Arhiiv

aed

Ei saa jätta jagamata väga olulisi uudiseid:

1. Õunapuud õitsevad! Osad küll lõpetanud aga Antonovka hetkel täies ilus!

2. Sirelid veel ei õitse!

3. Sääsed on kohal!

Muus osas on nii, et püüan tänavu uuesti rohkem aiamaasse panustada. Osa maast juba kaevatud, maasikatele uus püsipeenar rajatud ning salat-till-oad maha pandud. Kuid kuna mul on viimane kuu aega fenomenaalne ebaõnn oma autoga, mis kogu aeg keema läheb, siis olen nagu kiuste võimetu liikuma nii vabalt kui tahaks.

Aga kaevata ja istutada on veel. Lisaks olen võtnud eesmärgiks enne uut talve majale aknad ette saada! Tellimus on peaaegu sisse antud ning lisaks käivad läbirääkimised elektriku ja ehitajaga sisetööde teemal. Viimast on aga osutunud eriti keeruliseks leida. Nii et näis, kuidas näkkab… Kui keegi otsib Raplamaal tööd siseviimistluse alal, siis mul on pakkuda!!!

Advertisements

Enne kui saab kevad tulla, tuli talv!

Ja vähemasti vahepeal oli ta lumerohke, külm ja päris.

Mul oli kaks eesmärki: vaadata, ega aidakatus pole sisse kukkunud (aida olukord vääriks eraldiseisvat postitust, sest vaeseke on 10 aastaga kõvasti vajunud ja reklaambänneritega lapitud katus hoiab hinge hõredana…) ning viia linnast maale ära kastitäis vanapaberit, mida kas suvel ajaviiteks lugeda või lõkkes ära põletada.

Kõlab ehk lihtsalt, ent enamasti kujuneb ka sellisest lihtsast käigust paras seiklus. Teatavasti on meil teed lahti lükatud vaid naabrimeheni, mistõttu käib talvel maale jõudmine auto jõul naabimeheni ja sealt edasi põlvini lumes sumbates läbi metsa juba jala. Kuid liiklus on tihe olnud. Ja õunapuude all on kõva pidu käinud.

Aga see vaikus ja rahu, minu isiklik Narnia.

Kui ma 25-aastaselt, poole aastase esimese lapse emana Sarapiku omanikuks sain, olin ma veendunud, et kümne aasta pärast on siin kõik valmis, kui tahan kasvõi elan siin või vähemasti olen kõik oma kevadest sügiseni hooajad siin. Koos lammastega. Lastega. Aiamaaga. Viljapuudega. Moose ja mahlu täis sahvriga.

“25-aastaselt olid sa noor ja naiivne”, ütles selle meenutuse peale täna mu kahe lapse isa.

Elu on vahepeal teinud nii palju manöövreid, et see kümne aasta tagune mina tundub mullegi üks hoopis teine inimene. Mõnikord ta tuleb meelde nagu kauge ja hea sõber. Muigan omaette. Ent hoolimata kümnest puuast soolast mis tulnud vahepeal süüa, on Sarapiku osutunud konstandiks, mis muude muutuste keskel on säilinud. Ei ole ta valmis, ent nagu on öelnud üks hiina vanasõna: ära karda, kui liigud edasi väga aeglaselt, karda vaid siis, kui seisad paigal. Ja viimased aastad ongi olnud üks väga aeglane kulgemine tema ajas, ent mis tähendab mõned aastad ühe enam kui saja-aastase talu elus… ja kui kümme aastat tagasi oleks nii vaikne liikumine mind kärsitusest pannud kätega vehkima, siis nüüd vaatan, hoian, balansseerin ja tean, et seegi vaikne liikumine on siiski liikumine…

See ring on jõudnud kümnenda sügiseni. See poole aastane poiss käib nüüd neljandas klassis, see kaks aastat hiljem sündinud tüdruk teises. Mõlemad on siin kase all oma unesid maganud ja suvel sai pojale lubatud: järgmise jalka MMi saame soovi korral vaadata maal. Toas millel on aknad ees. Ja töötavast telekast!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

See blogi on küll väga vaikseks jäänud ning 2017 aasta jooksul tekkis siia vaid üks postitus, ent elu siiski pinna all vaikselt tuksub.

On mõningad meeleolud 2017.aasta sügisest, mis siia pole jõudnud… saagikoristus, peedipirukas, vohav kuldvits.

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.

 

Nii väga olen seda esimest “kuumalainet” oodanud. Seda, et annaks korraks kätte tõelise suvekuuma, kus palavus ronib abaluudeni, sääsed kaovad lehtede alla, turi saab roosaks ja kui aidatrepile lõpuks istud, siis ohkad, palav on…. Nüüd on see esimene palav-päev käes. Edasi võib jälle külmaks minna. Jaanipäev ju läheneb.

Maa on nii kuiv, et tolmab. Umbrohi tuleb peenardest sahinaga välja, sest pole niiskust mis teda kinni hoiaks. Täna saabus tasakaaluks eilsele palavusele ühtlane tihe vihm. Annab lõtku olla.

Tänavu näen esimest korda õieti tärkamas kõike seda lillepuru, mille kaks aastat tagasi maha panin. Juba tahaks mõningaid hakata ringi istutama. Kogu aeg pea jahvatab kuhu midagi juurde teha, panna, kaevata, kraapida. Sellele on raudselt diagnoos.

Mis õitseb, mis kohe hakkab õitsema, mis eilse pildi peal veel ei õitsenud aga täna hommikul ärgates juba õitses!

See aeg kisub luuleliseks ära. Tuleks sel juhul luuletaja sõnad appi võtta.

 

Käib aimamatut rada armastus

ja ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

 

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale.

Vist kõigist vaistudest

see sügavaim.

 

Doris Kareva