Arhiiv

ehitus

Põrandate valamine. Valmis!

Tegelikult tahaksin ma alustada seda postitust jutuga teemal “töömehed”. Olen täiesti veendunud, et kõikide inimeste ehitustegevuse või remondi meenutustest võtavad suure ja elava osa mälestused sellest, millised töömehed olid… Meil ei ole siiani mingit totaalset fopaad ehitusmeeste teemadel olnud, aga eks oleme ka näinud erinevaid suhtumisi. Keegi ei ole veel ületanud palgimeister Urmase pedantlikkust, sümpaatsust ja usaldusväärsust, nii et Urmas, kui sa peaksid seda blogi kunagi lugema – sa oled lati seadnud väga kõrgele : )

Seetõttu, kui ma ka vaatan rahanumbreid, millest palgitööd on siiani võtnud kõige suurema summa, siis ei tekita see minus ängistust just seetõttu, et see raha on läinud õigesse kohta, ma tean, et need tööd on tehtud korralikult ja hingega.

Ka katuselööjad olid väga täpsed ning tegid palju parandusi, et mitte nii korralikult (osaliselt ööpimeduses autotulede valgel) löödud roovist hoolimata katus sirge ja korralik saaks. Selle maja taastamise käigus tekkinud kogemusele tuginedes tahaks teha üldistuse, et mingi spetsiifilise oskuse mehed ongi põhjalikumad ja täpsemad, kui üldehitajad, kes justkui teevad kõike ja oskavad kõike.

Miks ma seda kõike siin praegu heietan? Sest põrandate tegemisega saime jälle ühe sellise võrdleva kogemuse. Mehed, kelle leidmise üle ma hirmsasti rõõmustasin ja kes tegid alused, olid kõige üldisemad “ehitusmehed”. Mina kui mentaliteedi “usalda professionaali” järgija eeldasin, et lisaks sellele, milline on meie teoreetiline nägemus sellest, milliseid põrandaid me tahame ja kuidas need välja peaksid nägema, on just ehitusmehed need, kes lisavad asjale praktilise poole. Ehk siis täpselt kui palju ja milliseid vidinaid, materjale ja tööriistu selle töö tegemiseks vaja läheb. Aga… olgugi et nad olid tublid labidaviskajad, ei olnud nad just eriti põhjalikud detailides ja pigem suhtumisega “peasi et töö tehtud saab”.

Üks näide…. Penoplasti ja kile peale armatuuri kinnitamiseks on vaja käppasid, mis hoiavad armatuuri kinni. Kui sa pead selliseid asju esimest korda elus ostma, siis võib vabalt juhtuda, et ostad valed asjad… nii juhtuski. Aga selle asemel, et töömees ütleks “kuule mees, sa tõid ju valed käpad”, panid nemad kõik need käpad paika, armatuuri kinni ja asi vask. Alles pärast poole hakkasime ise uurima, et midagi pole õige, kui armatuuri peal kõndides see praks ja praks läbi kile penoplasti sisse vajub. Mis sest kilest siis kasu on, kui ta juba töötegemise käigus auke täis saab? Tuligi välja, et on kahte sorti käppasid, hallid ja jalgadega, mida kasutatakse kõva aluse korral (kui valad põrandat näiteks paneeli peale) ja mustad sileda latakas põhjaga, mida kasutatakse just penoplasti ja kile korral, et ta nende sisse ei vajuks. Nii me siis ostsime uued käpad ja vahetasime kõik ise välja….

Meie objekti puhul niiöelda “valed käpad”:

2013_DSC_5686Ja õiged:

2013_DSC_6034Samamoodi tegime ise enne valamist ümber seinaääred, sest külmasilla tõkestamiseks paigutatud lint pole ikkagi piisav. Oleks ju eeldanud, et ehitaja pakub ka ise lahendusi välja, et saada parim tulemus, aga ei. Tegime siis ringi ja panime kogu perimeetrile ikkagi penoplasti ribad, nüüd jäi tõesti põrandaplaat vundamendist ligi 5 cm kaugusele, ehk peaks korralikumalt külmasild läbi olema lõigatud.

Kuigi alguses oli meil juttu nende samade meestega, et nad tulevad ka valamist tegema, siis otsustasime ringi. Ei tahtnud riskida ja saime kokkuleppele väga heade tegijatega. Kolme ruumi valamine võttis oskajatel inimestel aega ca 2h ja soovimata kõlada banaalselt – on ikka hea vaadata küll, kui inimesed teavad mis nad teevad…

Numbritega kokkuvõttes: ligi 100m2 põrandatele läks üks pumi täis betooni (7 kanti), põranda paksus on 6-7 cm. Betoon tuli Betoonimeistrist, mehed HR Restauraatorist.

2013_DSC_60362013_DSC_60452013_DSC_60422013_DSC_60572013_DSC_60602013_DSC_60612013_DSC_60652013_DSC_60672013_DSC_6085

2013_DSC_6080Kuigi betoon oli juba järgmiseks päevaks kivistunud ja selle peal saab käia, siis kastsime valamisjärgsel päeval kõik põrandad voolikust märjaks, panime kiled peale ja niimoodi jääb ta nüüd kuivama kaheks nädalaks. Praegu valitseb aga teatav ehitusjärgne pohmell… kõik see põrandate valamist puudutav on olnud suur asjaajamine ning väsitav. Kuigi tuppa kolimiseks on laias laastus vaja veel vaid aknaid ja puitpõrandaid ning kambrilage, ei oska praegu edasist tempot ennustada.

Jäädvustus praegustest põlvedest tulevastele:

2013_DSC_6077

Kõigel hoidis kontroll silma peal : )

2013_DSC_6133

Aga ega see betooniauto saamine siia metsa sisse ka tõrgeteta käinud. Igasuguste ootamatuste ärahoidmiseks käis Betoonimeistrist inimene ehituskohta isiklikult üle vaatamas, et olla kindel, kas auto siia metsa sisse mahub ja suudab tulla. Sest koos koormaga kaalub auto 35 tonni  – pole eriti tore, kui selline sul siia kusagile mutta kinni jääb. Nii et kui heakskiit, et saab küll, oli käes, jäi lõplikult kõik sõltuma ilmast. Leppisime esialgu valamise kokku reedeks. Mitu päeva oli olnud kuiv, kõik tundus valamist soosivat, kuni reede hommikuni: kell 9 tuli otsustada, kas toimub või ei ja just see hetk hakkas tihedat  vihma sadama. Pidime valamise edasi lükkama…. Ei tasu mainida, et vihm lõppes veerand tunni pärast ja ülejäänud päev lõõskas päike ning oli ideaalne kuiv päev. Uus katse käis kähku: esmaspäeva pärastlõunal korraldati valamine teisipäeva hommikuks ning siis läks kõik juba tõrgeteta!

Advertisements

_DSC_5588

Me ehitame jälle. Põrandaid. Aga enne kui ehitama sai hakata, tuli leida töömehed ja see on juba omamoodi lugu.

Korralikud inimesed hakkavad juba sügisel mõtlema sellele, kui tahavad kevadel ehitama hakata, et tuleks töömehed varuda. Või äärmisel juhul talvel.Aga meie hakkasime loomulikult mõtlema sellele alles siis, kui tahtsime, et nüüd võiks keegi tulla… Noh nüüd kasvõi kohe homme. Tahtsime võimalusel leida ehitusmehed kusagilt lähedusest, ehk siis näiteks Märjamaalt. Või Raplast. Kuna ise otseselt ühtegi seltskonda ei teadnud, siis hakkasime uurima, kes keda soovitaks. Kõigepealt saime Märjamaa saekaatrist mitme töömehe kontaktid – helistasime läbi – kõigil üks vastus: enne sügist pole üldse aega. Saime veel soovitusi, helistasime veel, helistasime lõpuks läbi üle kümne brigaadi – kõigil üks vastus – enne sügist ärge üldse lootkegi! Lõpuks olime juba loobumas, kust pagan me nad leiame… lükkame kõik plaanid sügisesse??

Nüüd on see koht, kuhu võiks kirjutada ühe põhjapaneva elutõe, kuidas kõik asjad tulevad su juurde siis, kui aeg küps. Sest täpselt nii ju ongi. Pärast seda, kui enam asjaga aktiivselt ei tegelenud, sest ei osanud enam kusagilt midagi uurida, juhtus selline lugu. Olin minemas üksi maale, veidi tige ja segaduses linna asjadest ja mõtlesin, et ah lähen läbi Märjamaa, lähen käin Tiina juurest lillepoes ka läbi. Rääkisime siis tema poe ees juttu ja tulid jutuks ka töömehed, keda temagi oli soovitanud: kolmest kaks sain kätte ja need ütlesid ära. Selle kolmanda kontakti ma aga tema antud juhtnööride järgi netist ei leidnud ja see hetk, kui ma seda seal rääkisin, ei jõudnud lausetki veel lõpetada, kui Tiina hakkas kätega vehkima ja mingit autot sõiduteelt kõrvale tõmbama. Lühidalt öeldes järgnes see, et seal autos istus töömees, keda ma polnud kätte saanud, rääkisin loo ära, laupäeval tuli ta objektiga tutvuma ja teisipäeval alustas. Nüüdseks on see töö tehtud! Ja muidugi tunnistas ta lõpuks, et ei pidanud üldse tegelikult sealt kaudu sõitma, aga keeras valesti ja sattus juhuslikult ainult sinna ja ega minagi ju pidanud Märjamaale üldse tulema… Juhuseid ei ole olemas!

Aga nüüd asjast… võeti ette kolme ruumi põrandad: kamber, rehetuba, rehealune. Kõigil sama eesmärk – teha kõik ettevalmistavad tööd nii kaugele, et saaks põrandad ära valada. Ehk siis kaevati pinnast välja vajaminevale sügavusele, täideti killustiku ja liivaga, seejärel soojustuseks penoplast ja kile vahele ning lõpuks armatuur. Lisaks sokli äärde külmasilla tõke, torud ja juhtmed majja sisse ja majast välja ning kambrisse ja rehetuppa ka seina äärde küttekaabel. Otsustasime nimelt teha sellise lahenduse, et panime kahte ruumi seina äärde, külma silla paremaks tõkestamiseks põrandakütte. Ehk siis kunagi ei saa olema eesmärk sellega maja kütta. Pigem võimaldab see lahendus külmemal ajal maja kasutamist veidigi pikendada ning soojust ehk stabiilsemalt hoida, kui põrandaküte perimeetris vaikselt tiksub. Kütame ikkagi ahju ja kaminaga, aga külmasild on sellega korralikumalt läbi lõigatud ja eks näis, kas selline väikene kogus põrandakütet suudab ka ruumi veidi soojemana näiteks sügisel hoida, et iga kord pärast paari päeva tulles ei ole toas kohe 5C vaid näiteks 10C. Tõsiasi on aga see, et kui joonisel märkisime põrandakütte osa laiuseks ca meetri, siis tegelikkuses jäi kaablist puudu ja hetkel on ta ainult pool meetrit. Me nüüd mõtleme, kas ostame kaablit juurde või jätamegi nii vähe.

Joonise peal näeb kõik välja selline:

sõlm

Pildi peal aga selline. Kõigepealt põrandad enne. Meil ju õieti polnudki põrandaid, ehk siis enne situatsioon oli see, et rehealuses ja kambris oli muldpõrandatele kerge kruusa-betooni segu valatud, rehetoas aga oli plaaditud kivipõrand.

Kamber, juba piisavale tasemele kaevatud pinnasega:

_DSC_5576

Rehetuba, veel vana plaatidest põrandaga:

_DSC_5591

Ja rehealune, lihtne kruusa-segu põrand:

_DSC_5593

Kambris on põrand juba välja kaevatud, rehetoas veel mitte:

_DSC_5579

Kuigi algne plaan oli saada kambri ja rehetoa põrandad ühele tasandile, et põrandalauad võiksid sujuvalt minna, siis kõrguste vahe tuli ikkagi nii, et rehetuba ei andnud nii palju madalamaks kaevata ja tulevikus jääb väike vahe põrandate pinnas ikkagi sisse, mis tähendab lihtsalt seda, et uks rehetoast kambrisse hakkab olema piidaga ja väikese astmega.

Siin on juba rehetoast ka vana põrand välja kaevatud:

_DSC_1858

Siit hakkab elekter majja tulema:

_DSC_5683

Siit hakkab vesi majja tulema:

_DSC_5684

Ja siit hakkab kõik solk välja voolama:

_DSC_5696

Panime kõik vajalikud torud praegu põrandasse ära, aga eks kasutusele tulevad nad ajapikku. Pean silmas seda, et kui veetorud köögi kraanikaussi lähevad kohe käiku (kui kaevust tuleva vooliku maja juurde ühendame), siis vetsu veesüsteemiga kohe välja ei ehita. Esialgu paneme ikkagi kuivkäimla uue komposteeruva poti ja elame sellega, aga kui tulevikus peaks olema tahtmine veeklosett välja ehitada ja maa sisse settepaak panna, siis saab seda vähemasti teha.

Ja praegu on siis seis selline, et tuleks tellida betooniauto, kes valab põrandad ära. Alused on valmis.

Kamber, seina ääres on näha põrandakütte kaablit ning vasakul majja tulevaid elektrijuhtmeid, mille kilp tuleb vana rehetoa ja kambri vahelise ukse kohale:

_DSC_5676

_DSC_5680

Rehetuba. Alumisel pildil on näha, et lammutasime praegu ikkagi vana soojamüüri ära, et valada alla korralik alus. Hiljem siis tuleb soemüür koos kaminaga tagasi. Praegu on maja nii lahti, et reheahi on justkui üks kast keset suurt tuba! Tulevikus hakkab uks olema rehetoast kambrisse ahju eeskülje poolt, ahju taha tuleb kahe ruumi vahele sein ja kemps.

_DSC_5685

_DSC_5695

Ja rehealune:

_DSC_5686

Ma mäletan nii selgelt seda esimest emotsiooni kui ma siia majja astusin ja seda ahju nägin – woahhhh… siuke lahmakas! Vabandust mu brutaalne väljendus, aga see oli täpselt see mida ma tundsin. Suur ja uhke ja midagi PÄRIS, midagi VANA. Teadmine, et korralik reheahi käib iga rehemajaga kaasas on mind pannud palju imestama, kui vähe neid ahje tegelikult alles on. Eelmine aasta rehemajade näitust tehes alles tagant järele panin pildi kokku, et näitusele valitud 11st taastatud rehemajast mitte üheski polnud algsel kujul säilinud ja taastatud ahju. Kas oli juba varem välja lõhutud, või kurb kuulda, lõhuti välja nüüd maja korda tehes. Väga palju lõhuti reheahjusid välja Nõuka-ajal, 1960-70ndatel, kui rehepeksu sellisel kombel enam ei tehud ning suured ja palju ruumi võtvad reheahjud jäid kasutuks kolossiks keset ruumi. Veidi liialdades võib öelda, et reheahjud säilisid vaesemates, tagurlikemas ja “õnnetumates” taludes, neis, kus moodsustega ei mindud kaasa või kus elasid vanainimsesed, kes enam ei jaksanud muutusi korda saata. Tõsi ta on, et reheahi võtab palju ruumi ja kaua on seatud küsimärgi alla tema funktsionaalset põhjendatust küttekehana, kuid tänaseks on ka need müüdid enamjaolt murtud. Reheahjuga saab kütta, kuid mis olulisem – ta on osa sellest majast, ta on osa rehemaja pärandist ja olemusest. Minu jaoks oli just see, et meie majas oli ahi alles, üks olulisemaid impulsse üldse selle talu ostmiseks.

Reheahju taastamise jutt sai kunagi alguse SELLES postituses ning uue korstna ladumise jutu leiab SELLEST postitusest. Nüüd siis astusime ühe sammu jälle edasi. Kui eelmiste tööde käigus sai ahi endale uue kolde ning osad küljed ka uue savikrohvi, siis nüüd viisime kolde ja kogu ahju sisemuse taastamise lõpule. Alustasime aga siiski sellest, mis veel väljast oli vaja teha: ahjul oli parandamata jäänud problemaatiline nurk kambripoolses küljes, kuhu toetuvad ka rehekarbi palgid. Müür tuli osaliselt lahti võtta ja kivid tagasi laduda, täenäoliselt oli suuremat kahju sinna teinud vesi: kuna sealt kohast minu teada katus pole läbi lasknud ning puiduosas veekahjustusi polnud, siis tõenöoliselt on siin kahju teinud reheahju taha ehitatud sauna kasutamise käigus visatud vesi, mis muudkui vaikselt mööda ahjuseina voolates võttis kaasa ka kivide vahelt segu.

2013_DSC_1740

2013_DSC_1741

Üks oluline avastus minu jaoks: punased telliskivid ei ole müüris sellepärast, et nendega oleks ilmtingimata hiljem parandusi tehtud. Vaid ka näiteks sellepärast: ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kolme kivi täpselt kohakuti. See on koht, kust pääseb lõõri puhastama. Selline koht märgitigi nii kivide kui krohviga teistest erinevalt ära, et teaks, kust kops-kops kivid lahti lüüa ja lõõrile ligi pääseda. Alati ei tehtud selle jaoks ahju seina luuki.

Kui nurk oli korda saanud, siis sai alustada seina savikrohvimisega, kuid sellega ei jõudnud me lõpule. Savikrohvi tegemist ja peale viskamist said proovida ka kõik pühapäeval infopäeval käijad, kuid lõpuni me sellega ei jõudnud, viimane viimistluskiht jääb veel meile endale teha.

2013_DSC_54662013_DSC_5562

Ahju nurga lahti võtmisega selgus aga veel üks enne etteteadmata asi – nimelt oli ahju katvas suures paeplaadis mitu pragu. Et toss ja tuli ei hakkaks sealt läbi pugema, laoti ahjule peale vanadest tellistest võlv – pealmine topeltkiht “ahju katusel”.

2013_DSC_5515

Ja siis edasi ahju sisemuse juurde. Kõigepealt relsid. Uued relsid ootasid ahju saamist juba kolm aastat. Vanust on neil aga piisavalt, et siia ahju sobida – aastast 1915.

2013_DSC_5465

_DSC4927

Relsid toetuvad kolde seinte šamottkivide peale, šamotte sai veel toeks vahele lahtiselt pandud.

2013_DSC_5469

Kerisekivid on täiesti eraldi teadusharu. Kõigepealt läheb tarvis kolmes eri mõõdus kive: kõige suuremad, mis peaksid ulatuma üle relsipaari, ideaalis üle kahe paari, lähevad kõige alla. Siis nende peale natukene väiksemad ja lõpuks kuhjaga peale päris väikesi põllukive. Kivid peavad olema tihedad, ilma pragudeta. Nii et kui vanad kivid ahjust välja said ja vihm nad oli puhtaks pesnud, siis nägi kohe ära, et kui kivis oli pragu sees, ta ahju tagasi enam ei läinud. Uute kivide valimist on hea teha päikese käes: mida säravam ja sätendavam kivi, seda sobimatum reheahju. Keegi teadis veel mainida, et kõige paremad kivid pidavat reheahju kerisele olema need, mis tulevad maa seest välja, ehk pole varem päikese ja ilmastiku käes olnud.

2013_DSC_5480

2013_DSC_5463

Kivide tagasipanemine ahju on jällegi veel omakorda teadus. Selleks tehakse kõigepealt põrandal proov, et kuidas kivid kõrvuti mahuvad ja mis kuhu nurka lähevad. Kõige olulisemad ongi nurgakivid, need peaksid olema peal pool kaldega nii, et kalle jääks väljast poolt sissepoole.

2013_DSC_5473

Ja siis juba hakkab nende paigale kruttimine. Suuremad, keskmised, väikesed…. meil jäi kive puudu, nii et pildil paistev kuhila näitab ca 70-80% ulatuses täidetud kerist. Otsime veel põldudelt kive juurde ja laome peale. Kõik kerisekivid peavad olema laotud nii, et nad ei lähe vastu ahju müüre. Kuna kivid küttes kuumuse toimel paisuvad, siis peab neil olema selleks ruumi – seetõttu on head ka kivide vahele jäävad väiksemad augud, et ei pea püüdlikult tihedalt kohe kõike kihte täis laduma. Las jääb algusesse mõni vahe ka, siis järgmisel kihil jälle paned sinna midagi ette.

2013_DSC_5476

2013_DSC_5512

Korsten seest poolt on muidugi ka tähelepanuväärne vaatamisväärsus. Pilt sai tehtud aga selleks, et me ei teadnud, kas “mütsike”, mille korstnaladuja korstna peale jättis, katab teda üleni, või ainult servadest. Foto näitas, et ei pea katusele ronima, on servi kaitsev mütsike ikka : )

2013_DSC_5452

Ja jõudsimegi tuleni! Kahjuks ei saanud ma kogu aeg Hardi tarkuseteri kinni püüda, lugematu hulk kannutäisi kohvi vajas ju pidevalt keetmist, aga ahju kütmise kohta üritasin ikka pildi klaariks saada. Ja panen selle siia nii hästi või halvasti kui mäletan ka kirja.

Reheahi kui pikk soojussalvestaja ei ole kindlasti ahi, mida “kütta nädalavahetuseks” – kui reedel tulen ja ahju kütan, siis soojaks läheb ta alles pühapäeval, kui on linna minek! Ehk siis, reheahju tuleb kütta tsükliliselt. Üks küttetsükkel on see aeg,  mis kulub kütmisest soojaks minekuni ning see võib kesta mitu päeva. Kiire sooja saamiseks on teised moodused: pärast kütmist teha lahti keriseluuk ja lasta sealt kiire soe tuppa, pliit! ja meie puhul ka soojamüüriga kamin. Pliit ja kamin on need, millega saab kiiret sooja ja mõnusat õhku, ahju kütmine peaks aga toimuma kindlama intervalli ja tsükliga.

Vanasti oli selleks tsükliks leivategemise tsükkel: sellel päeval kui köeti ahju küpsetati ka leiba, siis pandi siibrid-luugid kinni ja lasti ahi soojaks. Kolme päeva pärast jälle korrati. Reheahju ei köeta ka pikalt ja suurte halgudega. Kes siis vanasti korralikku puud ahju ajas. Kvaliteetne puu kasutati ehitamiseks või müüdi maha, ahju aeti ikka hagu. Üks hagukubu oli nii suur, et pidi mahtuma kaenla alla võtta, kaenla all hoides seoti ta kinni. Ja ühte ahju pandi korraga kolm kubu täit hagu – kaks alla ning üks peale. Süüdati põlema ülemisest, mitte alt. Ja selle ahjutäie hao põlemise aeg oligi üks küttetsükkel. Kui see oli ära põlenud, tõmmait söed ette pliidialla, leib ahju ning küpsema. Kerisekivid olid kuumaks läinud ning need hakkasidki nüüd vaikselt soojust ahjumüüridesse edasi kandma. Nii et reheahi pole ka kamin, et hoiad suud lahti ja muudkui põletad vaikselt seal all tuld, tundide ja päevade viisi. Sellega teda soojaks ei saa. Ikkagi üks korralik ahjutäis peenikesi puid. Tihe ja intensiivne tuli ning kõik.

Kui ma nüüd mõtlen, et kuidas maamaja kontekstis siis seda ahju peaks kütma, et sooja ka saada, siis selleks, et reedel tulles ahi soe oleks, peaks justkui kolmapäeval käima ahju kütmas, siis on reedeks soe toas. Aga kuna meil on ahju küljes ka soojamüüriga kamin, siis hakkabki kiire soe õhk ja esimene küte ikkagi sealt tulema. Nii et liiga tihe kütmine ei käi reheahjuga kaasas, aga liiga harv ka mitte. Kõige hullemini mõjub reheahjule pikk mahajahtumine, niiskuse kogunemine ja siis järsk ja intensiivne kütmine. Kui sügisel ahi jääb seisma, siis kindlasti pole õige mõte pärast paari kuud jõuludeks kohale sõita ja kolm päeva hirmsa hooga ahju kütta. Kui on soovi ikkagi talvel mõnikord tulla, siis peaks kasvõi kahe nädalase intervalliga käima ja ahju tuld tegema. See hoiab teda “töökorras”. Või siis teine variant ongi see, et kogu talv ei küta ja hakkad kevadel jälle vaikselt teda sisse kütma. Meilgi on ees nüüd see nö sissekütmise periood, mis võib olla isegi kuni kuu. Ehk esimene tuli hakkab vaikselt ahju kuivatama, kui niiskusel ei lase tasahilju ahjust lahkuda, kütad lihtsalt oma ahju lõhki. Meie hakkame lihtsalt iga kord maal olles pisikest tuld ahju tegema, juulis-augustis tahaks seal võib-olla mingit söögitegemist proovida aga sügisel võiks juba proovida ka esimest korralikku küttetsükilit, et näha, mismoodi meie ahi ikkagi tegelikult reageerib, kui kaua soojaks läheb ja kuidas sooja välja annab.

2013_DSC_5477

Kui ma kunagi jõuan postituseni “Reheahjust vol 3”, siis peab seal olema üleni krohvitud ja valgeks lubjatud reheahi, mis on saanud ette tagasi ka pliidi ning soojamüüri külge uue kamin-ahju. Vot siis saan öelda, et VALMIS!

Meie reheahju kokku panemine oli aga osaks infopäevast-koolitusest, mille korraldas EVMi Maa-Arhitektuuri Keskus Aune dirigeerimisel. Hardi õpetas ja juhendas ning kõik said mingitki tööotsa proovida ka ise teha. Oli väga meeleolukas. Ning kui keegi osalenutest, keda tuli kohale üle ootuste palju (20+), peaks seda postitust lugema, siis suur aitäh teile! Olite kõik eranditult äärmiselt sümpaatsed inimesed ning loodetavasti kohtume juba peagi mõnel uuel ettevõtmisel.

Pühapäeva kõige olulisem pilt on aga see: vot selline ilm saatis meid läbi päeva!

2013_DSC_5495

2013_DSC_1835

Lisan siia lõppu valiku Marikese tehtud ürituse piltidest, sest endal polnud eriti palju aega inimeste pildistamiseks. Nii jääb veidi seltskonnakroonikat ka!

Veelkord, aitäh Aune ja Hardi ning kõik, kes osalesid!

Kõigepealt oli kevad… kevad algas sellega, et ma tõin laadalt neli õunapuu ja kaks mustsõstrapõõsa istikut ja need tuli maha panna. Kuna vanast õunapuuaiast olid osad haiged õunapuud paar aastat tagasi maha võetud, siis sai uued puud istutatud vanade puude lähedusse, et algset õunapuuaega täiendada. Senini meil ühtegi “traditsiooniliselt head söögisorti” ei olnudki, nii et valik sai kõige klassikalisem: Valge klaar, Liivi Kuldrenett, Jaani suveõun ja Martsipan. Just need, et saaks midagi ka niisama suvel/ sügisel süüa. Vanad puud andsid aga sel sügisel esimest korda peale tagasilõikamist jälle arvestatava saagi. Paar puud on söögiõunad, teised teen enamasti moosiks. Ja Antonovka on siiani vaieldamatu lemmik koogitegemisel.

Kevadel istutasime maha, suve jooksul jõudin ka ümbrused korda teha: alla panin multsiriide ja siis peale mults ning võrgust kaitse ümber. Viimane sai päris kõrge, nii et loodame et lisaks närilistele ka kitsed talvega puid okstest paljaks ei söö…

Tein etapp oli maa kaevamine. Loomulikult hakkasin ma sellele mõtlema juba kevadel, aga sama loomulikult jõudsin tegudeni alles suve lõpus. Augustis lõpuks saime naaberküla põllumehega kaubale, kes leidis hetke, et tulla ja kaevata üles meie soovitud maalapike. Maalapp ise on aida taga, õunapuuaia taga ja sealt edasi juba kus võsa algab, lõpebki ka meie krunt. Selline oli see plats enne kündmist: kunagi ka küntud ja kasutatud, aga nüüd lihtsalt heinastunud:

Päris kõike ka üles ei lasknud künda, aga lõpuks sai ca viie adra laiuselt. Idee järgi peaksid sinna siis tulema mõned vaod kartulit, et suve jooksul ei peaks kogu aeg turult kotiga tassima vaid söömiseks võiks kohe põllult võtta, siis veel mõned avapeenrad ja kastpeenrad. Kastpeenrad ehitasin suvega ka valmis, neist kujunes omamoodi landart projekt. Kogu suvi olid nad kusagil ees, õigele kohale nad ei jõudnudki ja nii nad muudkui “roomasid” mööda aeda ringi.

Tegelikkuses jäävad nad vastu maad, ehituseks sai kasutatud ära kõik maja ümbert ja majast leitavad ehitusmaterjalide jäägid, kruvidega nurgapostidesse kinni ja mõlemalt poolt tõrvaõliga üle.

Ülesküntud maa vaalud on aga omaette vaatamisväärsus. Ega omal jõul seda maad “normaalseks” küll ei saa… Naabrimees arvas, et suure töö teeb meie eest juba talv, jäätumine ja lumi, mis murendab koorikud läbi, aga ideaalis peaks ikkagi maa kevadel teist korda läbi kündma. Ja kõige parem oleks muidugi randaaliga läbi käia. Aga temal sellist väikest randaali, mis meile metsa sisse tulema mahuks, polnud ning ei tea ka ühtegi teist külameest kel oleks…. Vaatame kevadel, küll siledaks saame!

Ja siis kolmas etapp oli pinnase koorimine maja ümbert. Selleni jõudsime alles septembris, kui kõik hunnikud maja eest ja tagant said likvideeritud ning jäid ainult kivi-mulla-kruusakuhjad. Visuaalne vahe on kõige suurem – järsku tuli kusagilt maa seest maja välja!

Pange tähele sellel pildil, kui palju enne soklit näha oli…

Ja siis pärast:

Lõpptulemuses peaks siis jääma nii, et betoonist vundament on kõik maa sees ja välja ei paista. Paekivist sokkel jookseb aga murupiirist. Kohati võttis kopp sügavamalt, nii et lõplikult saab joone paika siis, kui muru ka kasvab ja maapind ühtlane.

Ja tagakülg ka:

Ma olen vaadanud, et ikka ja jälle satub siia blogisse inimesi, kes on trükkinud otsingumootorisse “kilesaun”. Saagu siis jäädvustatud veidi täpsemalt, milline ta meil välja näeb, sest üle paari-kolme aasta ta vastu ei pea, jääb endalegi mälestus.

Meie kilesauna eellugu on see, et rehemaja otsas oli sees eelmiste omanike poolt ehitatud saun, mis tuli ehitustööde käigus lammutada. Et kusagil ennast pesta saaks, tegid töömehed olemasolevast materjalist uue, aga kilest. Ehk siis selle sauna püstitamiseks ei ole ostetud mitte ühtegi uut asja, kõik on 100 % taaskasutus. Laudadest, lattidest karkass, selle ümber suur present-ehituskile. Tulemus – esteetiliselt täiesti kohutav, funktsionaalselt priima!

Sisemus on nii, et lava ehitamiseks tehti jällegi suvalistest laudadest karkass, peale vana sauna uks – selle peal me siis istume nagu kanad õrrel. Põrandaks on muru, “lava” ees on maas suur vineerplaat ning selle peal veel vana sauna puidust põrandarest.

Ahi on aga päris ehtne “lipp lipi peal ilma nõela pistmata”. Ehk siis võetud on vana sauna rauast ahi, sellele on ümber pandud lahtiselt telliskivid, siis selle peale kerisekivid ning taha asetatud vana sauna veepaak – kui ahjus suur tuli all, siis kütab ajapikku vee soojaks ka. Üldiselt on aga nii, et saun on kogu aeg soe. Päike kütab teda nii ehk naa, nii et suvel piisab kahest ahjutäiest puudest, et 90C oleks sees. See pilt on tehtud keskmiselt soojal suvepäeval, kui päike vahepeal ka pilve taga käis:

Aga mis selle sauna minu jaoks nauditavaks teeb, on selle mõnusalt niiske leil. Kuna õhk liigub ja ventilatsioon on tasemel, siis ei lähe see olemine siin kuivaks ja krõbedaks. Mul ikka tekib aeg-ajalt mujal saunas käies”grillkana” tunne, aga siin mitte kunagi. Ja see niiske ja tugev leil võtab higi vaevatult lahti.

Nii et selline “kole nagu öö” aga geniaalselt lihtne ja mõnusa leiliga on meie saun. Ikka tõesti, väga hea! : ) Esimese suve ja talve elas kenasti üle, suur lumeraskus küll käristas veidi siit ja sealt, aga teipisime ära ja teine suvi saab vabalt veel kasutada. Vaatame siis, mis kolmandaks saab…

Väike fototõestus sellest, mida teeb esimene talv ja kevad haavalaastust katusega. Kuna meid hoiatati, et tants läheb lahti, siis ma pole vaevunud eriti sellepärast muretsema. Tantsigu siis : ) Ja pöörasemad poosid on pildistatud kõik lõunaküljelt, põhjapool on vaoshoidlikum.

Ja ilusasti halliks tõmbub ka juba!

Ma alustasin katuse tegemise ajal nende märkmetega, aga ikka jäid kuidagi pooleli. Et hajutada muljet, justkui käiks meil kõik pingevabalt, saagu ajaloolise tõe huvides kirja katuse “tegelik lugu” : )

5. oktoober

7.00 äratus

7.45 start linnast

8.45 enne eel-viimast kurvi näen mööda sirget saabuvat kastiautot meie roovi-koormaga

8.50 kohtume kokkulepitud kohas, sõidame naabrimehe õueni välja, et edasi hinnata teeolusid jalgsi

9.00 jõuame koos autojuhiga maja õuele, oleme käinud läbi metsavahetee, uurinud sopaaukude sügavust ja tõusude libedust

9.15 lõplik otsus – auto seda teed ette ei võta, oht mutta kinni jääda on liialt reaalne, kõmbime tagasi auto juurde

9.20 koputan naabrinaise uksele et küsida, kust võiks külast leida traktorit, käruga

9.30 stardin oma autoga külavahele traktorit otsima. Sihiks Ülejõe.

9.33 ajan teeotsa sassi ja lähenen valele majale, seal pole kedagi. Ots ringi, edasi

9.35 keeran Ülejõe õuele. Vaikus. Koera pole, autosid küll. Traktorit ei paista.

9.36 Koputan uksele, kolistan kellukesega, annan uksekella. Vaikus. Katsun ukselinki, uks lahti. Järelikult peab keegi kodus olema. Hõikan ja huilgan, koer hakkab haukuma. Taganen eeskojast ruttu õue tagasi. Tuleb perenaine, räägin jutu ära – veokas-roovitus-muda-naabrinaine-traktor-käru-appitulema.

9.38 Perenaine helistab mehele, traktor künnab õhtuni põldu, kahjuks ei saa aidata. Annab ühe numbri, helistage sinna.

9.40 helistan Viktorile, Sipasse. Üks traktor künnab põldu, teine mees on Raplas arsti juures. Ei tea, kasti lubasin ka hommikul rapsivõtuks ära, vist ei vea välja. No olgu, ma uurin…

9.50 Olen tagasi oma tee otsas, kastikas on vahepeal tagurdanud naabrimehe juurest välja suure tee juurde. Mõtleme, mis edasi.

9.55 Helistan uuesti Viktorile: ei traktorist ikka jõuab varsti Raplast tagasi, tund ehk läheb

10.00 Saabuvad mehed, kes peavad hakkama roovi lööma.

10.15 otsustame laadida roovi kastist maha, enam ei anna oodata. Sõidame uuesti naabrimehe õuele, roov kallutatakse maha. Veokas sõidab minema. Mis edasi? Kas traktor tuleb? Hakkame jalgsi läbi metsa vedama?

10.30 eelmine seltskond töömehi lõpetab viimaseid asju, et täna objektilt lahkuda. Kambrisse on lõigatud kolmas aken, lõhutakse kiirelt üks veel jäänud jupp katust maha.

10.40 roovimehed alustavad tööd. Valivad vanadest roovidest välja paremaid, et saaks räästasse jäävad 2-3 rida teha vana rooviga. Nöör on juba ees, hakatakse pihta.

11.00 Helistan jälle Viktorile! Kas siis saame traktori? Saame!!! Aga no mehel ju alles kuu-ajane laps, oli vaja perearsti juures käia, no mis ma teen… peate ootama, ta juba Märjamaal, käib kodus vahetab riided ära ja siis tulebki.

11.30 roovimehed teatavad, et vana roovi on liiga vähe, ei tule välja, mäda ka teine. Uus roov seisab naabrimehe õuel…..Vahepeal on 500 m mudast metsavaheteed

11.59 helistab Viktor, traktor hakkas tulema!

12.20 Traktor on kohal, kaks meest hakkavad 300 roovi traktori kasti tõstma. Mõtlen ikka ka aidata, aga üsna kohe saan aru, kui mõttetu see on, roov on parajalt raske ja pikk, kahekesi saavad paremini.

12.50 jalutan tagasi maja juurde. Teised mehed hakkavad lõpetama, pakivad juba asju kokku. Täpselt aasta aega tagasi tulid nad siia esimest korda.

13.30 traktorit ikka ei kuuldu tee pealt. Kahtlaselt pikk vaikus. Jalutan tagasi naabrimehe juurde.

13.35 koorem peal, traktor hakkab liikuma. Enne hoovi jõudmist jääb seisma. Ühel pool lahkuda tahtvad töömehed oma bussi ja vagunelamuga, teisel pool vastas traktor käruga. Nende vahel mina, lapsega. Traktor ei taha hoovi sõita, tagurdab tagasi, paneb puude vahelt otse üle vana heinamaa maja taha ja kallutab roovi sinna. Vähemasti üks õnnestumine! Roov on majale jumalikult lähedal!

13.40. Traktor lahkub. Esmaspäeval näeme jälle!

13.55. Roovimehed töös, mina lahkun.

8. oktoober. Roov peal

25. oktoober. Tulevad laastulööjad. Otsustamata on nende ööbimine. Lähikonna kaks turismitalu on täis, olen reserveerinud haagissuvila, aga selle kohale toomise otsustan nendega. Siiski, hoolimata oktoobri lõpu temperatuuridest, otsustavad laastulööjad et neile sobib ka meie aidakamber. Kaks radikat sisse, linavilt pragudesse ja kilesauna tuli alla!

9.00 Olen teeotsal valmis

9.30 helistab laastukoorma autojuht. Saan teada, et ta sõidab vales suunas. Siiski mitte päris vales Eesti otsas.

10.00 saabub traktor

10.30 saabub laastukoorem. Traktor hakkab autokastist igat laastualust üks haaval silohargi otsas maja juurde viima. Kolm õnnestub, neljas kukub enne maja ümber, viies õnnestub.

11.00 saabuvad laastulööjad. Kui esimene koorem juba maja juures, hakkavad otsast minema

26. oktoober. Kohe on vaja kahte 3m pikka neeluplekki eeskoja jaoks. Helistan läbi paar Tallinna plekitöökoda, töö tähtajaks pakutakse nädal-kaks, aga mul on vaja kahe päevaga. Saan traktoristilt infot, et kusagil meie kandis pidi ka olema üks plekitöökoda. Guugeldan ja otsin ja leian. Helistan…. vastus? “No ma homme hommikul siis teen ära, tulge pärastlõunal järele.” !!!

27. oktoober. Katuse edeneb, plekid saavad kohale. Aga harjalauad? Veel üks tulekahi kustutada. Helistan juba tuttavale lähialevi saekaatri omanikule ning kurdan muret. Vastus? “Homme hommikul teen ära.” Vaat nii käivad asjad maal : )

28. oktoober. Lähen harjalaudade järele. Transportimiseks antakse veel kaubapeale käru. Maja juures koormat maha tõstes selgub, et 42m asemel on harjalaudu tehtud 84m. Üks rääkis harja pikkusest, teine harjalaudade vajalikust pikkusest : ) Aga nagu ütles saekaatrimees: “Te nõnda noored, nii kui nii peate 20 aasta pärast harjalauad välja vahetama. Pange pennidele seisma, siis hea võtta!”

31. oktoober. Katus valmis.