Arhiiv

aed

Enne kui saab kevad tulla, tuli talv!

Ja vähemasti vahepeal oli ta lumerohke, külm ja päris.

Mul oli kaks eesmärki: vaadata, ega aidakatus pole sisse kukkunud (aida olukord vääriks eraldiseisvat postitust, sest vaeseke on 10 aastaga kõvasti vajunud ja reklaambänneritega lapitud katus hoiab hinge hõredana…) ning viia linnast maale ära kastitäis vanapaberit, mida kas suvel ajaviiteks lugeda või lõkkes ära põletada.

Kõlab ehk lihtsalt, ent enamasti kujuneb ka sellisest lihtsast käigust paras seiklus. Teatavasti on meil teed lahti lükatud vaid naabrimeheni, mistõttu käib talvel maale jõudmine auto jõul naabimeheni ja sealt edasi põlvini lumes sumbates läbi metsa juba jala. Kuid liiklus on tihe olnud. Ja õunapuude all on kõva pidu käinud.

Aga see vaikus ja rahu, minu isiklik Narnia.

Advertisements

Kui ma 25-aastaselt, poole aastase esimese lapse emana Sarapiku omanikuks sain, olin ma veendunud, et kümne aasta pärast on siin kõik valmis, kui tahan kasvõi elan siin või vähemasti olen kõik oma kevadest sügiseni hooajad siin. Koos lammastega. Lastega. Aiamaaga. Viljapuudega. Moose ja mahlu täis sahvriga.

“25-aastaselt olid sa noor ja naiivne”, ütles selle meenutuse peale täna mu kahe lapse isa.

Elu on vahepeal teinud nii palju manöövreid, et see kümne aasta tagune mina tundub mullegi üks hoopis teine inimene. Mõnikord ta tuleb meelde nagu kauge ja hea sõber. Muigan omaette. Ent hoolimata kümnest puuast soolast mis tulnud vahepeal süüa, on Sarapiku osutunud konstandiks, mis muude muutuste keskel on säilinud. Ei ole ta valmis, ent nagu on öelnud üks hiina vanasõna: ära karda, kui liigud edasi väga aeglaselt, karda vaid siis, kui seisad paigal. Ja viimased aastad ongi olnud üks väga aeglane kulgemine tema ajas, ent mis tähendab mõned aastad ühe enam kui saja-aastase talu elus… ja kui kümme aastat tagasi oleks nii vaikne liikumine mind kärsitusest pannud kätega vehkima, siis nüüd vaatan, hoian, balansseerin ja tean, et seegi vaikne liikumine on siiski liikumine…

See ring on jõudnud kümnenda sügiseni. See poole aastane poiss käib nüüd neljandas klassis, see kaks aastat hiljem sündinud tüdruk teises. Mõlemad on siin kase all oma unesid maganud ja suvel sai pojale lubatud: järgmise jalka MMi saame soovi korral vaadata maal. Toas millel on aknad ees. Ja töötavast telekast!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

See blogi on küll väga vaikseks jäänud ning 2017 aasta jooksul tekkis siia vaid üks postitus, ent elu siiski pinna all vaikselt tuksub.

On mõningad meeleolud 2017.aasta sügisest, mis siia pole jõudnud… saagikoristus, peedipirukas, vohav kuldvits.

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.

 

Nii väga olen seda esimest “kuumalainet” oodanud. Seda, et annaks korraks kätte tõelise suvekuuma, kus palavus ronib abaluudeni, sääsed kaovad lehtede alla, turi saab roosaks ja kui aidatrepile lõpuks istud, siis ohkad, palav on…. Nüüd on see esimene palav-päev käes. Edasi võib jälle külmaks minna. Jaanipäev ju läheneb.

Maa on nii kuiv, et tolmab. Umbrohi tuleb peenardest sahinaga välja, sest pole niiskust mis teda kinni hoiaks. Täna saabus tasakaaluks eilsele palavusele ühtlane tihe vihm. Annab lõtku olla.

Tänavu näen esimest korda õieti tärkamas kõike seda lillepuru, mille kaks aastat tagasi maha panin. Juba tahaks mõningaid hakata ringi istutama. Kogu aeg pea jahvatab kuhu midagi juurde teha, panna, kaevata, kraapida. Sellele on raudselt diagnoos.

Mis õitseb, mis kohe hakkab õitsema, mis eilse pildi peal veel ei õitsenud aga täna hommikul ärgates juba õitses!

See aeg kisub luuleliseks ära. Tuleks sel juhul luuletaja sõnad appi võtta.

 

Käib aimamatut rada armastus

ja ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

 

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale.

Vist kõigist vaistudest

see sügavaim.

 

Doris Kareva

… ja sellega hakkavad lõppema ka suuremad kaevetööd.

Et järgmine aasta oskaks võrrelda, siis loetlen üles:

1. mail tippsibulad peenrasse ja põõsastill peenrakasti

9. mail porgand (pool peenart), lehtsalat, redis (kahepeale üks peenar), kollased oad (1 peenar) ja herned (1 peenar kõrgeid)

15. mail uuesti herned (pool peenart kõrgeid ja pool madalaid), rohelised oad (pool peenart), peet (pool peenart) ja aedtill (pool peenart)

23. mail viis avamaa väikese kurgi taime ja kaks tundmatut kõrvitsataime (kolleegi kingitus 🙂 )

26. mail veel üks peenar madalaid herneid (ainult seda lapsed mult nõuavad!!), veel viis kurgitaime, 5 vagu kartulit (ehk 2 kg seemnekartulit) ja viimasesse peenrasse jäägid: natukene aedtilli, natukene frillice salatit ja katsetamiseks salatisegu, kus “lindile pandud ritta” kolm erinevat sorti.

See määratlus “peenar” on muidugi ka kõikuv, osad peenrad on teistest vähemasti kolmandiku võrra lühemad. Oad ja kurgid on siiani pidevalt katteloori all, aga kõik tärkab kenasti. Peenrakastides elutsevad maasikataimed on ka peaaegu kõik puhastatud ja kaks aastat tagasi ühe peenrakasti nurka pandud piparmünt on nüüdseks vallutanud kogu kasti!

Ma nüüd mõnda aega proovin labidat mitte kätte võtta…

 

Seekordsed fotod räägivad aga pigem sellest, et ühtlasi on ustest välja pühitud hiirekaka ja heinatolm. Aidakamber ja vahelik-köök on uuesti elu sisse saanud ja esimene öögi mul maal mööda saadetud. Suvi on juba tulnud. Koos suvevihma, pätikohvi ja võrkkiiges kaseladva vahtimisega.