Arhiiv

sügis

Kui ma 25-aastaselt, poole aastase esimese lapse emana Sarapiku omanikuks sain, olin ma veendunud, et kümne aasta pärast on siin kõik valmis, kui tahan kasvõi elan siin või vähemasti olen kõik oma kevadest sügiseni hooajad siin. Koos lammastega. Lastega. Aiamaaga. Viljapuudega. Moose ja mahlu täis sahvriga.

“25-aastaselt olid sa noor ja naiivne”, ütles selle meenutuse peale täna mu kahe lapse isa.

Elu on vahepeal teinud nii palju manöövreid, et see kümne aasta tagune mina tundub mullegi üks hoopis teine inimene. Mõnikord ta tuleb meelde nagu kauge ja hea sõber. Muigan omaette. Ent hoolimata kümnest puuast soolast mis tulnud vahepeal süüa, on Sarapiku osutunud konstandiks, mis muude muutuste keskel on säilinud. Ei ole ta valmis, ent nagu on öelnud üks hiina vanasõna: ära karda, kui liigud edasi väga aeglaselt, karda vaid siis, kui seisad paigal. Ja viimased aastad ongi olnud üks väga aeglane kulgemine tema ajas, ent mis tähendab mõned aastad ühe enam kui saja-aastase talu elus… ja kui kümme aastat tagasi oleks nii vaikne liikumine mind kärsitusest pannud kätega vehkima, siis nüüd vaatan, hoian, balansseerin ja tean, et seegi vaikne liikumine on siiski liikumine…

See ring on jõudnud kümnenda sügiseni. See poole aastane poiss käib nüüd neljandas klassis, see kaks aastat hiljem sündinud tüdruk teises. Mõlemad on siin kase all oma unesid maganud ja suvel sai pojale lubatud: järgmise jalka MMi saame soovi korral vaadata maal. Toas millel on aknad ees. Ja töötavast telekast!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

See blogi on küll väga vaikseks jäänud ning 2017 aasta jooksul tekkis siia vaid üks postitus, ent elu siiski pinna all vaikselt tuksub.

On mõningad meeleolud 2017.aasta sügisest, mis siia pole jõudnud… saagikoristus, peedipirukas, vohav kuldvits.

Eks ole… jälle sügis… peaks jälle midagi kokku võtma… mis sai tehtud… kes käisid külas… mida oleks veel tahtnud teha… Aga ma pole ju veel alustanudki!??!!

Vaheaasta, mõtlemise-aasta, pausi-aasta, muu elu aasta…. oleks vist aus öelda. Igatahes mitte peamiselt Sarapiku aasta. Aga vahepeal on hea kui ta jääb “taskusse”. Las ta seal laagerdub natukene, et siis jälle. Küll tuleb aeg…

Aga kroonik minus tähendab üles:

– enneolematu seene-aasta. Terve Eesti tassis metsi tühjaks ja meie nendega koos oma metsast kuuseriisikaid.

– väga hea õuna-aasta. Antonovkast ainuüksi oleks võinud terve talve õunamoosi varud ära keeta, aga ka kõik muud puud olid helded. Siiani sööme ja kiidame!

– null ehitustegevuse aasta.

– pika ja sooja ja ilusa sügise aasta

– külma ja hilise suvealguse aasta, aga siis meid polnud veel siingi…

– absoluutse laisa-aedniku aasta. Lehti pole riisunud, maa vaid osaliselt läbi kaevatud… no mis ma neid oma tegemata töid siin ikka ette loen. Ehk on see see koht, kus natukene pikemat perspektiivi kulub elus ära – jõuan ma seda aeda ja maad seal harida veel küll ja küll, ega ta eest ära ei jookse : )

– esimeste iluaia viljade aasta. Eelmise suve suur istutusmaania hakkas vaikseid ja nähtavaid vilju kandma. Kõik mis maha sai kasvõi keset kõige kuumemat suve suure lillepuhmana ja vastupidi igasugusele “korralikule aedniku-loogikale”, läks kasvama! Ja nii õitsesid mul tänavu järsku päevaliiliad, floksid, kukekannused, päevakübarad, helmikpööris ja veel mõned, mille nimesid ma pole oma aktiivmällu veel integreerinud.

– Veel jäävad meelde inimesed: kohtumine uue naabrimehega ja külauudised vanalt armsalt naabrinaiselt. Viimased küll ajastuomaselt peamiselt stiilis “kes-surnud-kes-Soome-kolinud”. Eesti külaelu anno 2014.

– ja muidugi aasta, mil ma ostsin õnnelike kodukanade pidamise raamatu! Väike samm inimkonna jaoks, aga suur samm minu jaoks edasi sinna suunas, kuhu kunagi võiks jõuda : ))

 

 

 

 

 

IMG_20130913_191604See sügis on kõik tulnud teisiti… ja see, et ma sellest nüüd nii hilja kirjutan, on lihtsalt olude sunnil. Aga hakkame algusest…. September oli ilus ja soe ja kuldne ning maal käigud olid kantud vastandlikest emotsioonidest – sügisene rammestus ja rahulolu, järgekordse tsükli lõpp ja otste kokkutõmbamine, teisalt hinges peituv rahutus ja ootusärevus muidu kohe-kohe saabuva  elumuutuse pärast. Igatahes, praktilised asjad jõudsime kõik ära teha: maa läbi kaevatud, saadused koristatud, majapidamine talveks sisse pakitud. Seeni polnud, õunu see-eest rohkelt. Lehed jäid kõik riisumata, kuid suve jooksul tehtud puud sai lõhutud ja katuse alla, mis veel muidu laiali vedelesid.

IMG_20130831_125047Aiasaadustest andsid mõnusaima saagi sibulad, porgandid, herned ja oad. Peedid jäid väikeseks eelkõige minu viitsimatuse tõttu – tuleb ikka teisi korralikumalt harvendada! Aga kuna kogu minu peedikasvatuse eesmärgiks oli küpsetada üks mõnus peedi-kitsejuustu pirukas, siis olgu tõestusmaterjal siia lisatud: peet kasvas ja pirukad said tehtud!

IMG_20130929_075417Kõigepealt röstisin peedid ahjus pehmeks, seejärel panin lehttaignale vaheldumisi kitse- või sinihallitusjuustuga ning maitsestasin ürtidega.

IMG_20130929_075609 IMG_20130929_075907Veel sai keedetud üle paarikümne purgi õunamoosi, mõned väikesed purgid pohlamoosi ja tehtud kümmekond purki marineeritud kurke ning peaaegu sama palju paradiisiõunu…

IMG_20130822_112703Ja siis üks kuriositeet: päike paistis õuna pooleks!

IMG_20130901_120359Ja lõpetuseks Kasari jõgi….

 

IMG_20130824_151424