Arhiiv

Monthly Archives: juuni 2015

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.

 

Advertisements

Nii väga olen seda esimest “kuumalainet” oodanud. Seda, et annaks korraks kätte tõelise suvekuuma, kus palavus ronib abaluudeni, sääsed kaovad lehtede alla, turi saab roosaks ja kui aidatrepile lõpuks istud, siis ohkad, palav on…. Nüüd on see esimene palav-päev käes. Edasi võib jälle külmaks minna. Jaanipäev ju läheneb.

Maa on nii kuiv, et tolmab. Umbrohi tuleb peenardest sahinaga välja, sest pole niiskust mis teda kinni hoiaks. Täna saabus tasakaaluks eilsele palavusele ühtlane tihe vihm. Annab lõtku olla.

Tänavu näen esimest korda õieti tärkamas kõike seda lillepuru, mille kaks aastat tagasi maha panin. Juba tahaks mõningaid hakata ringi istutama. Kogu aeg pea jahvatab kuhu midagi juurde teha, panna, kaevata, kraapida. Sellele on raudselt diagnoos.

Mis õitseb, mis kohe hakkab õitsema, mis eilse pildi peal veel ei õitsenud aga täna hommikul ärgates juba õitses!

See aeg kisub luuleliseks ära. Tuleks sel juhul luuletaja sõnad appi võtta.

 

Käib aimamatut rada armastus

ja ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

 

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale.

Vist kõigist vaistudest

see sügavaim.

 

Doris Kareva