Kaks päeva enne Eesti Vabariigi saja-aastaseks saamist valitses maad lumi.

Advertisements

See blogi on küll väga vaikseks jäänud ning 2017 aasta jooksul tekkis siia vaid üks postitus, ent elu siiski pinna all vaikselt tuksub.

On mõningad meeleolud 2017.aasta sügisest, mis siia pole jõudnud… saagikoristus, peedipirukas, vohav kuldvits.

Pole veel olnud vana-aasta õhtut,  kus tuleksime 7 kraadises soojuses maale lõket tegema!

Just nii oli seekord. Ilma lumeta, soojas ja pehme hakka-või-kaevama maaga.

Novembris võeti Sarapiku õuega piirneval kinnistul mets maha. Naabrite maa, millega olime nende aastatega nii harjunud. Meie seenemets, lõkkeplatsi tagune metsatukk, kus sai ikka uidata. Nüüd on seal raiesmik. Maastikud muutuvad. Nüüd puhub tuul hoopis teistmoodi sisse ja silmal tuleb harjuda avarusega… Aga äkki saab suvel ohtralt metsmaasikaid?

Vana-aastaõhtu 2016:


Ja veidi härmatisem novembri lõpp:

13023460_1158252717521091_973049710_n

Kevad. Mitte tilkagi lund metsa all. Täelik kuivus.

Sookured, kollane liblikas, porikärbes ning ronk. Helid. Lärmavalt palju helisid võsas.

Sügisest riisumata lehed ja nende hunnikud.

Veel ei roheta. Homme juba võib, kui vahepeal tuleb sahmakas sooja vihma. Kohe kaob monokroomsus.

Ahastus ja lootusetus vaheldumisi entusiasmi ja lootusega. Kunagi peab ju saama. Kas saab?

Ühte olen õppinud, enam ei luba. Näis.

Lõputu võitlus hävinguga. Ning muttidega!

Veinipudelisse tekkinud herlasepesa ning lekkivast katusest läbivettinud voodi.

Hakkab jälle pihta. Tegelikult on tore!

IMG_20150630_144857

Tänavu saab seitse aastat Sarapikul toimetamisest. Kuidagi juhtus nii, et meie tegemistest ja Sarapikuga seotud mõtetest valmis hiljuti ka üks lugu. Ilmus see juulikuises ajakirjas Anne & Stiil, nii et paar päeva on veel jäänud, jõuate veel ajakirja üles otsida : )

Loo minu mõtetest selle kohaga seoses pani kirja Tiiu Suvi, tõeliselt meeleolukad pildid pildistas Krõõt Tarkmeel. Väikese valiku ajakirja jõudnud ja mitte jõudnud piltidest panen ka siia.