Arhiiv

Monthly Archives: märts 2010

Foto: Internetist

Nagu täheldatud, oli rehetuba pere elu- ja töötuba. Kolm kuni neli sängi oli siin seinte ääres, ja enamiste olivad need „kahe inimese“ sängid; lapsi topiti, kui neid rohkeste oli, kolm ja enamgi ühte sängi. Rukkiõled käisid aluseks sängi. Peaaluseks seati ümmargune õlevihk, paremal korral aganatega täidetud kott. Katteks võeti kuub või kasukas, sest vaipasid selleks veel ei tarvitatud.

Kõik magajad ei mahtunud sängidesse ära, sest mõnes peres asus mitu leibkonda: lesed sugulased, vanad sugulased, peavarjuta vanad abielupaarid jne. Kõik need asusivad „kodakondsetena taludes, so kõik ühes rehetoas. Vanad inimesed, kes sooja armastasivad, magasivad heameelega „ahjupeal“ ja „parsil“. Seal ei olnud neil muud külje all, kui mõni viljakott, või muud sellesarnast.

Ühtlasi oli suur rehetuba ka “karjaköögiks”. Lehmade “sööm”, sigade “söök” jne valmistati siin, see jäi seisma, hapnes ja kääris siin kuni lõpuni. Sigade nuumamise aegu tossasivad mitu seasöögi toobrit kõrvuti põrandal. Kanad, kus neid oli, asusivad harilikult inimestega seltsis, kuke laulu ja kanade kaagutamist oli iga silmapilk kuulda. Oli külm käre, siis kogus sooja-ihaldajate loomade pere ajuti nõnda suureks, et igakord enam arugi ei saanud, kas ruum peaasjalikult inimeste või elajate päralt oli.

Mõeldagu, missugust õhku niisuguses ruumis tuli hingata! Mõeldagu aga ka, missugune see kõlbline õhkkond pidi olema, kus sedaviisi koos asuti! Kellelgi polnud paigakest, kus oma ette üksi oleks võinud olla, mis inimese elutarvidus on. Keegi ei saanud kellegagi sõnakestki nelja silma all vahetada, kõik kuulsivad kõike. Ei saanud vanemad abielulised üksinda olla, ei oma lapsi üksinda õpetada ega juhatada. Vanad ja noored, mehed ja naised, lapsed ja täisealised – kõik alati koos, segi kõigi oma suguliste ihade ja muude kehalike vajadustega…

Martna, 1914

Kui lehm vassika töi, see tuba toodi, pandi tuba “kurusse”, lauad või vana uks ede. Lambad toodi pisikeste sündind talledega seltsis tuba. Lammas oli paelaga seina või aseme küljes kinni, tall lahti. Oli ka seda, kus emis oli talve põrsastega seltsis toas. Laudadest lattidest aid vöi möni vana uks oli ees. Vahest vana emis löi aja laiali, köik tuba pörsud täis. Kanad olid toas lahti, asema jalguotsis käisid munel. Obusi rautati talve kange külmaga ikka toas.

Villem Nõgu, s 1879 Ridala külast Saaremaalt

Soojematel aegadel oli seal tõepoolest kodune õhkkond, kuid talvel, kui väljas paukus pakane või puhusid vinged põhja- või idatuuled, härmatas või higistas seal kõik – põrand, seinaalused, aknad, uksed. Väikelapsed roomasid tihti poolpaljalt mööda rõsket kivipõrandat segamini kanade-kukkedega.

Gustav Ränk (1902-1998)

Allikas:  H. Pärdi “Eesti talumaja moderniseerumine 1850.-1920. aastail.” Suitsutare 4

Advertisements

Üks põhilisi põhjuseid miks me selle talukoha ostsime, oli tema arhailisus. Kinnisvarakuulutuses hõigatud “selliseid kohti enam naljalt ei leia” võis olla liialdus, aga meile tundus küll, et oleme leidnud midagi erilist. Mõnikord ma mõtlen selle asukoha üle, et mis seal nüüd nii väga siis on, polegi nagu midagi- pole mere ääres, pole mere lähedalgi, pole Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ega maaliliste järvede kallastel, pole isegi ühegi armsa väikelinna naabruses, kus saaks kohvikus või teatris käia…. On ainult see koht ja kõik, metsad ümberringi. Üks õu, kaks maja. Ja ikkagi temas endas oli see vägi, mis vähemasti minu ära võlus. Lisaks sellele puudub kohal ju ka perekondlik väärtus. Kuid ju nii peabki mõnikord olema, et täiesti uued inimesed võtavad üle midagi ja loovad sellest midagi, mis kannab küll edasi olnut aga saab seeläbi siiski uueks.

Kui enamasti on rehemajad aga üliinimlikku mõõtu, siis minu südametunnistust paitab just meie maja väiksus (ainult 24x6m:)), rehemajade mastaabis muidugi…. Iga kord kui tundub, et appi, kuidas me ikka saame ja jaksame ja… meenuvad mulle Jossi esimese mulje sõnad: “Oi kui armas, ma pole nii väikest rehemaja enne näinudki!” On ju lootustandev!!! Joosepi sõnu muidugi tasub usaldada ja teda tasub endalegi külla kutsuda, kui sul juhtub olema rehielamu. EVMi rehielamute inventeerimise projekti raames said nemad oma nimekirja ühe maja juurde, meie aga suure hulga info võrra  targemaks.

Ma panen siia kirja ka mõned mõtted, mis mul praegu majaga seoses on, et siis saaks 20 aasta pärast võrrelda… Rehetoa ja kambri otstarvet pole küll plaanis muuta, need jäävad ikka sama funktsiooniga – köök ja tuba, küll aga ei ole meil plaanis hakata partel ennast vihtlema, mistõttu ahi jääb eelkõige küttekoldeks ja söögitegemiskohaks. Reheahju taga paiknev väike suitsusaun võiks muutuda tualetiks. Kuna nii palju on ikkagi plaanis maja moderniseerida, et vee toome sisse, siis mahub ahju taha täpselt üks pott. Rehealust näen mina oma vaimusilmas kahele poole avanevate suurte klaasustega “suvetoana”, elutoana vms. Kindlasti ei taha aga sekkuda rehielamu ajaloolisesse ühe korstnaga ilmesse, mistõttu kogu teine majapool jääb suviseks kasutuseks. Kõige otsas, kuhu Nõuka-ajal on ehitatud eesruumiga saun aga ajalooliselt olnud hobusetall, võiks mahtuda kaks väiksemat tuba. Millal see kõik nii välja hakkab nägema??? Kunagi!

Sellest saab nüüd selle suve projekt- katus maha!

Hetkel on majal mitmekihiline lip-lipi peal katus: hoovipool peamiselt tõrvapapp, teisel pool aga eterniidi pehmem sugulane – bemiit. Selle all peidab ennast veel vana kimm. Kui eelmisel suvel sai veel ronitud ja auke lapitud, siis mõnes kohas piisas küünarnukiga toetamisest, et uus auk tulla saaks. See aasta tuleks sügiseks igatahes katusevahetus ära teha. Iseasi on see, kas enne katusevahetust jaksame ka palkide ja vundamendiga miskit ette võtta, või ei. Õnneks on majal siiski katus kogu aeg peal olnud ja kusagilt läbi pole sadanud, nii et sellest tingitud kahjustused puuduvad.

Eesmärgiks on panna majale laastukatus ning taastada ka kelbad, mille olemasolust annavad tunnustust otsaseintel olevad palgilõiked. Kui talvel ainult teoreetilistest plaanitegemistest kõrini sai, hakkasin otsima laastukatuse firmasid ning võtma hinnapakkumisi. Olgu kohe öeldud, et kõige odavama ja kallima pakkumise vahe oli täpselt kahekordne, lähteülesanne aga kõigil sama: vana katus maha, uus haavalaast peale, kolm kihti, 300m², materjal ja töötasu.

Lisan siia leheküljed, kust meie infot otsisime ja keda meil soovitati tegijatena uurida, äkki läheb kellelgi kunagi vaja:

Jüri Metsalu

Ökokatused

Puitkatused

Katusõkatja

Laastud.ee

Põhjala puu

Laastukatus OÜ

Ma pean muidugi alustama sellest, et me hetkel veel oleme realistid ja ei plaani majale ise uut katust peale panna, aga tea hullu…. Pärast Joosepi ja Elo õppevideo (treiler on siin) vaatamist tundub kõik võimalik! Käisime hiljuti EVMis ühel vana maja teabepäeval ja pärast kuuldud etteastet, kus ühe sarnase rehemaja omanik teatas, et alguses võttis ikka ka meistrid katust tegema, aga pärast 20m² laastu panemist saatis nad koju ja pani ülejäänud 450m² ise…. Oleks seda aega!!!

Ühesõnaga, varsti kuulutan välja registreerumise kevadistele talgutele, et enne katuse tegemist maja tühjaks saada ning kes teab, võib-olla tuleks ka ise vana katus maha võtta. Praegu ootavad sõelale jäänud meistrimehed lume sulamist, et saaks kohapeal asjaoludega tutvuda ning siis kopsima!

Üks lahutamatu osa suvest on võimalus kolada mööda erinevaid Eestimaal toimuvaid laatu ja vanakraamipoode. No ei jõua enam ära oodata, millal saaks jälle liikuma…

Põhiline on Seidla mõisa õuel korraldatav kila-kola laat, mis 2010 toimub 3. juulil, nii et see on juba kalendris. Sealt on võimalik leida absoluutselt kõike võimalikku ja võimatut, endale olen sealt soetanud esemeid prossidest toolideni.

Iga aasta alustab ja lõpetab hooaja aga Kurtna laat, mis tänavu toimub kevadel 2. mail ja sügisel 3. oktoobril. Alguses peamiselt tehnikahuvilistele mõelduna on asi kasvanud kitsast valdkonnast ammu välja, nii et kõrvuti Mosse juppidega leiab ka Langebrauni portselani.

Eelmisel aastal sattusime esimest korda Saksi mõisa laadale. Ma pole küll päris kindel, aga netist otsides jäi mulje, et see toimub igal aastal 20. augustil. Peab üle kontrollima!

Laatu on muidugi veel, nii Türi lillelaat kui Luigelaat kui mitmed väikesed “külapäevad”. Lisaks sellele, mida sealt osta võib, on alati tegemist ka omamoodi antropoloogiliste avastusretkedega…