Arhiiv

Monthly Archives: märts 2014

Hetkest, kui on täielik suvine rahu. Igaüks toimetab kusagil midagi. Paus. August 2013.

august2013

Advertisements

… tahtsin teile aitäh öelda! Sest blogil sai täis 100 000 külastust. Alates 2010. aasta talvest, mil blogi hakkasin pidama, on seda ikka väga palju. Tundub lausa uskumatu : )

See blogi pidamine on üks naljakas asi… kirjutan või postitan pilte siia ikkagi ju eelkõige endale. Et aidata endal mäletada, et aidata lahti seletada või ära märkida mingeid hetki. Aga siis hakkavad mõtted ja teod veerema. Üks lugeja-andur tiksub vaikselt edasi, tekivad mõned kommentaarid või saabunud e-mailid ja ma saan aru, et see läheb korda. Ma ei tea kellele kõigile täpselt, aga kui viimati astuti mu juurde ühe Euroopa suurlinna Eesti kogukonna üritusel “et kas sina käisid kunagi oma talust ettekannet pidamas ja pead seda blogi?”, siis võtab muigama küll. Vist eelkõige see, kui väike on Eesti ja kuidas kõik sarnaste huvidega inimesed varem või hiljem kokku juhtuvad….

Mul on endal suhteliselt vähe blogisid, mida järjekindlalt läbi aastate olen lugema jäänud, mistõttu olgugi et ma neid inimesi ei pruugi isiklikult tundagi, tekib teatav tundmine. Ja ootus, et kuidas ja mismoodi ja mida ja millal sealt jälle lugeda võiks saada. Ja mul on nende inimestega justkui mingi side, ma olen tänulik et saan nende tegemistest osa. Seetõttu, Sarapiku blogi ei ole kindlasti see, mis liigse aktuaalsuse või regulaarsusega hiilgaks, kuid kui keegigi on võtnud selle blogi endale nii palju südamelähedaseks, et vaevub siia tagasi tulema, siis see teeb mulle siirast headmeelt.

Loodan, et mitte ainult blogi huvi-faktori üleval hoidmise pärast, vaid talu taastamise tegelike eesmärkide poole püüdlemise tõttu saan peagi siia jälle meie vaiksetest sammudest ja tegemistest postitada.

Kniks ja kraaps!

DSC_1955Bussiga meie õuele päris ikka veel ei saa, aga kui päris aus olla, siis see bussipeatus ei olegi Sarapikust just niiväga kaugel!

See talv on linnainimesele vist pigem õnnistuseks, pole suurt külma ega lund ja hea mugav elada. Märtsi alguses juba tunneb kevade hõngugi, kui väga pingutada. Aga maal näeb selline talv välja trööstitu ja porine. Kuigi, selles on minu jaoks ka oma võlu, kui ma ainult saaks selle õige poriseisundi kätte – selleks peaks püsivamalt maal olema! Esimene õige lumi sadas sel talvel maha jaanuari keskel, aga kõigest kuu hiljem oli ta juba kadunud ja ega vist rohkem tagasi tule kah. Mina sellel väikesel lumehetkel maale ei jõudnudki, nii et jäägu siis seda talve meenutama need poritalve pildid. Sest eks ta selline oli kah.

Kui veendunud rohenäpud tormlevad juba aiandite seemneriiulite ees ja aknalaudadele hakkavad ritta võtma jogurtitopsid tomati, paprika jms tärkavate võrsetega, siis mina kuldmedalile ei pretendeeri. Elukorralduse tõttu pole see lihtsalt ka hetkel võimalik, nii et vaatan lõpuks ikka kusagil seal mai alguses, mis teha annab. Ega aed harimata jää, ennegi veel jaanipäeval viimaseid seemneid mulda visatud : )

DSC00836_mv

DSC00807_mvDSC00804_mvDSC00812_mvDSC00817_mvDSC00826_mvDSC00809_mv