Arhiiv

Monthly Archives: oktoober 2011

Praegu on kõik nii ehituslainel, et polegi aega millestki muust siia kirjutada. Katus. Lõpuks.

Ma olen esimesi mõtteid katusest kunagi SIIN ka juba kirjutanud. Aga reaalselt katusega enne tänavust suve midagi tegema ei hakanud. Vana saime maha tükati jupati ise, kelbad valmisid septembris, kohe otsa löödi ka roov ja pärast kahte nädalat pausi saabusidki laastulööjad. Kogu sellest protsessist olen mina saanud raskekujulise harjumuse jälgida ilmateadet, et kas ikka on kuiv? soe? saaks enne katuse peale….. siiani on hoidnud ja lubab hoida oktoobri lõpuni, nii et on vedanud : )

Aga laastust…. on kaks valikut, haab või kuusk. Kaalusime erinevaid variante aga jäime haava juurde. Üks mõjutaja on hind, sest kvaliteetne kuuselaast on haavast ca kaks korda kallim. Aga just kvaliteetne, ja seda on raske saada. Paljud asjatundjad väitsid, et kuuselaastust tuleb tavaliselt palju praaki, on suur sorteerimine ja kvaliteetset materjali on raske leida. Haava kasuks räägib tema suur vastupidamisvõime. Väidetavalt võib haavalaastust katus 30-50 aastat vastu pidada, probleemideta. Tihke ja tugev, ei mädane. Aga samas päikese käes hakkab vimkasid viskama, kardetakse ka, et läheb karvaseks, hakkab painduma ja trikitama,  nii et ennustatavalt läheb kaks-kolm aastat, enne kui katus “maha rahuneb”. Üks variant oleks veel panna ka nii, et lõuna küljele kuuselaast ning põhjaküljele haavalaast. See oleks ilmastikutingimusi arvesse võttes tõenäoliselt kõige ideaalsem. Sarapiku rehemaja asetseb ka täpselt nii, et lõunakülg praeb teravas päikeses, põhjakülg aga sammaldub ja jääb pigem niiskeks. Aga meie otsus jäi siiski üleni haavalaastu juurde, kolme kordselt lööduna. Praegu värskena on ta kiiskav valge, paari aastaga tõmbub halliks. Eraldi teema on veel valmis katuse tõrvaõliga katmine, kuid praegu oleme saanud soovitusi, et mitte haava poore kinni panna, võiks tal lasta need paar aastat ära mängida, kuni maha rahuneb ning siis tõrvaõliga üle käia.

Mõned pildid värskest haavalaastust.

Sügiseste vihmadega on meie maja juurde viiv tee muutunud mudaauguks. Et materjali kuidagi maja juurde saada, tellisin külast traktori, kes silohargi otsas iga aluse ükshaaval maja juurde viis. Kokku paigutus 300m2 laastu kuuele euroalusele. Aga et ikka põnevust hoida, siis kolm esimest alust jõudsid edukalt kohale, kui neljas enne maja taha keeramist hargi otsast maha kukkus…

Ja läks lahti! Ainus mis eristab muistsetest võtetest on naelte “püssiga” panemine, mitte käsitsi haamriga.

Ja nii kaugele oli jõutud neljanda päeva õhtuks: ühelt küljelt pool, teiselt küljelt veidi mõlemat otsa ning üks kelp koos pööramistega:

 

Meil on maja kõrval üks ilus ja kõrge lehis, mis hakkas just nüüd on sügisesi okkaid ajama. Kahe päevaga oli neid juba märgatav kogus pudenenud. Eks see ole nüüd üks potentsiaalne katuse kestvuse lühendaja, aga lootus on, et suurema osa neist puhub tuul, uhub vihm ja viib lumi endaga kaasa. Kui maja oleks otsapidi puu all või oleks seal lehtpuu, mille vettinud lehed pikalt katusel seisavad, siis peaks kaaluma katuse harjaga puhastamist aeg-ajalt.

Ta edeneb siiski : )

Advertisements

Väike vahekokkuvõte majaga tehtust enne kui katus peale saab. Rooviga saime me oma esimese tagasilöögi selle maja juures. Hõikasin siin ühes varasemas postituses maha, kuidas saame metsast tehtuna roovi ja laseme ta saekaatrist läbi ning saavutame sellega autentsema tulemuse…. Kahjuks läks kogu see plaan meil vett vedama. Puitmaterjal tehti, saekaatrisse ka viidi, kuid osutus kasutuskõlbmatuks. Eelkõige on mul kahju sellest, et peame loobuma ühest visioonist, tuulde lennanud raha käib vist majaehitamisega kaasa…. Paremagi tahtmise juures ei laabu alati kõik asjad ideaalplaani kohaselt, nii et kui me siiani ei tahaks tegeleda kellegi metsa saatmisega, siis otsustasime asjaga edasi minna, tellida ikkagi saekaatrist 50×60 pruss ja minna tavalist teed pidi. Lähtuvalt laastupikkusest läks roov 17cm sammuga, esimesed kaks rida räästas aga ilma vaheta kõrvuti. Kuna meil oli aga roovilööjatega kokkulepe, oli aega roovi hankimiseks täpselt kaks päeva. Väikese kogukonna üksteise abistamise valmisolek, vastutulek ja abivalmidus näitas ennast : )

Nüüd on roov peal.

Laastulööjate tööks jääb siis üksikud vingerdused sirgeks mängida! Aga ühe asja tegime me majale veel – kamber sai põhjaküljele akna. Lähtusime eelkõige soovist saada tuppa valgust juurde. Vanade akende suurendamine rikuks üsna tugevalt maja ajaloolist ilmet, põhjaküljel pole küll akent olnud, aga sinna ühe lisamine ei tee mu arvates majale korvamatut kahju. Nüüd on kambril igal kolmel küljel aken.

Enne roovimist sai veel tehtud sarikate pikendused, nüüd tekkis ümber maja korralik räästas. Samas pidi vaatama, et rehealuse ja talli uksed ikka lahti saaksid käia.

Viimaste asjadena sai enne talve tulekut veel sahvriuks paika (paremal, sahvrit ennast küll pole) ja rehetoa ning kambri vahele sai tagasi pandud vana uksekoha postid (vasakul).

Korsten.

Meil oli korstna ja kamina lammutamisega tekkinud selline hulk vanu telliseid:

Kui algul puudus kindel plaan nende tulevikust ning soetatud said uued LODE tellised nii korstna kui pitsi jaoks, siis enne korstna laduma asumist mõtlesime ringi: kõik mis jääb katusest allapoole saagu uutest, ülespoole aga vanadest kividest. Vanadest kividest laotud osa tuli kokku 29 rida, mis tähendab et puhastada tuli meil 174 kivi. Egas midagi, pahtlilabidas ja traathari kätte ning tööle!

Pärast puhastamist nägid nad sellised välja ning nii ka korstnasse läksid. Mõned huvitavused tulid ka hunnikust välja:

Korstna algus, mis jääb ahju peale kuni rehekarbi laeni tuleks veel ära krohvida ning lubjata, sulatamaks ta ahjuga ühte.Ja nii ta muudkui kerkis.

Kuigi pitsiosa segusse sai lisatud ka lupja on segu siiski jäänud üsna tume ja hall. Võib-olla peaks seda veel lupjama, et saaks heledamaks.

Lisan siis lõppu ka ühe pildi vanast korstnast ning ühe pildi ühest ilusast Tartu korstnast. Sädemepüüdja osutub tõenäoliselt ka meil vajalikuks, kui laastukatus peale saab. Ja plekid muidugi on veel puudu.