Arhiiv

Monthly Archives: juuli 2013

Hiinlastel olevat vanasõna mille mõte käis umbes nii, et kui tahad elus olla õnnelik ühe päeva, siis abiellu, kui tahad olla õnnelik kogu elu, raja oma aed.

Ma olen see aasta panustanud kõvasti elukestvasse õnne ja ei saa salata, et see töötab. Õunapuu all, seal keset aeda, kust ühele poole paistab eesõu rehemajaga ning teisele poole tagaaed peenramaaga, on minu “lemmik koht” – nagu ütleb mu poeg, kui näeb mind jälle seal suurte õunapuu okste all tabureti pea istumas.

Ja siis kui mina istun seal tabureti peal, ronib tema sinna kõrvale redeli otsa istuma ja ütleb: “Ma olen nüüd taevas”. Selline taevalik elu meil siis : )

2013_DSC_6208

Advertisements

Maal olles märkad asju. On aega vaadata kordusi. Igaõhtune kordus (selge ilma puhul), on loojuva päikese valgusemäng. Siis, kui ta kiired õuele enam ei ulata, kuldab ta üle metsaviiru kuused. Ja mina istun sauna ees, pesen hambaid ja vahin. Ei teagi mida. Lihtsalt. Ja kui kujutada juurde veel sookurgede hüüded, siis oletegi nagu meie õue peal.

2013_DSC_62722013_DSC_62772013_DSC_63032013_DSC_62782013_DSC_62762013_DSC_6281

Põrandate valamine. Valmis!

Tegelikult tahaksin ma alustada seda postitust jutuga teemal “töömehed”. Olen täiesti veendunud, et kõikide inimeste ehitustegevuse või remondi meenutustest võtavad suure ja elava osa mälestused sellest, millised töömehed olid… Meil ei ole siiani mingit totaalset fopaad ehitusmeeste teemadel olnud, aga eks oleme ka näinud erinevaid suhtumisi. Keegi ei ole veel ületanud palgimeister Urmase pedantlikkust, sümpaatsust ja usaldusväärsust, nii et Urmas, kui sa peaksid seda blogi kunagi lugema – sa oled lati seadnud väga kõrgele : )

Seetõttu, kui ma ka vaatan rahanumbreid, millest palgitööd on siiani võtnud kõige suurema summa, siis ei tekita see minus ängistust just seetõttu, et see raha on läinud õigesse kohta, ma tean, et need tööd on tehtud korralikult ja hingega.

Ka katuselööjad olid väga täpsed ning tegid palju parandusi, et mitte nii korralikult (osaliselt ööpimeduses autotulede valgel) löödud roovist hoolimata katus sirge ja korralik saaks. Selle maja taastamise käigus tekkinud kogemusele tuginedes tahaks teha üldistuse, et mingi spetsiifilise oskuse mehed ongi põhjalikumad ja täpsemad, kui üldehitajad, kes justkui teevad kõike ja oskavad kõike.

Miks ma seda kõike siin praegu heietan? Sest põrandate tegemisega saime jälle ühe sellise võrdleva kogemuse. Mehed, kelle leidmise üle ma hirmsasti rõõmustasin ja kes tegid alused, olid kõige üldisemad “ehitusmehed”. Mina kui mentaliteedi “usalda professionaali” järgija eeldasin, et lisaks sellele, milline on meie teoreetiline nägemus sellest, milliseid põrandaid me tahame ja kuidas need välja peaksid nägema, on just ehitusmehed need, kes lisavad asjale praktilise poole. Ehk siis täpselt kui palju ja milliseid vidinaid, materjale ja tööriistu selle töö tegemiseks vaja läheb. Aga… olgugi et nad olid tublid labidaviskajad, ei olnud nad just eriti põhjalikud detailides ja pigem suhtumisega “peasi et töö tehtud saab”.

Üks näide…. Penoplasti ja kile peale armatuuri kinnitamiseks on vaja käppasid, mis hoiavad armatuuri kinni. Kui sa pead selliseid asju esimest korda elus ostma, siis võib vabalt juhtuda, et ostad valed asjad… nii juhtuski. Aga selle asemel, et töömees ütleks “kuule mees, sa tõid ju valed käpad”, panid nemad kõik need käpad paika, armatuuri kinni ja asi vask. Alles pärast poole hakkasime ise uurima, et midagi pole õige, kui armatuuri peal kõndides see praks ja praks läbi kile penoplasti sisse vajub. Mis sest kilest siis kasu on, kui ta juba töötegemise käigus auke täis saab? Tuligi välja, et on kahte sorti käppasid, hallid ja jalgadega, mida kasutatakse kõva aluse korral (kui valad põrandat näiteks paneeli peale) ja mustad sileda latakas põhjaga, mida kasutatakse just penoplasti ja kile korral, et ta nende sisse ei vajuks. Nii me siis ostsime uued käpad ja vahetasime kõik ise välja….

Meie objekti puhul niiöelda “valed käpad”:

2013_DSC_5686Ja õiged:

2013_DSC_6034Samamoodi tegime ise enne valamist ümber seinaääred, sest külmasilla tõkestamiseks paigutatud lint pole ikkagi piisav. Oleks ju eeldanud, et ehitaja pakub ka ise lahendusi välja, et saada parim tulemus, aga ei. Tegime siis ringi ja panime kogu perimeetrile ikkagi penoplasti ribad, nüüd jäi tõesti põrandaplaat vundamendist ligi 5 cm kaugusele, ehk peaks korralikumalt külmasild läbi olema lõigatud.

Kuigi alguses oli meil juttu nende samade meestega, et nad tulevad ka valamist tegema, siis otsustasime ringi. Ei tahtnud riskida ja saime kokkuleppele väga heade tegijatega. Kolme ruumi valamine võttis oskajatel inimestel aega ca 2h ja soovimata kõlada banaalselt – on ikka hea vaadata küll, kui inimesed teavad mis nad teevad…

Numbritega kokkuvõttes: ligi 100m2 põrandatele läks üks pumi täis betooni (7 kanti), põranda paksus on 6-7 cm. Betoon tuli Betoonimeistrist, mehed HR Restauraatorist.

2013_DSC_60362013_DSC_60452013_DSC_60422013_DSC_60572013_DSC_60602013_DSC_60612013_DSC_60652013_DSC_60672013_DSC_6085

2013_DSC_6080Kuigi betoon oli juba järgmiseks päevaks kivistunud ja selle peal saab käia, siis kastsime valamisjärgsel päeval kõik põrandad voolikust märjaks, panime kiled peale ja niimoodi jääb ta nüüd kuivama kaheks nädalaks. Praegu valitseb aga teatav ehitusjärgne pohmell… kõik see põrandate valamist puudutav on olnud suur asjaajamine ning väsitav. Kuigi tuppa kolimiseks on laias laastus vaja veel vaid aknaid ja puitpõrandaid ning kambrilage, ei oska praegu edasist tempot ennustada.

Jäädvustus praegustest põlvedest tulevastele:

2013_DSC_6077

Kõigel hoidis kontroll silma peal : )

2013_DSC_6133

Aga ega see betooniauto saamine siia metsa sisse ka tõrgeteta käinud. Igasuguste ootamatuste ärahoidmiseks käis Betoonimeistrist inimene ehituskohta isiklikult üle vaatamas, et olla kindel, kas auto siia metsa sisse mahub ja suudab tulla. Sest koos koormaga kaalub auto 35 tonni  – pole eriti tore, kui selline sul siia kusagile mutta kinni jääb. Nii et kui heakskiit, et saab küll, oli käes, jäi lõplikult kõik sõltuma ilmast. Leppisime esialgu valamise kokku reedeks. Mitu päeva oli olnud kuiv, kõik tundus valamist soosivat, kuni reede hommikuni: kell 9 tuli otsustada, kas toimub või ei ja just see hetk hakkas tihedat  vihma sadama. Pidime valamise edasi lükkama…. Ei tasu mainida, et vihm lõppes veerand tunni pärast ja ülejäänud päev lõõskas päike ning oli ideaalne kuiv päev. Uus katse käis kähku: esmaspäeva pärastlõunal korraldati valamine teisipäeva hommikuks ning siis läks kõik juba tõrgeteta!

Istutasime eelmisel kevadel õunapuuaeda juurde neli noort puud. Kõik läksid kenasti kasvama, talveks panin võrgud ümber, nii et metsloomad liiga ka ei saanud teha. Kevadel ajasid kolm puud ennast uuesti lehte ja õitsesid muljetavaldavalt, välja arvatud üks…. sordilt veel see kõige parem, liivi kuldrenett.

Hakkasin siis vaatama, et mis talle ei meeldi. Tükk aega tundus, et ei ärkagi enam ellu see puu, aga juuni alguses hakkas järsku mõnest oksast ikka võrseid ajama. Nii jäigi, osad oksad kuivasid, osad ajasid lehti ja siis jälle kuivasid ära… ainult alt tulid uued võrsed ja lehed mis jäid elama.

2013_DSC_6191

Kuulsin siis, et tõenäoliselt tegemist mingi mädanikuga ja enne kui kogu puu seda täis, tuleks tüvi selle kohani maha lõigata, kust pole tüvi seest enam pruun. Mõeldud-tehtud. Vaatame siis, kas jääb veel see puu elama, või mitte. Praegu on tast järel küll ainult madal könt…

2013_DSC_6199

Teised aga kasvatavad vapralt esimesi õunu. Martsipanil on küljes üks, valgel klaaril aga 7-8.

2013_DSC_61902013_DSC_6202

IMG_20130714_115703

Terve viimane nädal on tuul mulle kõrvu sosistanud sõna murakad… murakad…murakad… Kes plaanib minna, kes on juba käinud, kes kui palju on saanud, kas on juba plödid või veel ei ole plödid…

IMG_20130714_121637

Alateadlik mõjutustöö kandis vilja ja nii ma suundusingi koos sõbrannaga murakale. Oma murakakohta, mille olemasolu saladust verehinnaga kaitsta, mul siiani ei olnud, kuid nüüd on mul neid kaks! Ja neile ligipääsemiseks ei pea läbima looduslikke takistusradasid vaid pargid auto metsatee veerele ja astudki kohe tee äärest rappa. Ei ole siin Sarapiku lähedal, kuigi ka siin teisel pool jõge on raba ja eks sealtki tasuks murakaid otsida. Praegu viis tee meid Kõrvemaale ning kahest lähestikku asetsevast rabast korjasin ca kolme tunniga veidi üle kilo murakaid. Rohkema saagi saamisest jäi puudu ainult jaksust ja sihikindlusest, sest teises korjamiskohas oli murakaid tunduvalt rohkem kui esimeses. Sellest kogusest sain neli väikest purki murakamoosi – panin korjamise õhtul nad puhastatult suhkruga potti seisma ja järgmisel hommikul keetsin ära. Ideaalne lisand juustule (eriti kitsejuustule) ning juustukoogile, mmmmm…..

murakadmurakad2IMG_20130714_121435

 

Meil on hoovi ja rehemaja taga keskmise suurusega plats – lihtne metsasisene heinamaa, kus kunagi on lambaid karjatatud. Kuna aas jääb hoovialalt välja, aga jääb kogu aeg vaatevälja oma lähedusega, siis olen isegi ennast leidnud mõttelt, et siin tahaks lambaid pidada… Reaalsuses ma selleni kindlasti veel ei jõua, aga kunagi, kes teab… See suvi tõusis aas mu tähelepanu keskpunkti sellega, mis seal kasvab. Nimelt vohab meil seal muude aasalillede ja kõrte kõrval looduslikult pune ja naistepuna.

2013_DSC_62182013_DSC_6237Asja iroonia on muidugi selles, et ma just see kevad panin istikust ka peenrakasti pune kasvama… ainult selleks et avastada, et ta kasvab meil loomulikult ja piiramatutes kogustes siin samas aia taga : ))

2013_DSC_62232013_DSC_62202013_DSC_6239Ja naistepuna…

2013_DSC_6233Tõestamaks kui kahtled, kas ikka on naistepuna:

2013_DSC_6235Olen nüüd mõlemat mõned pundid korjanud ja kuivama pannud, saab nii teeks kui maitsestamiseks kasutada. Aga huvitav, kui lambad siin muudkui seda looduslikku punet pistaksid, kas siis on kohe juba eelmaitsestusega liha ka? : )

2013_DSC_62422013_DSC_6168Ja veel üks meie aasa kaunitar, kas keegi teab täpselt, millega tegu? Mõni käpaline… endale meenutab vööthuul-sõrmkäppa…

2013_DSC_6219