Arhiiv

talu

Kui ma 25-aastaselt, poole aastase esimese lapse emana Sarapiku omanikuks sain, olin ma veendunud, et kümne aasta pärast on siin kõik valmis, kui tahan kasvõi elan siin või vähemasti olen kõik oma kevadest sügiseni hooajad siin. Koos lammastega. Lastega. Aiamaaga. Viljapuudega. Moose ja mahlu täis sahvriga.

“25-aastaselt olid sa noor ja naiivne”, ütles selle meenutuse peale täna mu kahe lapse isa.

Elu on vahepeal teinud nii palju manöövreid, et see kümne aasta tagune mina tundub mullegi üks hoopis teine inimene. Mõnikord ta tuleb meelde nagu kauge ja hea sõber. Muigan omaette. Ent hoolimata kümnest puuast soolast mis tulnud vahepeal süüa, on Sarapiku osutunud konstandiks, mis muude muutuste keskel on säilinud. Ei ole ta valmis, ent nagu on öelnud üks hiina vanasõna: ära karda, kui liigud edasi väga aeglaselt, karda vaid siis, kui seisad paigal. Ja viimased aastad ongi olnud üks väga aeglane kulgemine tema ajas, ent mis tähendab mõned aastad ühe enam kui saja-aastase talu elus… ja kui kümme aastat tagasi oleks nii vaikne liikumine mind kärsitusest pannud kätega vehkima, siis nüüd vaatan, hoian, balansseerin ja tean, et seegi vaikne liikumine on siiski liikumine…

See ring on jõudnud kümnenda sügiseni. See poole aastane poiss käib nüüd neljandas klassis, see kaks aastat hiljem sündinud tüdruk teises. Mõlemad on siin kase all oma unesid maganud ja suvel sai pojale lubatud: järgmise jalka MMi saame soovi korral vaadata maal. Toas millel on aknad ees. Ja töötavast telekast!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Ma püüan siinkohal ära kaardistada, mis see aasta aias kasvab ja kuidas. Üldiselt iseloomustab sõna “plahvatus” juulis aias toimuvat vast kõige tabavamalt. Kõik vohab ja mitte ainult umbrohi.

Juunis läks lahti tõsine sõda, sest seda, kuidas linnud piiravad maasikakasti ja konnad selle vastu amokki jooksevad, pead uimased… tuleb oma silmaga näha. Hoolimata kiirelt kokkuklopsitud hernetondist ja topelt võrgust, läks suurem osa saagist nende kõhtu. Aga me saime natuke ikka ka midagi…. ja nüüd ma püüan vähemasti suurendada järgmise aasta saaki sellega, et  võtan praegu isukalt maasikavõsusid.

2013_DSC_6527Kastides: maasikad, murulauk, till, sidrunmeliss (nüüdseks juba suurem osa ära lõigatud ja kuivama pandud), kummel (hakkas jubedalt laiutama), rucola (kasvas väga kiiresti üle ja hakkas õitsema ning rohkem söövad seda paraku mingid putukad…), aedsalat (juhtus sort, mis läks ruttu kibedaks, nii et suht asjatu), jääsalat (jube hea, sööme siiani teist külvi), rooma salat (teine suur lemmik), aedsalvei, pune (seda eksole leidub ka aasal, aga ka peenrakastis vohab), koriander (pani kohe kõrgustesse minema ja hakkas õitsema, nüüd lõikasin tugevalt tagasi. Aga ühe-aastane taim ja järgmine aasta vist ei pane, pole päris minu maitse…), piparmünt (proovisin alguses seemnest, aga see pole võimalik. Tuttavatelt saadud juured ja paar istikut kasvavad kenasti).

2013_DSC_6598

2013_DSC_6561(nurgas õitsev koriander, aedsalvei ja pune, kõrval aedsalat ja jääsalat)

2013_DSC_6616(sidrunmeliss)

2013_DSC_6560

(õitsema läinud koriander ja potis tüümian)

2013_DSC_6547(kummel, murulauk ja potis basiilik)

Pottides kasvavad tüümian (tagasihoidliku suurusega, aga ka väike pott… püüan ta veel enne sügist kuhugi kasti surada), basiilik (kaks aiandist ostetud taime pottides, väga edukalt ja suureks kasvanud) ja tomatid. Viimased on amplitomatid, täpset sorti ei tea. Olen neid tassinud vaheldumisi peenardevahele, kus väga päikeseline ja aida äärde, kus varjulisem (kui tean, et mitu päeva ei tule ja võivad ära kuivada…). Ja pean ütlema, et see eksperiment (minu jaoks), kuidas on tomateid kasvatada õues ja potis, on igati edukas. Praeguseks on esimene sats juba punased ja järjest valmivad. Peale tuleb aga mühinal õisi ja väikeseid vilju. Loodetavasti ainult jõuavad enne sügist valmida… Ühes korvis on veel kingitusena saadud füüsalid.

DSC_6525_DSC_6587_2013_DSC_65212013_DSC_6596DSC_6603_2013_DSC_6602Silmale vaadates tundub endale veel kõik nii poolik. Kuna kaste tahan kolm veel juurde panna, siis kasvavad kurgid ja oad praegu kohal, kus tulevikus hakkavad peenrakastid olema. Praegu on natukene ikka nagu Tootsi värk, aga saab hakkama. Osaliselt olen peenrakastide vahed ka ära multšinud, aga lõplikult ei saa seda korda enne, kui viimasedki kastid paigas.

Aedviljadest kasvavad redised (juba üles võetud, sort oli Korund ja läksid ruttu kibedaks), peedid (näevad ilusad välja), kaalikad (pahasti mul vist istutatud, sest osad tulevad nii maa peale), sibulad, herned (kahte sorti: kõrge Aamisepp ja madal põõsassort; praegu on just Aamisepa aeg ja kannavad hästi), porgandid (sort Amsterdam, väga head, aga kasvavad nii sügavale sisse, et peaaegu võimatu on tervena või koos varrega välja tõmmata), Türgi oad (rohelistel on juba väikesed küljes, kollased õitsevad), kurgid (ei tea sorti, aiandist ostsin taimed, oli “krõmps ja väike avamaa kurk” – mulle sobis. Ja need kuus taime annavad uskumatult suurt saaki, esimesed kurgid valmisid juuli viimasel nädalal) ning kartulid (tänavune kaks vagu on naljanumber, me sööme need viie toidukorraga ära, järgmine aasta peaks panema kolm korda rohkem).

2013_DSC_66142013_DSC_65552013_DSC_65932013_DSC_65172013_DSC_65632013_DSC_6562DSC_6540_2013_DSC_62252013_DSC_6542DSC_6574_Aga lisaks tarbeaiale oleme vaikset viisi ka lilledega tegelenud. Koha on leidnud naabrinaiselt saadud kolm sorti hostasid, erinevaid püsikuid, millele eelkõige loodan järgmine aasta ja hunnik suvelilli.

DSC_6304_ DSC_6308_(see aasta väga hästi õitsev hortensia)

DSC_6635_(rebasesabad)

2013_DSC_5997(hostad)

2013_DSC_62242013_DSC_61032013_DSC_6104

Võtan vahepeal kokku selle, mille maikuuga aiamaal ära jõudsime teha. Alguse sai kõik sügisel, kui lasime peenramaa jaoks sobiliku maa traktoriga üles künda. Talv läbi seisis ning kevadel alustasime siis labida ja käejõu najal sellest peenramaa tegemist. Tegevuse loogika läks meil nii, et kõigepealt panime otsast paika peenrakastid. Kuna need olid mul eelmine suvi juba valmis ehitatud, siis sai neid lihtsalt paika panna, meisterdamisele enam aega ei kulunud (möödaminnes on kastide tegemisest olnud varasemates postitustes ka juttu, SIIN ja SIIN). Aga lühidalt öeldes, kasutasin selleks kõike saematerjali, mis ehitusest järele jäi, nii servamata laudu kui vanu sauna eesruumi seinalaudu, lõikasin mõõtu, kruvide ja naeltega nurgaposti külge kinni ning tõrvaõliga üle (nii seest kui väljast). Üks sai suurem ja piklikum, teised ruudukujulised kõik võrdse suurusega, just sellised, et ulatub ilusasti käega keskelt ka rohima või taimi võtma.

Kastide põhja tõin igasse ühte ühe kärutäie eelmise sügise kuivanud lehti, paar niidetud heina hunnikut, mis vedelesid veel üle talve aias, sai ka täiteks kastide põhjadesse loobitud. Peale siis värske muld, aga kuna kastides ei kasva väga sügava juurega asjad, siis ei peagi mulla kiht teab mis paks olema. Minul jäi ta ma arvan et 10-15 cm ulatusse. Kui hein ja lehed ka ära kõdunevad, siis juba oma kompost altpoolt kohe võtta.

2013_DSC_5419

Murulaugu kolisin vanast aianurgast ringi, seemnetest istutasin kasti veel salateid (Rooma salat, jääsalat, lehtsalat, rucola) ja maitsetaimi (piparmünt, basiilik, kummel, põõsastill) ning aiandist istikutena ostsin salvei, koriandri ning pune. Redised läksid ka ühte kasti. Suurde kasti läks 25 maasikataime, aga kuna ma sain taimi oma tädi käest, kellel need jäid oma peenraid harvendades üle, siis on mul ausalt öeldes siiani 6-7 maasikataime peenrakasti kõrval plastmasskastis, ootavad – õitsevad ja varsti on marjadki küljes, aga ma pole uut kasti veel jõudnud neile ehitada.

2013_DSC_5416

2013_DSC_5417

2013_DSC_5526

2013_DSC_5529

Edasi tuli siis maa kaevamine. Ja tõesti, talv oli mätast murendanud pehmemaks küll, nii et tegelikult see käsitsi läbikaevamine polnud üldse nii kohutavalt vaevarikas, kui värske kamara läbimine muidu on. Lihtsalt juurepuhmaid on kohutavalt palju ja eks neid tuli välja sortida. Ja kuna koorem värsket mulda oli ka aianurgas, siis alus enamvähem puhtaks ja ühtlaseks ning siis kärudega värske muld peale. Seemned läksid juba kõik värskesse mulda. See on tegelikult selline pool aiamuld, pool turvas ja ma väga ei hakanud selle koostist ka kuidagi muutma, nii et eks näis, kes selles turbarikkas mullas paremini, kes halvemini kasvama hakkavad…

2013_DSC_1727 2013_DSC_1728

Et ma ise ka paremini mäletaksin, mis meil see aasta kasvas, siis kõigepealt on kaalikad ja paprikad (sain jällegi tädilt, kes kasvatas istikud ette endale kasvuhoonesse, aga jäi palju üle… nii et ega ma neile seal avamaapeenral teab mis suuri ootusi ei pane), edasi sibulad, porgandid, herned ja kaks vagu kartulit. Iga kord kui maale läksime, kaevasime jälle ühe peenra juurde…

2013_DSC_5536

Ja praegu näeb see asi siis juuni esimestel päevadel välja selline: viis kasti ning neli peenart ja kaks kartulivagu.

2013_DSC_5537

2013_DSC_5523

Tegelikult ootavad mul veel pooled asjad maha panemist! No ehk mitte ka enam pooled, aga oad! Ma ei ole nõus elama ilma türgi ubadeta. Nii roheliste kui kollasteta!!! Lisaks on mul veel kaks pakki erinevaid hernesorte, peedid ja plaanis oli veel osta kolm kurgitaime ja paar tomatitaime, mida saaks katsetamiseks avamaal proovida. Ma veel ei anna alla, sest viimase pildi pealt vaadates peaks “tegelik pilt” hakkama olema selline, et nelja väikese kasti kõrval, tagapool, on veel kaks kasti ning peenrad ühtlasi siis oma pikkuses ka nendeni. Mul ei ole mõtet peenardega väga palju edasi sealt kus praegu kartulid on, enam minna, sest sinna langeb ühe vahtra vari ja kes see ikka nii väga varjus kasvada tahab. Siin eespool on aga kogu aeg suur päike. Nii et ma tahaksin peenrad pikendada. Maa on sealt ju traktoriga üles küntud, aga rohi kasvab sellest hoolimata nii jõudsalt, et pildi pealt ei saa enam arugi, kust see traktori küntud maa ja muu muru vahe on …

Ja peenrakastide vahed tuleks ka korrastada, multšida, sellise ilutegemise jaoks pole veel üldse aega leidnud…

Lõpetuseks aga lilleõieilu ka!

2013_DSC_5558 2013_DSC_5553 2013_DSC_5552 2013_DSC_5522 2013_DSC_5507

2013_DSC_5499

Mul on juba pikemat aega mingid mõtted peas mille puhul käian… peaks ikka blogisse kirjutama… aga millegipärast ei kirjuta. Alalõpmata kahtlen ja kõhklen, kui palju avalikkusele välja paisata, mida internetis avaldada ja mida mitte. Olen siiani blogis hoidnud üsna selget piiri, et liialt enda isikut või perekonda ei eksponeeri, ent samas ülipüüdlikult ju ei varja ka. Mis seal ikka, kes ikka väga tahab, küll see välja uurib kes või kus täpselt või mis… Ent samas, nii palju kui inimesed ka aeg-ajalt sel teemal arutlevad (a`la interneti turvalisus ja pahatahtlikkus, privaatsus jne), siis ometigi hindan ise ja loen just neid blogisid, kus “näen inimest” – näen ausust ja julgust endast, oma elust ja mõtetest vassimatult kirjutada. Selles mõttes on ju väga mugav postitada pilte ehitusest või muudest “asjalikest asjadest”, ent iga kord kui mõtlen, et peaks äkki jagama ka muid mõtteid, mis maakohaga seostuvad, jään kahtlema…

Et jaa… kõik julgustavad kommentaarid ja mõtteavaldused ning diskuteerimised on selles mõttes inspireerivad. Annavad julgust, et kedagi ikka huvitab. Muidu ma siin peamiselt suhtlen numbritega – statistika näitab, et keegi ju ikka loeb. Aga kes? Mis teid siia tagasi toob?

Kui ma suvel jalutasin oma naabrinaise juurde, kaks mul neid on (mõlemad piisavalt vanad ja väärikad daamed) ja ühte neist pean juba väga heaks sõbraks, siis selle teisega polnud varem veel lähedamalt ise kokku puutunud. Üle aia viibanud ja suuremas seltskonnas korraks tutvunud, aga “külas kohvil” veel polnud käinud. Aga… siis kohvitamise ja juustusaiatamise vahepeal helises tal telefon ning ta hüüdis täieliku iseenesestmõistetavusega torusse: “Tead, kes mul praegu külas on?!? Sarapiku-proua!!!”. Ja see on olnud üks kõige armsamaid hetki üldse. See moment, kus sa tajud inimese heatahtlikkust ja vastuvõtlikkust, oma seost ja kuuluvust ent samamoodi vastutust kohalikus kogukonnas. Siis hoolimata sellest, et üldse mitte põlisasukas või püsielanik, jah – Sarapiku-provva : )) Palun see siis meeles pidada, kui järgmine kord minu poole pöördute!

Naabrinaine rääkis veel toredaid lugusid Sarapiku vanast pererahvast, sest tema mäletab Sarapiku Jaani ja Mariat veel oma lapsepõlvest. Olevat olnud heatahtlikud ja lahked inimesed, aga hirmus kokkuhoidlikud. Kuivõrd see maarahva juures üldse imestust vääriv tõik on, ent meeles oli tal just see, kuidas kokkuhoid lapse silmade jaoks ka veidrates kohtades oli igapäevane. Ent seetõttu olevat neil ka veidi rohkem üht-teist hinge taga olnud, kui teistel… Maja olevat aga juba siis peetud hirmus vanaks (teised kolm rehemaja, mis Sarapikuga ühes reas külas paiknevad, on kõik hilisemad) ja Marie ei olevat kunagi tahtnud üksi ööbida, kui Jaan ka mingil põhjusel kusagil ära oli. Siis oli just naabritüdruk ööseks külla palutud, et ikka seltsi oleks. Õunapuuaed olevat aga Sarapikul siinse külaosa rikkalikum olnud – sealt sai alati sügiseti õunu, kui enda saak ka kesiseks jäi.

Muidu on see ikka täitsa jabur, kuidas maale tahaks. Eriti just praegu, kõige pimedamal ja jubedamal ajal. Aga no mis ma sinna ikka. Kaks nädalat tagasi käisime viimati, tegime viimased talvevalmistused ära, et lumi tuppa ei tuiskaks ja pugistasin naerda selle üle, kuidas hiired päikesekreemi topsiku korgi olid püüdlikult nahka pannud. Aga kui oleks tuba ja koht kus olla… nüüd ma ainult püüan välja mõelda töötavat skeemi, kuidas kevadeks raha hankida, et ehitustööd majas sees ikkagi võiduka lõpuni viia. Kasvõi pool-võiduka ehk siis kambri-rehetoa osa. Seda muidugi juhul, kui maailmalõpp otsustab ära jääda….

Eestlastel tundub et on üldse see maamaja värk natukene ikka nagu geneetiline viga. Teate te kedagi, kes ei elaks/ käiks maal või kellel ei elaks kedagi maal? On neid paadunud urbaniste mõned ka minu tutvusringkonnas, aga miskit pidi, esivanemate või lähikondsete kaudu on kõik kuidagi maa külge traageldatud.

Siia lõppu panen aga valiku ilupilte ühest hiljuti soetatud maamajade raamatust – Elle Decoration. Country.

DSC_1241DSC_1243DSC_1250DSC_1245DSC_1249DSC_1246

Ma hakkasin seda postitust kirjutama kõige suurema külma ajal kusagil veebruaris, kui talv hakkas tunduma lõputuna ning suveigatsus peale pressis. Nüüd kevadpühade ajal, pole aknast välja vaadates suurt midagi muutunud – ikka sajab laia lund. Kas kevad jääb sel aastal vahele?

See ei takista ikkagi mõttetegevusel areneda… Minagi koostan mõttes erinevaid nimekirju ja tegevusplaane. Aga kui ma just praegu lugesin 2011 aasta alguses kirjutatud Uus-aasta heietust, siis ma sain tõdeda, et ainult veerand planeeritust sai tehtud : ) Võrdleme siis aasta lõpus, kuidas selle aasta plaan teoks saab!

-Esimene märksõna saab olema “tegevused väljaspool maja”, ehk laias laastus koonduvad nii vajaduse kui ka rahaliste ressursside tõttu tegevused õue. Maja osas ei pea kindlasti nii suuri plaane, kui varasematel aastatel. Midagi saab kindlasti edendatud, aga kindlat eesmärki, et aasta lõpuks on maja valmis ning toad möbleeritud, ei ole!

– REHEAHI. Selle aasta kindel plaan on lõpetada tööd reheahju juures, et vastvalminud korstnast saaks tossu tõusta. Palju pole jäänud: praoga nurk parandada, maja tõstmisega rehekarbi toetusnurga vahele tekkinud tühimik täita, kust veel puudu savikrohv peale, kerisekivid sisse ja tuld! Otsustada tuleb veel pliidi saatus, kas laome ette tänavu või lükkame tulevikku…

– AKNAD JA PÕRANDAD. Kui saaks põrandad valatud ja neli akent ette? Tahaks muidugi ka kambri lage, aga siin hakkavad tõenäoliselt edenema need asjad, millest endal jõud üle käib. Suvi möödub ikkagi aidas elades : )

– EESKODA. Ajapuudusel jäi eelmisel aastal maja ette tegemata eeskoda. Vanad postid on alles, katusesse said ka neeluplektid selle arvestusega pandud. Ehk jõuab selle valmis?

– REHEALUSE UKSED. Oleks päris mõnus, kui järgmisele talvele saaks vastu minna ilma lahtiste ukse- ja aknaavadeta. Kokku tuleks valmistada neli kahepoolset suurt ust rehealuse ja vana talli ukseaukude ette. Praegune plaan on need ise teha, ei tohiks nagu liialt keeruline olla : )

– TERRASS. Aida otsa vana vundamendimüüritis ootab enda keskele terrassipõrandat! Ja see on üks olulisemaid asju, et mõnu-ja-mugavus-faktor saaks tõusta. Olgu majaga kuidas on, aga kui on juba olemas terrass, kus jalga kõlgutades hommikukohvi või veini juua, siis on juba midagi hingele ka : ) Iseenesest on terrassi tegemine pigem ühe nädalavahetuse pingutus. Osalt on see aida müüridevahe nõgestesse kasvanud, millest pool sai juba eelmisel aastal välja kaevatud. Kui nüüd veel paar päeva nõgestega võidelda, saab aluse siledaks ning võib ehitamisega algust teha.

Hoopis eraldi teema on aed ja tegelikult käivad minu mõtted peamiselt selle ümber. Kogu rehielamu ümbrus tuleb koristada, maapind ühtlustada ja muru uuesti kasvama saada. 2010 kevadel said tagasi lõigatud kõik vanad õunapuud. 2011 nad puhaksid, nüüd tuleks aga aednikul lasta uuesti üle käia. Mina tahaks muidugi hirmsasti istutada: mitu uut õunapuud (no meil puuudvad sellised elementaarsed sordid nagu Valge klaar, Kuldrenett, Martsipan… need ju peavad olema!), võib-olla ka üks pirnipuu või ploomipuu ja muidugi mustsõstrapõõsaid. Neid võiks olla ikka mõnuga : ) Viimased ellujäänud lilled tahaks ümber istutada ja koondada peenardeks. Mis üldse lilledesse puutub, siis kogu see valdkond vajab lahendamist. Aga ikka nii, et pojengid ja floksid ja murtud südamed ja minu erilised lemmikud päevaliiliad… Ja kodus on mul lauanurgal kolm raamatut, mida selles asjas ikka lappan: Reet Palusalu “Taluaia taimed” (2011), Pentti Alanko “Püsililled” (2009) ja Tiina Paasik “Moodne köögiviljaaed” (2008).

Ja eraldi eesmärk on aiamaa. Mul olid siiani ühes suvalises aianurgas maapinnal 5-6 avapeenart, aga eelmisel aastal polnud enam aega nendega tegeleda, et jäid seisma. Kindel soov oleks aga rajada uus aiamaa õunapuude taha, aida taha. Ja kastpeenrad. Oma unistustes võiks mul neid olla vabalt kakskümmend, noh et ikka kõik salatid ja maitseained ja elementaarsed herned-oad äramahuksid, aga üldiselt ei ole ma suurushullustusi põdev inimene, nii et kui esialgu saaks valmis kaks? neli? Saaks otsa lahti, küll siis edasi annab laieneda. Aga veelkord, eelkõige iseendale rahustuseks, need on ideed, millega otsast alustada, lõpptulemus võib alati poolel teel muutuda : )

Eelmisel sügisel ma tegin ehitusjääkidest juba esimese kasti valmis – kompostkasti. Võtsin vanad sauna seinalauad, sellises pikkuses nagu nad olid ja lõin kokku, sain kaks pikka külge ja siis veel otsad ja kõik kokku.

Tööriistad olid täpselt sellised, mis kuuri alt leida oli : )

Ja viimistluseks katsin tõrvaõliga. Kaitseb puitu, aga ikkagi looduslik.

Tegelikult peaks seal kastis olema sees veel vahesein, et jagada komposti kogunemise kaks faasi. NIng kaaned peaksid kummalgi poolel eraldi peal olema, selle võiks ikka see aasta siis lisada. Peenrad võiks midagi sarnast tulla, aga poole madalamad.

Ja lõpetuseks aia-teemalist inspiratsiooni ka, otse algallikast:

Foto: Maakodu ümbrus kaunimaks, Tallinn, 1937

Foto: Maakodu ümbrus kaunimaks, Tallinn, 1937

Foto: Iida suvekool

Foto: Eesti Põllumajandusmuuseum

Foto: Soomaa, Jaagussaare talu

Katus valmis!

264 m2

3 meest

7 päeva

Aitäh laastulööjatele!  (www.katuselaast.ee)

Sellega on tänavune hooaeg lõpetatuks kuulutatud. Kui ma praegu tagasi mõtlen, et kogu suurem ehitustegevus algas alles aasta tagasi ja selle ajaga oleme me jõudnud vundamendist katuseni, siis tundub ikka hullumeelsusena küll. Seda enam tundub saabuv  talveuni magus : )

Aitäh kõikidele sõpradele ja ligimestele, kes te abiks olete käinud. Ja aitäh blogilugejatele, kes te kaasa elate, mõnikord hea sõnaga toetate või lihtsalt vaikimisi jälgite. Olgugi, et maale suurt enam nüüd ei lähe, blogi talveunne ei jää, küll ma aeg-ajalt siia ikka midagi kirjutan…

Praegu on kõik nii ehituslainel, et polegi aega millestki muust siia kirjutada. Katus. Lõpuks.

Ma olen esimesi mõtteid katusest kunagi SIIN ka juba kirjutanud. Aga reaalselt katusega enne tänavust suve midagi tegema ei hakanud. Vana saime maha tükati jupati ise, kelbad valmisid septembris, kohe otsa löödi ka roov ja pärast kahte nädalat pausi saabusidki laastulööjad. Kogu sellest protsessist olen mina saanud raskekujulise harjumuse jälgida ilmateadet, et kas ikka on kuiv? soe? saaks enne katuse peale….. siiani on hoidnud ja lubab hoida oktoobri lõpuni, nii et on vedanud : )

Aga laastust…. on kaks valikut, haab või kuusk. Kaalusime erinevaid variante aga jäime haava juurde. Üks mõjutaja on hind, sest kvaliteetne kuuselaast on haavast ca kaks korda kallim. Aga just kvaliteetne, ja seda on raske saada. Paljud asjatundjad väitsid, et kuuselaastust tuleb tavaliselt palju praaki, on suur sorteerimine ja kvaliteetset materjali on raske leida. Haava kasuks räägib tema suur vastupidamisvõime. Väidetavalt võib haavalaastust katus 30-50 aastat vastu pidada, probleemideta. Tihke ja tugev, ei mädane. Aga samas päikese käes hakkab vimkasid viskama, kardetakse ka, et läheb karvaseks, hakkab painduma ja trikitama,  nii et ennustatavalt läheb kaks-kolm aastat, enne kui katus “maha rahuneb”. Üks variant oleks veel panna ka nii, et lõuna küljele kuuselaast ning põhjaküljele haavalaast. See oleks ilmastikutingimusi arvesse võttes tõenäoliselt kõige ideaalsem. Sarapiku rehemaja asetseb ka täpselt nii, et lõunakülg praeb teravas päikeses, põhjakülg aga sammaldub ja jääb pigem niiskeks. Aga meie otsus jäi siiski üleni haavalaastu juurde, kolme kordselt lööduna. Praegu värskena on ta kiiskav valge, paari aastaga tõmbub halliks. Eraldi teema on veel valmis katuse tõrvaõliga katmine, kuid praegu oleme saanud soovitusi, et mitte haava poore kinni panna, võiks tal lasta need paar aastat ära mängida, kuni maha rahuneb ning siis tõrvaõliga üle käia.

Mõned pildid värskest haavalaastust.

Sügiseste vihmadega on meie maja juurde viiv tee muutunud mudaauguks. Et materjali kuidagi maja juurde saada, tellisin külast traktori, kes silohargi otsas iga aluse ükshaaval maja juurde viis. Kokku paigutus 300m2 laastu kuuele euroalusele. Aga et ikka põnevust hoida, siis kolm esimest alust jõudsid edukalt kohale, kui neljas enne maja taha keeramist hargi otsast maha kukkus…

Ja läks lahti! Ainus mis eristab muistsetest võtetest on naelte “püssiga” panemine, mitte käsitsi haamriga.

Ja nii kaugele oli jõutud neljanda päeva õhtuks: ühelt küljelt pool, teiselt küljelt veidi mõlemat otsa ning üks kelp koos pööramistega:

 

Meil on maja kõrval üks ilus ja kõrge lehis, mis hakkas just nüüd on sügisesi okkaid ajama. Kahe päevaga oli neid juba märgatav kogus pudenenud. Eks see ole nüüd üks potentsiaalne katuse kestvuse lühendaja, aga lootus on, et suurema osa neist puhub tuul, uhub vihm ja viib lumi endaga kaasa. Kui maja oleks otsapidi puu all või oleks seal lehtpuu, mille vettinud lehed pikalt katusel seisavad, siis peaks kaaluma katuse harjaga puhastamist aeg-ajalt.

Ta edeneb siiski : )