Arhiiv

raamatud

Ma kirjutasin kevadel ilmunud raamatust lühidalt ühes varasemas postituses, SIIN. Kuid kuna fotomaterjali mida raamatu jaoks tehti on palju rohkem kui raamatusse mahtus, siis lisan siia ühe galerii. Ei pane siia lähedalt vaateid elamutest või interjööridest, sest pole uuesti luba nende näitamiseks kõikidelt majaomanikelt küsinud, kuid meeleolukad maastikud, vaated teedelt ja detailid, mis võiksid leiduda kusiganes, on siin ära toodud.

Kõik fotod: Toomas Tuul raamatu “Lahemaa külaarhitektuurist” jaoks (väljaandajad Keskkonnaamet, Solnessi arhitektuurikirjastus)

 

Advertisements

lahemaa

Mai viimastel päevadel esitleti üht uut raamatut – Keskkonnaameti tellimusel ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Solnessi Arhitektuurikirjastuse välja antud trükist Lahemaa külaarhitektuurist. Rõõm raamatu valmimisest on seda suurem, et olin selle toimetamisega ka ise seotud. Temaatiliselt nii külamaastikku, külasid kui ka eraldi objekte/ talusid-suvilaid/ kajastav raamat annab lühikeste autoritekstide ja rohke pildimaterjaliga meeleoluka ülevaate sellest, mis Lahemaal on väärtuslikku, kuid ei istu ainult ajaloos – ühe vähesena talusid ja külamaastikku kajastava arhitektuuritrükisena tuleb ta välja mitte ainult Nõukogude-aega (nt Võsu suvilad) ja kaasaega vaid lausa tulevikku, kajastades ka eelmisel aastal toimunud arhitektuurikonkursiga esile tõstetud olulist teemat, milline uusarhitektuur sobib traditsioonilisse külamaastikku.

Raamat on saadaval tasuta, nii kauaks kui teda jätkub Lahemaa Rahvuspargi keskusest Palmses. Samuti saab lugemiseks teda leida kõikidest suurematest linna- ja maaraamatukogudest. Raamat on vaatamiseks väljas ka internetis, leiab SIIT

Mul oli just sellist lugemiselamust praegu vaja. See on raamat, mille olemasolust olen ma teadlik “jumal teab kui kaua”, aga kunagi polnud lugemiseni jõudnud. Ikka oli keegi seda kusagil maininud, mõnes artiklis viidatud, raamatupoes möödaminnes märgatud ja Loomingu Raamatukogu vanade raamatute hulgaski ju mälupilti jäänud, aga ikkagi…. lugenud polnud. Ja kui see mul nüüd oma talumatus kevadigatsuses meelde tuli, siis sain endale korraldada ideaalse “paar tundi vaikust õhtul”. Sest kirjandus stiilis “õige rohenäpp alustab aiatööde planeerimisega juba veebruaris”, “märtsis asu ettekasvatama tomatite ja kurgitaimi” või “uued sordid mis on vallutanud eestlastest aiapidajate südamed” polnud praegu minu cup of tea.

Ühesõnaga, raamat, millest ma patran, on Karel Capeki “Aedniku aasta” ning mõned stiilinäited toon ka ära:

“Võidakse arvata, et aia kastmine on hoopis lihtne asi, iseäranis siis, kui on olemas voolik. Peagi selgub, et voolik on harukordselt salakaval ja ohtlik olend, kuni ta pole taltsaks tehtud; ta väänleb, viskleb ja kargleb, laseb enda kõrvale maha vägeva veeloigu ja viskub siis mõnuledes porri, mille on ise tekitanud; seejärel ründab ta inimest, kes tahab kastma hakata, ja mähib end ta jalgade ümber; talle tuleb peale astuda, kuid siis läheb ta marru ja keerab end inimese keha ja kaela ümber; sel ajal, kui tema haardesse sattunu võitleb temaga nagu boamaoga, tõstab see peletis vaskse kärsa ja paiskab vägeva veejoa aknaist sisse, äsja ülesriputatud kardinatesse. Tal tuleb jõuga peast kinni haarata ja kõigest väest sakutada; elajas hakkab valu pärast märatsema ja nüüd ei purska ta vett välja mitte enam ainult lõugade vahelt, vaid ka hüdrandi juurest ja mitmelt poolt kehast. Esialgu on vaja kolme inimest, et temast kuidagi jagu saada; kõik kolm nõretavad võitlusväljalt lahkudes veest ning on kõrvuni porised. Ja mis puutub aeda, siis on ta nüüd kohati lausa porilomp, kohati aga praguneb janu käes.”

“Veebruarikuus jätkab aednik jaanuari töid, see seisab nimelt selles, et ta hoolitseb peaasjalikult ilma eest. Sest lugu on nii, et veebruar on ohtlik kuu, mis ähvardab aednikku talve hammaste ja suve silmadega, märja, kuiva ja tuultega; see kõige lühem kuu, see värdjas teiste kuude hulgas, see enneaegne, lisapäevaga ja üleüldse ebasoliidne kuu paistab kõigi ülejäänute seas silma oma salakavalate vempudega: olge tema suhtes ettevaatlik.”

“Kui sul jääb kell seisma, siis võtad sa ta osadeks lahti ja viid alles seejärel uurmaakri kätte; kui kellelgi ütleb automootor üles, tõstab ta kapoti ja topib sõrmed mootorisse, misjärel kutsub mehaaniku. Kõigega maamuna peal võib midagi peale hakata, kõike on võimalik parandada ja reformida, kuid ilma vastu pole midagi võimalik ette võtta. Ei aita mingi püüdlikkus, ülim enesekindlus, ükski leidlikkus, ei jultumus ega sõim; pung puhkeb ja võrse pistab nina välja siis, kui tema tund on tulnud. Ja sa võtad alandlikus meeles teatavaks, kui jõuetu on inimeselaps; sa hakkad mõistma, et kannatlikkus on tarkuse ema….”

“Aedniku tõugu inimene on tekkinud kindlasti kultuuri mõjul, aga mitte loodusliku arengu tulemusena. Kui ta oleks tekkinud looduslikul teel, siis näeks ta teistsugune välja; jalad oleksid tal nagu põrnikal, nii et tal ei tarvitseks kükki laskuda, ja tiivad oleksid tal esiteks ilu pärast ja teiseks sellepärast, et ta võiks lennelda oma peenarde kohal. Kes seda ise pole kogenud, sellel pole aimugi, kuivõrd on jalad inimesele tülinaks, kui neid kuhugi asetada pole; kui ülearu pikad nad on, kui neid tuleb istmiku alla kerida, et sõrmega mullas urgitseda; kui võimatult lühikesed nad on, kui peate astuma üle peenra, ilma et tallaksite seejuures maha jaanikakrapuhmast või võsuvaid kurekelli. Või tal peaks olema võimalus riputada end köiega kuhugi külge ning kiikuda oma taimede kohal; või tal peaks olema neli kätt ja peale selle pea ja müts ja muud ei midagi; või siis jäsemed, mida võib välja tõmmata nagu fotokastatiivi jalgu. /…/ Muide, pealiskaudsel pilgul, eemalt vaadates ei näe te aednikust muud kui tagumikku; kõik muu nagu pea, käed ja jalad on lihtsalt viimase all.”

Jagan ka uudist, et ilmunud on Heiki Pärdi raamat “Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840-1940”.

Heiki raamat

Tutvustus: 19. saj keskpaigast algas aeg, mil Eesti arenes traditsioonilisest keskaegsest talurahvamaast moodsaks ühiskonnaks koos kõigi sellest tulenevate muutustega elulaadis ja mõtteviisis. Ka elumaja ise muutus millekski palju enamaks kui lihtsalt peavarjuks – sellest sai üks tähtsamaid staatusesümboleid. Selles rohkete fotode ja joonistega illustreeritud raamatus vaatlebki Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi läbi elumaja arengu ka tolleaegses ühiskonnas toimunud psühholoogilisi muutusi.

Ise olen raamatu läbi lapanud ja lisaks eessõnale siit ja sealt ka lugenud. Meeldib. Leidsin raamatust ka Kõrgemäe taluhäärberi, mida ise suvel külastasin ja siin blogis ka kajastasin – SIIN. Aga püsin praegu faktoloogiline ja lühike oma jutuga.

Üks huvitavaid eelmise suve leide oli raamat E. Mälbergi “Perenaeste käsiraamat”. Leidsin ta ühelt järjekordselt laadalt ning peale mõningast kauplemist suutsin ka omastada. Välja antud 1913, Tartus. Ja nagu sissejuhatuses öeldakse: “Kokaraamatuid ja keedukoolisid on Eesti keeles juba mitmeid olemas. Nad ei ole aga kahjuks mitte alati meie majapidamiste-olude kohaselt toimetatud. Iseäranis taluperenaese nõudeid toitude valmistamise ja materjalide valiku asjus pannakse vähe tähele.”

Autor väärib ka eraldi tähelepanu, tegemist on kuulsa Lanksaare talu perenaisega: “Edukalt tuleb ta toime suurtalu perenaisekohustustega, tal jätkub aega paljuks muukski. Ta asutab Tali Perenaiste Seltsi, maanoorte ringi, osaleb põllumeeste seltsi töös, korraldab oma talus lüpsi võistlusi ja seltsi majas käsitöönäitusi, on lektoriks mitmesugustel kursustel, annab tunde Saarde Kodumajanduskoolis, kuulub Naiskodukaitsesse ja Eesti Kodumajanduskoja liikmeskonda, teeb kaastoöd ajakirjadele ja ajalehtedele. Neiupõlves on ta valmis kirjutanud «Perenaise käsiraamatu», millest ilmub viis trükki.”

Ja kas ma mainisin, et ta sünnitab seitse last? Ühesõnaga, naine nagu unistus! Kõige suurema osa raamatust võtavad ikka retseptid, aga juttu tuleb ka tervishoiust ning eraldi huviväärne on peatükk “puhtus ja kord”. Sealt saab näiteks teada kuidas linoleumi läikivaks teha, kuidas seepi keeta, kuidas meesterahva pesu triikida, kuidas rasvaplekkisid villase riide seest välja võtta, mida teha märgade saabastega, kuidas ise hambapulbrit valmistada või kuidas linase riidetükiga liigsoolatud toite mahendada.

No selle retseptiosa ma veel võtan ette, kui ahi korras. Aga senini jagan ma teiega oma lemmiklehekülgi – ehk siis, vasika ja sea osadeks jaotamine!

Vasikas: 1. pää keedetakse süldiks. Ajusid võib küpsetada. 2. Kael leemede ehk käkkide jaoks. 3. Laba tarvitatakse küpsetatult ehk hautatult. 4. Selga karbonadiks värskelt. 5. Rind lihalõikeks ehk aedviljadega. 6. Küljeliha süldiks, ehk põrsalihaga ühes rullsüldiks. 7. Sadulat pruugitakse ahjus küpsetatult. 8. Kints ahjus küpsetatult ehk vähe ka soolatult. 9. Sõrad süldiks.

Siga: 1. Pää keedetakse värskelt süldiks, soolatult ja suitsetatult tarvitatakse kaunvilja suppidega. 2. Seljatükk annab karbonadi värskelt küpsetatult, pekk selja päält sulatatakse rasvaks. 3. Sadul värskelt ahjus küpsetatult õunade ja ploomidega. 4. Küljetükk süldiks värskelt aiaviljadega, soolatult ja suitsetatult leemedeks ehk aiavilja hautustega. 5. Küljepekk süldiks, soolatult ja suitsetatult kastete jaoks rasvaks. 6-7. Värskelt ahjus küpsetatult, soolatult suitsetada. 8. Jalad ja sõrad keedetakse värskelt süldiks. Soolatult suitsetada ja kaunviljadega leemede jaoks.

Hääd isu!