Kui ma 25-aastaselt, poole aastase esimese lapse emana Sarapiku omanikuks sain, olin ma veendunud, et kümne aasta pärast on siin kõik valmis, kui tahan kasvõi elan siin või vähemasti olen kõik oma kevadest sügiseni hooajad siin. Koos lammastega. Lastega. Aiamaaga. Viljapuudega. Moose ja mahlu täis sahvriga.
“25-aastaselt olid sa noor ja naiivne”, ütles selle meenutuse peale täna mu kahe lapse isa.
Elu on vahepeal teinud nii palju manöövreid, et see kümne aasta tagune mina tundub mullegi üks hoopis teine inimene. Mõnikord ta tuleb meelde nagu kauge ja hea sõber. Muigan omaette. Ent hoolimata kümnest puuast soolast mis tulnud vahepeal süüa, on Sarapiku osutunud konstandiks, mis muude muutuste keskel on säilinud. Ei ole ta valmis, ent nagu on öelnud üks hiina vanasõna: ära karda, kui liigud edasi väga aeglaselt, karda vaid siis, kui seisad paigal. Ja viimased aastad ongi olnud üks väga aeglane kulgemine tema ajas, ent mis tähendab mõned aastad ühe enam kui saja-aastase talu elus… ja kui kümme aastat tagasi oleks nii vaikne liikumine mind kärsitusest pannud kätega vehkima, siis nüüd vaatan, hoian, balansseerin ja tean, et seegi vaikne liikumine on siiski liikumine…
See ring on jõudnud kümnenda sügiseni. See poole aastane poiss käib nüüd neljandas klassis, see kaks aastat hiljem sündinud tüdruk teises. Mõlemad on siin kase all oma unesid maganud ja suvel sai pojale lubatud: järgmise jalka MMi saame soovi korral vaadata maal. Toas millel on aknad ees. Ja töötavast telekast!
