Enne kui saab kevad tulla, tuli talv!
Ja vähemasti vahepeal oli ta lumerohke, külm ja päris.
Mul oli kaks eesmärki: vaadata, ega aidakatus pole sisse kukkunud (aida olukord vääriks eraldiseisvat postitust, sest vaeseke on 10 aastaga kõvasti vajunud ja reklaambänneritega lapitud katus hoiab hinge hõredana…) ning viia linnast maale ära kastitäis vanapaberit, mida kas suvel ajaviiteks lugeda või lõkkes ära põletada.
Kõlab ehk lihtsalt, ent enamasti kujuneb ka sellisest lihtsast käigust paras seiklus. Teatavasti on meil teed lahti lükatud vaid naabrimeheni, mistõttu käib talvel maale jõudmine auto jõul naabimeheni ja sealt edasi põlvini lumes sumbates läbi metsa juba jala. Kuid liiklus on tihe olnud. Ja õunapuude all on kõva pidu käinud.
Aga see vaikus ja rahu, minu isiklik Narnia.
