Arhiiv

Monthly Archives: juuli 2010

Põhiliseks märksõnaks said metsmaasikad, kuid nendest ma juba kirjutasin. Kui eelmine aasta käis sel ajal moosiorgia, siis see-aasta loodus mind hoiab – sõstrapõõsad puhkavad, tikreid jagub vaid söömiseks ning rabarber kadus kõik koogi sisse. Eelmise aasta moosipurke leidub kodus veel siiani, nii et pole viga. Peenardest käis küll üle nii hiliskevadine öökülm kui kesksuvine suur kuivus, aga ühtteist seal ikka hingitseb. Herneid saab igatahes süüa ning kõrvitsale on peenar kitsaks jäänud, otsad on kolinud juba kõrvalasuvasse mustsõstrapõõsasse. Eks augustis näe:)

Advertisements

Eelmiste omanike sõnul olevat nendest eelmised omanikud kunagi kusagilt leidnud palgi sisse kraabitult majast aastaarvu – 1889. Meie pole seda näinud. Arhiivitööd pole ka teinud, kuid tundub, et see võib vastata tõele. Eelmisel nädalal reheahju remontimisega algust teinud pottsepp nimelt leidis, et sellist tüüpi ahi võib tema silma läbi küll pärineda 1880ndatest. Visuaalse uurimustöö tulemusel jõudsime järeldusele, et tõenäoliselt on alguselt olnud tegemist leega ahjuga. Sel juhul oli ka rehetuba algselt “must tuba” või “suitsutuba”. Samas on ahju paekivist kehandis korstnalõõr ehitusjärgselt olemas, mistõttu ahi töötas korstnaga, korsten oli majal algusest peale olemas, kuid sigadele keedeti rokka ikkagi lahtisel tulel ahju ees.

Üheks küsimärgiks on ahju juures olnud pliit. Meie ise arvasime, et küll ta Nõukogude-aegne lisand ole. Esmapilgul pakkus nii ka pottsepp, kuid kui pliit oli lahti võetud, leidis ta, et pliidi ehitamiseks kasutatud kivi on kindlasti vanem, kuid ka pliidi ladumisviis viib pigem esimese Vabariigi aastatesse. Seega võib arvata, et see ahi on alguses ehitatud leega, kuid üsna ruttu, paarikümne aastaga lisati sinna ette ka pliidi osa. Lahtise tulekolde olemasolule viitab ka kumm, mis Sarapikul on laotud tellistest kuid kaetud pealt suure paekiviplaadiga.

Reheahje jagatakse üldiselt kaheks: kerisega ahjud ja umbahjud. Kerisega ahjud omakorda võivad olla kas lahtise või kinnise kerisega. Sarapikul on tegemist kinnise kerisega reheahjuga. Lisaks sellel leidub siin iseärasus, mis Karl Tihase sõnul oli omane vaid Loode-Eestile ja ulatus kuni Rapla, Kuusalu ja Pärnu-Jaagupini – turvapost. Vana turvapost on siinsel ahjul tõenäoliselt 1990ndatel välja vahetatud ümmarguse kadakast posti vastu. Meie sooviks oli leida selle asemele algupärasem lahendus. Uue, aga vana posti leidsime materjalidelaost Kiilist. Sellega olen ma eriti rahul, sest saime käsitsi kirvega tahutud posti, mis tuleb nüüd vaid vana tala eeskujul sama tooni vanutada.  Tekstuur aga on täpselt nagu peab!

_DSC3994

Ahi on ehitatud keset maja nii, et ükski ahju sein ei lähe vastu maja välisseina. Tagumise külje ja majaseina vahele on jäetud u 1,5 m tühimik ning seda ahjutagust ruumi kasutati saunana. Seal on ka ava, kust saab kerisele vett visata. Teine “luuk” ahju küljes on rehetoa poolses küljes ning seda on kasutatud kerisekivide sisse-välja tõstmiseks. Kuna suits mis ahjus keerleb katab kivid üsna ruttu tahmaga, puhastati vanasti ahju isegi kuni kaks korda aastas.

Reheahju remont algas sellest, et varasemate omanike poolt kinnimüüritud kerisekivide luuk tuli lahti murda ning kivid välja tassida.

_DSC3973

Selgus, et neid oli seal kaks korda vähem, kui nii suures ahjus peaks olema. Siin ahjus toetusid kivid raudteerööbastele, kuid mul pole aimugi, kuidas see originaalis võis olla. Siin on näha see kivide hunnik, mis välja tuli, kuid enne tagasi panemist tuleb kivid ära pesta ja põldudelt lisa otsida. Seoses tutvustega raudteel vahetame tõenäoliselt välja ka rööpajupid, kuigi need vanad ja kõverad kannataksid veel ka…

Edasi puhastati kolle, lammutati vana pliit, laoti uus kolle ja asuti savikrohviga ahjuseinu katma.

_DSC3959

_DSC3958

Selline oli ahi seest pärast vana kolde eemaldamist. Eest ja ülalt.

Ja selline on uus kolle

_DSC4212

Kui muidu on ahi oma vanuse kohta ikka väga heas korras, siis paekivist ahju kehandis on üks halb nurk. Kambri poolses servas toetuvad ahju nurgale rehekarbi palgiotsad. Selles kohas on ahju aga tulnud suur pragu. Nurgas on kasutatud liialt väikseid paekivi tükke ning see ei hoia ahju piisavalt koos. Seda nurka hakkab pottsepp aga parandama alles siis, kui tööd jõuavad palkideni.

_DSC3978

Ahju tegemine näitas iseenesest ära väga selgesti, et ega siin vanas majas ei saa sa midagi nii teha, et tuleb mees kohale, raks-raks ja valmis! Nende kolme päevaga ei lõppenud meie püha üritus vaid kõik kestab edasi : ) Praegu sai tehtud ahju kolle ja kaks külge savikrohvitatud, uuesti laoti ka kumm. Edasi tuleb teha toapoolne külg, aga see ootab palgimeeste aega, siis ahju tagumine külg, kust tuleb kraapida enne maha vene-aegne lateks värv. Järgmine suurem etapp on siis uus korsten ja uus pliit. Viimase lõõr käib aga läbi toas oleva kamina soojamüüri, mistõttu polegi seda enne mõtet teha, kui tuppa ahju hakatakse ehitama. See on aga kõik järgmise aasta tegevus. Ning alles siis, kui savikrohv on aastakese kuivanud, praod sisse saanud, saab lõplikult ahju viimistleda ja ära lubjata! Aga kui me leiame nüüd kellegi korstent laduma ja korstnapitsi tegema, siis saab hakata ahjus süüa tegema:)

Nüüd siis jäi nii:

Kiidusõnad ka pottsepp Hardile!

Et oleks dokumenteeritud meie eluolu 2010 aasta suvel…. elu aidas. Ait on iseenesest väga tänuväärne ja heas seisukorras, tunduvalt paremas kui maja. Kolmeosalise aida esimene, kõige suurem ruum on maast laeni täis kõikvõimalikku ja võimatut kola. See vääriks lausa eraldi postitust, kui palju kola me oleme siit juba ära viinud ja kui palju ootab viimist ja miks üldse inimesed koguvad kõike “mida kunagi võib vaja minna”. Keskmine ruum on vahelik, millele hiljem uksed ette pandud. Ka sealt leiab kola, aga lisaks sellele ka improviseeritud köögi.

Aida kambris on ainus puhas tuba, kuhu kõik vidinad ja mööbel kokku tassitud ning seatud olemiseks. Järgmine nädal elab seal näiteks pottsepp. Meie ise magame endiselt rehemaja tagumises otsas väikeses toas, aga kõik elu käib hommikust-õhtuni aidas ja õues.

Meil on üks õige magus “umbrohi” – metsmaasikad. Kasvavad üle õue muru sees ja kuna on madalamad kui muru, siis ei saa neid ka ära niita. Nii võibki juhtuda, et lähed veerand tunniks aida taha ja tuled tagasi – tadaaa : )

Elu on praegu nagu üks suur ootamine. Kohe-kohe peaks midagi juhutma hakkama, natukene veel ja siis ehk tundub, et asjad ka liiguvad… Iseenesest tuleb ehk juba selle nädalal lõpuks pottsepp, kes hakkab reheahju taastama. Ja augustiks on räägitud nende meestega, kes  tulevad ja hakkavad otsast sokli ja palkide kallal närima. Aga seniks? Et ootamisest ja fantaseerimisest mitte närvi minna, tuleb vahepeal lammutada : )

Ühel päeval võtsime ette eeskoja. Eeskoda jääb, aga selle seinad tulevad teist moodi, seetõttu tuli vana eemaldada, ainult postid jäid püsti. Nüüd on meil siis lahtine eeskoda.

Siis nii möödaminnes sai proovitud, et kas kambrisse ehitatud kamin on “kõvasti kinni”. Selgus, et paar toksimist kangiga ja läinud ta oligi!

Ning siis üks õhtu, kui mina lapsi magama panin, otsustas jällegi Pelle, et aeg on teha pottsepa elu lihtsamaks ning toksis reheahjult maha savikihti.

Nii me siis ootame,  senikaua lammutades…