Arhiiv

Monthly Archives: mai 2015

… ja sellega hakkavad lõppema ka suuremad kaevetööd.

Et järgmine aasta oskaks võrrelda, siis loetlen üles:

1. mail tippsibulad peenrasse ja põõsastill peenrakasti

9. mail porgand (pool peenart), lehtsalat, redis (kahepeale üks peenar), kollased oad (1 peenar) ja herned (1 peenar kõrgeid)

15. mail uuesti herned (pool peenart kõrgeid ja pool madalaid), rohelised oad (pool peenart), peet (pool peenart) ja aedtill (pool peenart)

23. mail viis avamaa väikese kurgi taime ja kaks tundmatut kõrvitsataime (kolleegi kingitus 🙂 )

26. mail veel üks peenar madalaid herneid (ainult seda lapsed mult nõuavad!!), veel viis kurgitaime, 5 vagu kartulit (ehk 2 kg seemnekartulit) ja viimasesse peenrasse jäägid: natukene aedtilli, natukene frillice salatit ja katsetamiseks salatisegu, kus “lindile pandud ritta” kolm erinevat sorti.

See määratlus “peenar” on muidugi ka kõikuv, osad peenrad on teistest vähemasti kolmandiku võrra lühemad. Oad ja kurgid on siiani pidevalt katteloori all, aga kõik tärkab kenasti. Peenrakastides elutsevad maasikataimed on ka peaaegu kõik puhastatud ja kaks aastat tagasi ühe peenrakasti nurka pandud piparmünt on nüüdseks vallutanud kogu kasti!

Ma nüüd mõnda aega proovin labidat mitte kätte võtta…

 

Seekordsed fotod räägivad aga pigem sellest, et ühtlasi on ustest välja pühitud hiirekaka ja heinatolm. Aidakamber ja vahelik-köök on uuesti elu sisse saanud ja esimene öögi mul maal mööda saadetud. Suvi on juba tulnud. Koos suvevihma, pätikohvi ja võrkkiiges kaseladva vahtimisega.

Advertisements

Kes see su saba kergitab kui ise ei lükka vahepeal saba ette? Leidsin sellise huvitava lehekülje – Eesti Blogiauhinnad 2015 – kust selgub, et käimas on eesti parima blogi valimised. Isetegemise kategoorias on minule üllatustlikult esindatud ka Sarapiku talu ajaraamat. Nimekirja on aga hoopis sellepärast juba huvitav vaadata, et sealt leiab palju viiteid blogidele, mille olemasolust mina siiani pole teadlik olnudki.

Neli päeva on veel jäänud… kes soovib, siis hääled antakse SIIN.

Täna maal maad kaevates ümisesin muudkui omaette: “Istuksin terve öö, õites toominga all… Aga need sääsed!”. Veljo Tormise viisile sekundeerisid esimest korda sääsed. Nad on kohal.

Kohal oli ka üks teine allüürnik. Peesitas teine aiamaale katteks pandud bänneri all ning teki pealt libisedes läks tükk aega enne kui ta mõistis, et targem oleks kaduda…

DSC_4110

DSC_4111

Kreegid ja vahtrad õitsevad, õunapuud veel mitte. Eelmise nädala reedel sain veel rahet ja vihma, täna andis aga suveõhtu mõõdu juba välja.

DSC_4116

DSC_4136

Jagan heameelega sellist huvipakkuvat teadet ja treilerit.

Ehk on keegi nädalalõpul Saaremaal, et üritusest osa saada või siis nagu minagi, jääb ootama filmi linastumist ka mujal!

Laupäeval, 16. mail kell 19:00 esilinastub uus restaureerimisteemaline õppedokumentaal “Aidalugu”. 2014 aasta suvel sai üles võetud film, mis keskendub ühe Saaremaa aida näitel vanade palkhoonete taastamise üldisele filosoofiale.

Filmis käsitletakse küsimust, mida saaks iga inimene oma hoone kallal ise ära teha, ilma, et kaasneks suurt ümberehitamist, kulutusi ja ennatlikult tehtud valeliigutusi. Tulemus on psühhedeelsete
vahepaladega “Aidalugu”, mis jälgib detailselt viie päeva jooksul tehtavaid töid ja töövõtteid – maja vabastamist vanast kraamist, olukorra analüüsi, maapinna koorimist, palkide vahetamist ja proteesimist, vana kivimüüri ümberladumist ning kõige selle kõrval ka meister Dan Lukase restaureerimisteemalist filosoofiat. Filmi peamine eesmärk on meelde tuletada vanu talupojatarkusi ning tekitada vaatajas usk, et omade jõudude ja igas kodus leiduvate tööriistadega on pärandi säilimiseks võimalik väga palju ära teha.

Režissöör: Liis Nimik
Operaator: Madis Reimund
Helirežii ja muusika: Indrek Soe

Filmi tootis Alasti Kino koostöös Ruum ja Lugu MTÜ ja Ajaloolised Võtted MTÜ-ga ning film kestab 52 minutit.
Filmi valmimist toetasid Eesti Kultuuriministeerium, Rahvakultuuri Keskus ja Muinsuskaitseamet.

—————————————————————————-

Esilinastus toimub Sõmera klubihoones Saaremaal. Esmakordselt pärast väikest vahepausi teeb oma uksed lahti stalinistliku arhitektuuri ilmekamaid näiteid maa-arhitektuuris, 1957. a projekteeritud Sõmera klubihoone Kärla alevikus. Klubihoonele kohaselt on ette nähtud ka kava – ekskursioon, talgud ja eelmainitud õhtune kinoseanss.
Kõik on väga oodatud – kui ka päeva esimesse poolde ei jõua, tulge õhtuseks linastuseks ja sellele järgnevaks väikseks tähistamiseks!

13:00 Kogunemine ja kohv
14:00 Talgud/saali koristamine ja kraamimine
17:00 Supp
18:00 Ekskursioon Liis ja Mihkel Koppeli juhtimisel
19:00 Dokumentaalõppefilm “Aidalugu” esilinastus

Üritust korraldavad Ruum ja lugu MTÜ, Muinsuskaitseamet ja Sõmera klubihoone pererahvas.
Palume oma tulekust teada anda hiljemalt 13.05 aadressil maria.silla@muinas.ee / Maria Silla, tel 640 3019 või rita.peirumaa@muinas.ee/ Rita Peirumaa, tel 453 3269.

Loodus on asunud kõrvulukustavalt lärmama… Pääsukesed on kohal! Raiesmiku tagant kuulsin nädalavahetusel esimest korda kägu. Metstuvid kudrutavad ja sookured on kuidagi eriliselt lärmakad tänavu. Kõike on juba nii palju…

Maad mida kaevata on ka palju… aga kahe korra kohta on juba väike tulemus näidata: maas on sibulad, porgandid, lehtsalat, redis, herned ja kollased türgi oad. Viimaste nii varajast maha panemist pean enda eriliseks julgustükiks, sest mäletan veel liigagi hästi kuidas üks kevad mailõpu öökülm mu oapeenra tühjaks tegi… aga katteloorile on mu usaldus rajatud!

Ma ütlen teile, kes te kevadeti mõtlete kuidas “rannavormi” saada – hankige labidas ja tükike maad ja hakake kaevama. Mu käe-, selja- ja reielihased ei saa kunagi enam olema endised! Lisaks parim vaimne teraapia!

Ja kätte on jõudnud nurmenukkude kord…

aiamaa algus 2015

Ma kipun sedamoodi inimene olema, et kui midagi ikka väga huvi hakkab tegema, siis ma enne rahu ei saa kui teemast viimase tilga välja pigistan. Nii ma kogusin oma “kakapildid” kokku ja saatsin need põlisest jahimeeste suguvõsast pärinevale tuttavale, kes omakorda viis mind kokku tõelise spetsialistiga. Kiired küsimused, mõned “asi läheb ikka veelgi kummalisemaks” vastused, aga panime lõpuks pildi kokku. Kogu koogikestega üleujutuse meie õue peale, koos tuhnimiste, trampimiste, kraapimiste ja närimistega on suurima tõenäosusega korda saatnud üks ära karanud ja metsistunud veis, kes lume alt kraapis välja söögiks rohtu, s****s seda tehes ümbruse täis ning oma keharaskusest tulenevalt trampis ja nühkis seda mis teele ette jäi. Ainus millele loogilist seletust ei osanud öelda oli see, miks paganama päralt ta neid palkseinu on püüdnud närida või kraapida.

Aga igaljuhul sobib mulle see ärakaranud veis paremini kui karu. Aia peaks vist ikkagi õuele ümber ehitama….

Ja kui keegi tahab veel kakapilte vaadata, siis eelmises postituses leidus neid lausa kaks!

 

Täiendus: pärast naabrimehega rääkimist tuligi välja, et talvel olevat naaberkülast üks pullikari plehku pannud ning nii mõneski meie küla taluõues ringi trampinud. Meil olevat võrreldes tema kahjudega veel hästi läinud. Hiljem olevat pullid traktorite ja autodega põldudel sisse piiratud ning kätte saadud.

Sookured on kohal. Pääsukesed veel mitte. Lõuna-Eestis on neid juba nähtud, nii et tõenäoliselt on praegu viimane hetk enne nende tulekut maja “pääsukesekindlaks” tegemiseks, kuid vist ei jõua… Sel juhul on nad peagi oma pesadega meil katuse all ja toas, nii et taaskord tuleb oma plaane teha nende elurütmist lähtuvalt.

Nartsissid ja kobarhüatsindid õitsevad, esimene peotäis värsket murulauku on hinge all.

Ja esimene lõke…

Ja esimene maakaevamine… Mis ma selle piirdeaiaga aiamaa ümber küll teen, et ei korduks metssigade ülessonkimine nagu eelmine aasta?

Tahaks kolm peenrakasti juurde teha ja läbikaevatavat aiamaad suurendada…

Rabarberitest saab varsti kooki teha!

Mutimullahunnikute laialilükkamisega murdsin eelmine kord reha. Ei mitte varre, reha metallist pea enda. Nüüd tõin uue, aga seegi juba paindus nende hunnikute all, tuleb vist Balti jaama turule minna otsima vanakooli rauast reha… Osad hunnikud jäid veel lükkamata, aga suurem songermaa sai tasandatud.

Sipelgad vallutavad jälle kaske, nagu igal kevadel. Mõnes kohas ei saa paigal seistagi kui nad juba püksisäärde ronivad. Ja nagu igal kevadel, mõtlen ma nende pesa ärakolimisest…

Ja jätkub detektiivlik tagaajamine kes meie õue peal on käinud mässamas? Minu, põlise linnainimese teadmised loomade väljaheidetest jäävad tasandile kitsed/ põdrad = pabulad, metssiga = junn, karu/ aga ka lehm (!) = kook! Kes siis ikkagi on meie õue ülekülvanud “koogikestega” ning lisaks aida äestamisele kraapinud või närinud ka rehemaja palkseina maast neljanda, viienda palgirea kõrguselt?

Metsa all veel õitsevad sinililled, ülased on liitunud.