Kolm õunapuud annavad massiivset saaki: Antonovka, Sibulõun ja siis see punane hapukas mahla oma. Üks suve oma andis ka, aga selle aeg on nüüdseks läbi. Neljast noorest 4-5 aastat tagasi istutatud õunapuust läks nüüd kõige suuremaks kasvanud Jaani suveõun välja- kitsed ja jänesed said talvel ligi.

Üks kõrvits. Korvitäis porgandeid- nendele siinne muld ikka väga meeldib. Üks üleküpsenud suvikõrvits.

Vihmahood vaheldumisi päikesega. Istusin ja lugesin ukseaugus kuniks uus vihm peale tuli. Vaikne oli, hoolimata palumisest.

Aknad ja rehemaja topeltuksed rehealuse ja vana talli ette saavad valmis märts 2020. Pea on täis kujutelmi kuidas sealt edasi.

Üle naaberkinnistu raiesmiku jalutasin uuel rajal uuele teele. Vanasti kui see seenemets oli, ei läinud kunagi nii kaugele. Aga tegelikult on see taasavastatud vana tee, siit kaudu käidi sada aastat tagasi juba. Ilus kaasik tuli seal vastu ja mitte nii ilus roopaline metsatee.

Ei saa jätta jagamata väga olulisi uudiseid:

1. Õunapuud õitsevad! Osad küll lõpetanud aga Antonovka hetkel täies ilus!

2. Sirelid veel ei õitse!

3. Sääsed on kohal!

Muus osas on nii, et püüan tänavu uuesti rohkem aiamaasse panustada. Osa maast juba kaevatud, maasikatele uus püsipeenar rajatud ning salat-till-oad maha pandud. Kuid kuna mul on viimane kuu aega fenomenaalne ebaõnn oma autoga, mis kogu aeg keema läheb, siis olen nagu kiuste võimetu liikuma nii vabalt kui tahaks.

Aga kaevata ja istutada on veel. Lisaks olen võtnud eesmärgiks enne uut talve majale aknad ette saada! Tellimus on peaaegu sisse antud ning lisaks käivad läbirääkimised elektriku ja ehitajaga sisetööde teemal. Viimast on aga osutunud eriti keeruliseks leida. Nii et näis, kuidas näkkab… Kui keegi otsib Raplamaal tööd siseviimistluse alal, siis mul on pakkuda!!!

Enne kui saab kevad tulla, tuli talv!

Ja vähemasti vahepeal oli ta lumerohke, külm ja päris.

Mul oli kaks eesmärki: vaadata, ega aidakatus pole sisse kukkunud (aida olukord vääriks eraldiseisvat postitust, sest vaeseke on 10 aastaga kõvasti vajunud ja reklaambänneritega lapitud katus hoiab hinge hõredana…) ning viia linnast maale ära kastitäis vanapaberit, mida kas suvel ajaviiteks lugeda või lõkkes ära põletada.

Kõlab ehk lihtsalt, ent enamasti kujuneb ka sellisest lihtsast käigust paras seiklus. Teatavasti on meil teed lahti lükatud vaid naabrimeheni, mistõttu käib talvel maale jõudmine auto jõul naabimeheni ja sealt edasi põlvini lumes sumbates läbi metsa juba jala. Kuid liiklus on tihe olnud. Ja õunapuude all on kõva pidu käinud.

Aga see vaikus ja rahu, minu isiklik Narnia.

Mu vaieldamatult lemmik loodusnähtus on udu! Olgu siin meenutuseks aastalõpu udu Sarapiku metsade ja õue kohal. Ja kõik need värvid, mis on peidus talvakaamoses kõduneva halluse ja vettinud rõskuse keskel. Ma olen seda siin blogis varemgi väljendanud, ent minu jaoks on selles kesktalvises mitte-midagis, kus kõik seisab ja isegi hingata ei julge, midagi ääretult rahustavat. Rehepaplik kaamos ehk udupildipostitus!

 

Kui ma 25-aastaselt, poole aastase esimese lapse emana Sarapiku omanikuks sain, olin ma veendunud, et kümne aasta pärast on siin kõik valmis, kui tahan kasvõi elan siin või vähemasti olen kõik oma kevadest sügiseni hooajad siin. Koos lammastega. Lastega. Aiamaaga. Viljapuudega. Moose ja mahlu täis sahvriga.

“25-aastaselt olid sa noor ja naiivne”, ütles selle meenutuse peale täna mu kahe lapse isa.

Elu on vahepeal teinud nii palju manöövreid, et see kümne aasta tagune mina tundub mullegi üks hoopis teine inimene. Mõnikord ta tuleb meelde nagu kauge ja hea sõber. Muigan omaette. Ent hoolimata kümnest puuast soolast mis tulnud vahepeal süüa, on Sarapiku osutunud konstandiks, mis muude muutuste keskel on säilinud. Ei ole ta valmis, ent nagu on öelnud üks hiina vanasõna: ära karda, kui liigud edasi väga aeglaselt, karda vaid siis, kui seisad paigal. Ja viimased aastad ongi olnud üks väga aeglane kulgemine tema ajas, ent mis tähendab mõned aastad ühe enam kui saja-aastase talu elus… ja kui kümme aastat tagasi oleks nii vaikne liikumine mind kärsitusest pannud kätega vehkima, siis nüüd vaatan, hoian, balansseerin ja tean, et seegi vaikne liikumine on siiski liikumine…

See ring on jõudnud kümnenda sügiseni. See poole aastane poiss käib nüüd neljandas klassis, see kaks aastat hiljem sündinud tüdruk teises. Mõlemad on siin kase all oma unesid maganud ja suvel sai pojale lubatud: järgmise jalka MMi saame soovi korral vaadata maal. Toas millel on aknad ees. Ja töötavast telekast!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

See blogi on küll väga vaikseks jäänud ning 2017 aasta jooksul tekkis siia vaid üks postitus, ent elu siiski pinna all vaikselt tuksub.

On mõningad meeleolud 2017.aasta sügisest, mis siia pole jõudnud… saagikoristus, peedipirukas, vohav kuldvits.