Arhiiv

Monthly Archives: mai 2011

Eelmisel nädalal algasid uue hooga tööd rehemaja kallal. Lahti sai võetud maja viimane ots, milleni eelmisel aastal ei jõutud. Sinna oli u 5-10 aastat tagasi ehitatud saun ja eesruum. Sellega oli kunagine suur ruum – tall – pooleks jagatud, nüüd sai ta tagasi oma algsed mõõdud. Plaani järgi jääb sinna tulevikus üks suur tuba, mille akendeks saavad kahele poole avanevad suured talliuksed, seest poolt klaasuksed, väljast puituksed. Aga praegu tõsteti majaotsa üles, vahetati ühes seinas vaid alumine, teises kaks alumist rida palke ning paigaldati mõned “plommid”.

See kahe palgirea laiune aken mis sinna sisse on lõigatud, läheb kinni.

Rohkem võttis aega uute uksepostide tegemine. Pildile jäi ka uue ülemise posti lõikamine.

Teiselt poolt sai alustatud sokli tegemist. Kohalikust paekivist, mida siinsetelt põldudelt leiab põllumeeste meelehärmiks isegi liiga rohkelt.

No ja nii ta vaikselt läheb. Kõikide eelduste kohaselt peaks hiljemalt paari nädalaga olema kõik palgi ja vundamendi-soklitööd lõpetatud. Siis hakkame vaatama, mis otsast edasi läheme : ) Aga kevad on ilus!

Advertisements

Peab olema üks koht, kus inimene vana leiva viskab, Andrei Metsniit, Suuremõisa küla, Muhumaa, 1922

Meil on praegu väga aktuaalseks teemaks uue kemmergu ehitamine. Vana koosnes lihtsalt kolmest seinast rehielamu ühe nurga taga ning seoses palgitöödega sai ta nüüd maha tõmmatud. Järgmisel nädalavahetusel toimuvad uue peldiku püstitamise talgud! Viimase projekt pole aga veel lõplikult valminud, no olgem ausad, tegemist on ikkagi ühes talukompleksis niivõrd olulise rajatisega, et see tuleb põhjalikult läbi mõelda : ) Aga head ettepanekud, mis seal kindlasti olema peaks või mis muudaksid kempsu eriliselt kasutajasõbralikuks, võib muidugi kõik välja käia.

Sellega seoses sattusin paarile tekstile, mis puudutasid eestlaste sanitaarseid tingimusi ja harjumusi 20. sajandi alguses ning jagaksid toredamaid leide teiegagi.

Kus väljakäigukohtasid pole (ligi 60%), seal käiakse puupinu, aida, lauda, rehealuse nurga taha, ligidal olevatesse põõsastesse, rohtaeda, põllule. Talvel seatakse mitmes kohas haokood püsti lumesse väljaskäimise kohale varjuks. Raplamaa, Haimre, 1922

Väljakäigukohtade puuduse üheks põhjuseks on asjaolu, et ei ole laudu. Teiseks ei ehitata neid sellepärast, et on harjutud põllule või põõsa taha käima – ei tunta tarvidust selle järele. Läänemaa, Sutlepa, 1923

Tervishoidlistest nõuetest ei ole maa rahval aimu; kui on talus ehitatud väljakäigukoht, siis on see sündinud rohkem põllumajanduslisi kasusid silmas pidades kui tervishoidliste nõuete järele käies. Igalpool räägitakse, kus on olemas väljakäigukoht, et “ei või ju nii hääl põllurammul raisku minna lasta”. Rõuge, 1923

Majas elab 7 asuniku perekonda. Mõisas on kolm väljakäigukohta. Nendest on üks korras, üks lagunenud, uks ära kukkunud, üks sahvriks ümber muudetud, istkoha peal on piim ja muud sööginõud, väljakäigukohta tehtud riiulite peal on leib ja muud toiduained. Võrumaa, Vana-Roosa, 1923

Väljakäigukoha aset täidab lahtine auk aida seina taga, mis on mustust täis ja kus tuhanded kärbsed pidu peavad. Mustus veetakse säält põllule. Nähtavasti tarvitavad seda kõik. Harjumaa, Nabala, 1923

Suvel kasutati rohtu, takjalehti, suure teelehe lehti, nii aeti asi ära. Kihelkonna

(Tsitaadid on võetud Heiki Pärdi artiklist “Loomulike vajaduste rahuldamise viisid Eestis 20. sajandi algupoolel, 2002, ERMi aastaraamat XLVI. Ja raamatust Hää koht. Foto: ERM Fk 350: 190)