmi ja lootusega. Kunagi peab ju saama. Kas saab?

Ühte olen õppinud, enam ei luba. Näis.

Lõputu võitlus hävinguga. Ning muttidega!

Veinipudelisse tekkinud herlasepesa ning lekkivast katusest läbivettinud voodi.

Hakkab jälle pihta. Tegelikult on tore!

Advertisements

… ja sellega hakkavad lõppema ka suuremad kaevetööd.

Et järgmine aasta oskaks võrrelda, siis loetlen üles:

1. mail tippsibulad peenrasse ja põõsastill peenrakasti

9. mail porgand (pool peenart), lehtsalat, redis (kahepeale üks peenar), kollased oad (1 peenar) ja herned (1 peenar kõrgeid)

15. mail uuesti herned (pool peenart kõrgeid ja pool madalaid), rohelised oad (pool peenart), peet (pool peenart) ja aedtill (pool peenart)

23. mail viis avamaa väikese kurgi taime ja kaks tundmatut kõrvitsataime (kolleegi kingitus 🙂 )

26. mail veel üks peenar madalaid herneid (ainult seda lapsed mult nõuavad!!), veel viis kurgitaime, 5 vagu kartulit (ehk 2 kg seemnekartulit) ja viimasesse peenrasse jäägid: natukene aedtilli, natukene frillice salatit ja katsetamiseks salatisegu, kus “lindile pandud ritta” kolm erinevat sorti.

See määratlus “peenar” on muidugi ka kõikuv, osad peenrad on teistest vähemasti kolmandiku võrra lühemad. Oad ja kurgid on siiani pidevalt katteloori all, aga kõik tärkab kenasti. Peenrakastides elutsevad maasikataimed on ka peaaegu kõik puhastatud ja kaks aastat tagasi ühe peenrakasti nurka pandud piparmünt on nüüdseks vallutanud kogu kasti!

Ma nüüd mõnda aega proovin labidat mitte kätte võtta…

 

Seekordsed fotod räägivad aga pigem sellest, et ühtlasi on ustest välja pühitud hiirekaka ja heinatolm. Aidakamber ja vahelik-köök on uuesti elu sisse saanud ja esimene öögi mul maal mööda saadetud. Suvi on juba tulnud. Koos suvevihma, pätikohvi ja võrkkiiges kaseladva vahtimisega.

Täna maal maad kaevates ümisesin muudkui omaette: “Istuksin terve öö, õites toominga all… Aga need sääsed!”. Veljo Tormise viisile sekundeerisid esimest korda sääsed. Nad on kohal.

Kohal oli ka üks teine allüürnik. Peesitas teine aiamaale katteks pandud bänneri all ning teki pealt libisedes läks tükk aega enne kui ta mõistis, et targem oleks kaduda…

DSC_4110

DSC_4111

Kreegid ja vahtrad õitsevad, õunapuud veel mitte. Eelmise nädala reedel sain veel rahet ja vihma, täna andis aga suveõhtu mõõdu juba välja.

DSC_4116

DSC_4136

Sookured on kohal. Pääsukesed veel mitte. Lõuna-Eestis on neid juba nähtud, nii et tõenäoliselt on praegu viimane hetk enne nende tulekut maja “pääsukesekindlaks” tegemiseks, kuid vist ei jõua… Sel juhul on nad peagi oma pesadega meil katuse all ja toas, nii et taaskord tuleb oma plaane teha nende elurütmist lähtuvalt.

Nartsissid ja kobarhüatsindid õitsevad, esimene peotäis värsket murulauku on hinge all.

Ja esimene lõke…

Ja esimene maakaevamine… Mis ma selle piirdeaiaga aiamaa ümber küll teen, et ei korduks metssigade ülessonkimine nagu eelmine aasta?

Tahaks kolm peenrakasti juurde teha ja läbikaevatavat aiamaad suurendada…

Rabarberitest saab varsti kooki teha!

Mutimullahunnikute laialilükkamisega murdsin eelmine kord reha. Ei mitte varre, reha metallist pea enda. Nüüd tõin uue, aga seegi juba paindus nende hunnikute all, tuleb vist Balti jaama turule minna otsima vanakooli rauast reha… Osad hunnikud jäid veel lükkamata, aga suurem songermaa sai tasandatud.

Sipelgad vallutavad jälle kaske, nagu igal kevadel. Mõnes kohas ei saa paigal seistagi kui nad juba püksisäärde ronivad. Ja nagu igal kevadel, mõtlen ma nende pesa ärakolimisest…

Ja jätkub detektiivlik tagaajamine kes meie õue peal on käinud mässamas? Minu, põlise linnainimese teadmised loomade väljaheidetest jäävad tasandile kitsed/ põdrad = pabulad, metssiga = junn, karu/ aga ka lehm (!) = kook! Kes siis ikkagi on meie õue ülekülvanud “koogikestega” ning lisaks aida äestamisele kraapinud või närinud ka rehemaja palkseina maast neljanda, viienda palgirea kõrguselt?

Metsa all veel õitsevad sinililled, ülased on liitunud.

Tervitus!

Ma olen siin Sarapiku õuel! Et kõik on korras. Katus on peal ja pilpad pole laiali ja saun on püsti. Ja kõik on muidu ka rahulik. Ainult mutid! No see mis nad aiaga teinud on! Sa pead seda ise nägema. Hunnik hunnikus kinni. Maja ja aida vahel pole vaba lappigi. Ning aida taga ka, kuni peenardeni välja. Täitsa hullud.

Aga muidu on kõik vaikne. Istun siin lõkkeplatsi juures pingil praegu, siin jalge ees on ka kohe kolm mutimullahunnikut.

Aga siia sõites… kruusatee on täiesti auku sõidetud talvega. 20-ga sain ainult tulla. Rööpad ja augud ja sodi ja. Ei julgenud autoga siia metsavahele keeratagi, jätsin auto postkasti juurde ja tulin jala. Aga metsavahel on just kõik kuiv ja korras. Oleks võinud hooga õuele välja sõita!

Vaikne on siin küll. Ainult linnud midagi siristavad. Varsti tuled ise ka, siis näed.

Ah jaa, uue elektrimõõdiku vaatasin ka üle. Töötab.

Ma veel natukene istun siin… Küll on ikka vaikne.

Pärast lähen käin veel aidas sees ka, vaatan mis hiired korda on saatnud.

 

Isa

Võtan vahepeal kokku selle, mille maikuuga aiamaal ära jõudsime teha. Alguse sai kõik sügisel, kui lasime peenramaa jaoks sobiliku maa traktoriga üles künda. Talv läbi seisis ning kevadel alustasime siis labida ja käejõu najal sellest peenramaa tegemist. Tegevuse loogika läks meil nii, et kõigepealt panime otsast paika peenrakastid. Kuna need olid mul eelmine suvi juba valmis ehitatud, siis sai neid lihtsalt paika panna, meisterdamisele enam aega ei kulunud (möödaminnes on kastide tegemisest olnud varasemates postitustes ka juttu, SIIN ja SIIN). Aga lühidalt öeldes, kasutasin selleks kõike saematerjali, mis ehitusest järele jäi, nii servamata laudu kui vanu sauna eesruumi seinalaudu, lõikasin mõõtu, kruvide ja naeltega nurgaposti külge kinni ning tõrvaõliga üle (nii seest kui väljast). Üks sai suurem ja piklikum, teised ruudukujulised kõik võrdse suurusega, just sellised, et ulatub ilusasti käega keskelt ka rohima või taimi võtma.

Kastide põhja tõin igasse ühte ühe kärutäie eelmise sügise kuivanud lehti, paar niidetud heina hunnikut, mis vedelesid veel üle talve aias, sai ka täiteks kastide põhjadesse loobitud. Peale siis värske muld, aga kuna kastides ei kasva väga sügava juurega asjad, siis ei peagi mulla kiht teab mis paks olema. Minul jäi ta ma arvan et 10-15 cm ulatusse. Kui hein ja lehed ka ära kõdunevad, siis juba oma kompost altpoolt kohe võtta.

2013_DSC_5419

Murulaugu kolisin vanast aianurgast ringi, seemnetest istutasin kasti veel salateid (Rooma salat, jääsalat, lehtsalat, rucola) ja maitsetaimi (piparmünt, basiilik, kummel, põõsastill) ning aiandist istikutena ostsin salvei, koriandri ning pune. Redised läksid ka ühte kasti. Suurde kasti läks 25 maasikataime, aga kuna ma sain taimi oma tädi käest, kellel need jäid oma peenraid harvendades üle, siis on mul ausalt öeldes siiani 6-7 maasikataime peenrakasti kõrval plastmasskastis, ootavad – õitsevad ja varsti on marjadki küljes, aga ma pole uut kasti veel jõudnud neile ehitada.

2013_DSC_5416

2013_DSC_5417

2013_DSC_5526

2013_DSC_5529

Edasi tuli siis maa kaevamine. Ja tõesti, talv oli mätast murendanud pehmemaks küll, nii et tegelikult see käsitsi läbikaevamine polnud üldse nii kohutavalt vaevarikas, kui värske kamara läbimine muidu on. Lihtsalt juurepuhmaid on kohutavalt palju ja eks neid tuli välja sortida. Ja kuna koorem värsket mulda oli ka aianurgas, siis alus enamvähem puhtaks ja ühtlaseks ning siis kärudega värske muld peale. Seemned läksid juba kõik värskesse mulda. See on tegelikult selline pool aiamuld, pool turvas ja ma väga ei hakanud selle koostist ka kuidagi muutma, nii et eks näis, kes selles turbarikkas mullas paremini, kes halvemini kasvama hakkavad…

2013_DSC_1727 2013_DSC_1728

Et ma ise ka paremini mäletaksin, mis meil see aasta kasvas, siis kõigepealt on kaalikad ja paprikad (sain jällegi tädilt, kes kasvatas istikud ette endale kasvuhoonesse, aga jäi palju üle… nii et ega ma neile seal avamaapeenral teab mis suuri ootusi ei pane), edasi sibulad, porgandid, herned ja kaks vagu kartulit. Iga kord kui maale läksime, kaevasime jälle ühe peenra juurde…

2013_DSC_5536

Ja praegu näeb see asi siis juuni esimestel päevadel välja selline: viis kasti ning neli peenart ja kaks kartulivagu.

2013_DSC_5537

2013_DSC_5523

Tegelikult ootavad mul veel pooled asjad maha panemist! No ehk mitte ka enam pooled, aga oad! Ma ei ole nõus elama ilma türgi ubadeta. Nii roheliste kui kollasteta!!! Lisaks on mul veel kaks pakki erinevaid hernesorte, peedid ja plaanis oli veel osta kolm kurgitaime ja paar tomatitaime, mida saaks katsetamiseks avamaal proovida. Ma veel ei anna alla, sest viimase pildi pealt vaadates peaks “tegelik pilt” hakkama olema selline, et nelja väikese kasti kõrval, tagapool, on veel kaks kasti ning peenrad ühtlasi siis oma pikkuses ka nendeni. Mul ei ole mõtet peenardega väga palju edasi sealt kus praegu kartulid on, enam minna, sest sinna langeb ühe vahtra vari ja kes see ikka nii väga varjus kasvada tahab. Siin eespool on aga kogu aeg suur päike. Nii et ma tahaksin peenrad pikendada. Maa on sealt ju traktoriga üles küntud, aga rohi kasvab sellest hoolimata nii jõudsalt, et pildi pealt ei saa enam arugi, kust see traktori küntud maa ja muu muru vahe on …

Ja peenrakastide vahed tuleks ka korrastada, multšida, sellise ilutegemise jaoks pole veel üldse aega leidnud…

Lõpetuseks aga lilleõieilu ka!

2013_DSC_5558 2013_DSC_5553 2013_DSC_5552 2013_DSC_5522 2013_DSC_5507

2013_DSC_5499