Kui ma 25-aastaselt, poole aastase esimese lapse emana Sarapiku omanikuks sain, olin ma veendunud, et kümne aasta pärast on siin kõik valmis, kui tahan kasvõi elan siin või vähemasti olen kõik oma kevadest sügiseni hooajad siin. Koos lammastega. Lastega. Aiamaaga. Viljapuudega. Moose ja mahlu täis sahvriga.

“25-aastaselt olid sa noor ja naiivne”, ütles selle meenutuse peale täna mu kahe lapse isa.

Elu on vahepeal teinud nii palju manöövreid, et see kümne aasta tagune mina tundub mullegi üks hoopis teine inimene. Mõnikord ta tuleb meelde nagu kauge ja hea sõber. Muigan omaette. Ent hoolimata kümnest puuast soolast mis tulnud vahepeal süüa, on Sarapiku osutunud konstandiks, mis muude muutuste keskel on säilinud. Ei ole ta valmis, ent nagu on öelnud üks hiina vanasõna: ära karda, kui liigud edasi väga aeglaselt, karda vaid siis, kui seisad paigal. Ja viimased aastad ongi olnud üks väga aeglane kulgemine tema ajas, ent mis tähendab mõned aastad ühe enam kui saja-aastase talu elus… ja kui kümme aastat tagasi oleks nii vaikne liikumine mind kärsitusest pannud kätega vehkima, siis nüüd vaatan, hoian, balansseerin ja tean, et seegi vaikne liikumine on siiski liikumine…

See ring on jõudnud kümnenda sügiseni. See poole aastane poiss käib nüüd neljandas klassis, see kaks aastat hiljem sündinud tüdruk teises. Mõlemad on siin kase all oma unesid maganud ja suvel sai pojale lubatud: järgmise jalka MMi saame soovi korral vaadata maal. Toas millel on aknad ees. Ja töötavast telekast!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

See blogi on küll väga vaikseks jäänud ning 2017 aasta jooksul tekkis siia vaid üks postitus, ent elu siiski pinna all vaikselt tuksub.

On mõningad meeleolud 2017.aasta sügisest, mis siia pole jõudnud… saagikoristus, peedipirukas, vohav kuldvits.

Pole veel olnud vana-aasta õhtut,  kus tuleksime 7 kraadises soojuses maale lõket tegema!

Just nii oli seekord. Ilma lumeta, soojas ja pehme hakka-või-kaevama maaga.

Novembris võeti Sarapiku õuega piirneval kinnistul mets maha. Naabrite maa, millega olime nende aastatega nii harjunud. Meie seenemets, lõkkeplatsi tagune metsatukk, kus sai ikka uidata. Nüüd on seal raiesmik. Maastikud muutuvad. Nüüd puhub tuul hoopis teistmoodi sisse ja silmal tuleb harjuda avarusega… Aga äkki saab suvel ohtralt metsmaasikaid?

Vana-aastaõhtu 2016:


Ja veidi härmatisem novembri lõpp:

13023460_1158252717521091_973049710_n

Kevad. Mitte tilkagi lund metsa all. Täelik kuivus.

Sookured, kollane liblikas, porikärbes ning ronk. Helid. Lärmavalt palju helisid võsas.

Sügisest riisumata lehed ja nende hunnikud.

Veel ei roheta. Homme juba võib, kui vahepeal tuleb sahmakas sooja vihma. Kohe kaob monokroomsus.

Ahastus ja lootusetus vaheldumisi entusiasmi ja lootusega. Kunagi peab ju saama. Kas saab?

Ühte olen õppinud, enam ei luba. Näis.

Lõputu võitlus hävinguga. Ning muttidega!

Veinipudelisse tekkinud herlasepesa ning lekkivast katusest läbivettinud voodi.

Hakkab jälle pihta. Tegelikult on tore!