Arhiiv

Monthly Archives: september 2010

Foto: Johannes Pääsuke, ERM

Viimasest laka pealt leitud kirjast tekkis uudishimu uurida välja, mida endast kujutab verileib.

Heal lapsel mitu nime: verikarask, käkk, käkileib, verileib, makileib, mauguleib, pannileib, paldileib, veripalt, veripall, veripull, verikook, verivatsk. Nimetus erines piirkonniti. Sarapiku talu aladel siis verileib.

Aliise Moora kirjutab “Eesti talurahva vanem toit” raamatus järgmist: verikaraskitaigen tehti samal viisil kui odrakaraskitaigen, ainult vee hulka pandi verd. Peale vere lisati veel hapupiima ja hiljem soodat, kohati riiviti sellesse kartuleid. Nagu käkitaignasse, siis pandi ka verileiva- ja verikarskitaignasse ohtrasti praetud pekitükke ja sibulaid. Peale sibula on lisatud ka köömneid, harva, kes vürtsi või pipart pani. Verileiba tehti ka looma- ja vahel harva vasikaverest. Seaverest tehti peamiselt vorste ja käkke.

Nagu karask ja leib, olid verikarask ja -leib vanemal ajal ümmargused, tavaliselt leivast palju väiksemad. Neid tehti 20-30 cm läbimõõduga ja 2-3, 4-5 korraga. Verileiba söödi kohe soojalt ahjust võttes rõõsa piimaga või võeti liha kõrvale. Pärast pliitide kasutusele tulekut on verileiba nagu käkkegi jahtunult hakatud pannil üle praadima. On säilinud mälestusi kus kirjeldatakse, et neid hoiti 1-2 tundi ahjus, võeti siis välja ja viidi jahtunult aita rasvalaudile, kust neid siis toodi, rasvaga praeti ja pärast praadimist veel piimaga immutati, et nad hästi kobedaks ja pehmeks muutuksid.

Retsepte verileiva tegemiseks leidsin ka: SIIT ja SIIT ja SIIT

Advertisements

Tervist.

Kirjutan mõne sõna. Tulen laupäeva õhtul autoga teile, palun tapa lammas ära ja kui sul võimalik üks 100 kg kartuleid valmis panna meil on vähe peame juurde ostma. Tee mulle vereleiba ka, seeni ka. Ma ei hakka rohkem kirjutama kui tulen siis räägime.

Tervitades

Linda

Veel üks laka pealt leitud kiri. Kuupäev on all 1. oktoober, aga aastaarvu pole.

tere onu!

Sain sinu kirja kätte ja tahan sind aidata niipalju kui suudan. Ära siiski lootust kaota, võibolla, et need on siiki healoomulised kasvajad ja saab opereerida. Ma täna rääkisin ühe oma tuttavaga kes töötas seal haiglas kus raviti ja lõigati kasvajaid. Tema ütles, kui on munakujuline kasvaja, siis on see healoomuline ja saab terveks ravida, niipalju kui mina tean on sinul ka munakujuline kasvaja. Kas isa ei tahaks linna tulla minu juurde ma viin sinu linna arstide juurde ja nad vaatavad kas on hea või halvaloomuline kasvaja. Kui sa tahad tulla siis tuleks sul võtta Märjamaa arstide käest saatekiri, et nad suunavad sind Tallinna järgi vaatamiseks sa tee seda nädala sees ja ma tulen pühapäev teile siis tuled minuga linna kaasa. Siis see naine õpetas ja pidi väga hea rohi olema kui leotada küüslauku viina sees ja võtta kolm korda päevas söögi alla üks viinapitsi täis. Küüslauk tuleb hästi peeneks lõigata ja kaheks nädalaks viina sisse ligunema panna. Poole liitri viina peale tuleb vähemalt 100gr küüslauku panna ennem juba rohkem kui vähe. ja siis tuli veel õige natuke salpeetrit ka sinna hulka panna ma katsun seda ka saada. Ja joo seda kasekõbja teed on ka väga hea. Et Maria seda teed kaua ei keeda. ajab vee keema ja taob selle kasekõbja hästi peeneks laseb korraks keema ja laseb tõmmata soojas. Kauase keetmisega väheneb rahu mõju. Kui teil küüslauku ei ole ma katsun saada linnast.

Ma küsisin Tõnismäe apteekri käest ja tema ütles, et väga hea pidi olema verehurmarohu tee ta lubas esmaspäevaks vaatata kas neil laos on siis toon seda sulle ka. Peaasi Jaan ole rahulik ja ära närveeri. Tead see meie Antonit tema rääkis oma onust. See oli nii haige suremas, arst oli öelnud, et maos on vähk ja midagi ei aita enam. Mees tuli linna ja opereeriti üle poole mao ära nüüd mees terve teeb suvel heina nii et pole asigi. ja oli ka juba vanamees. Nii et loodame ikka kõige paremat. Tulen pühapäeva hommikul. Jääme nägemiseni ja palju tervist

Linda

Sellise kirja leidsime laka pealt heinte seest. Aega ei oska öelda, aga ruudulise vihikulehe peale kirjutatud, kas Eesti-aja lõpust või isegi 1950ndatest…. Onu Jaan peaks olema sama Sarapiku Jaan, kes on ka fotol, paar postitust siit alla poole. Sellised mured ja mõtted siis siit talust…

Nüüd on kätte jõudnud see aeg, kus kõikide töödega tekib tunne, et asi läheb aina “hullemaks” : )  Kõik võtab palju rohkem aega, kui alguses arvasid. Iga töö edenedes astud sammukese veel kaugemale asjade korda saamisest, sest valmis ei saa siin veel niipea midagi. Aga nii see ongi ja ega ma polegi kunagi loonud endale illusiooni, et sellise maja raksti korda teeb. Võiks teha, kui saadaks sada töömeest korraga peale, aga meil on teine taktika.

Üldiselt oleme jätkuvalt “lammutus-faasis”. Üks hullemaid lammutustöid siin on põrandate väljalõhkumine. Kambri muldpõrandale on valatud peale kruusasegune betoonkiht, mis tuli kõigepealt masinaga lahti põrutada ning siis käruga välja tassida. Kuna metsavahetee on meil rohune ja pehme, siis sai see segu tee peale veetud. Kõik ei ole veel väljas, kuid seinte ääred kuni toa keskeni on puhtaks tehtud, seal nüüd muld vastas.

Nagu pildilt näha, on palgid praktiliselt vastu maad, sokli osa on minimaalne. Nädalapärast saabuvad lõpuks kaua-oodatud palgi-spetsialistid, eks siis ole näha, kuidas ja kui palju soklit taastama hakatakse.

Rehetoas on põrand kaetud Nõuka-aegsete kahhelkividega. Ma ise arvasin, et need on laotud otse vana paekivipõranda peale, kuid nüüd põrandat lõhkudes oli all ikkagi vaid muld. On võimalik, et kahhelkivide panemise aegu on vana paekivipõrand lihtsalt lahti võetud, sest muidu oleks põrandapind tõusnud nii kõrgele, et sirge seljaga poleks rehetoa madalamas kohas käiagi saanud, kuid sama tõenäoline on ka see, et terves majas olidki algselt vaid muldpõrandad. Ei muud. Kui toapõrandat on lihtne teele viia, siis rehetoa põrand tuleb suurte plaatidena, all on ka armatuur, nii et siin peab veel mõtlema, kuidas teda rakendada. Pinnast tuleb põrandatest veel vähemaks viia, sest tulevikus puitpõrandateni jõudmiseks tuleb alla teha liivapadi ja õhuke betoonikiht, see kõik aga tõstab põrandat. Ja uksed ning laed on siin niigi madalad!

Edasi laed. Rehetoa lagi on kaetud suurte vineerplaatidega, kuid nende all ei tohiks rohkem midagi olla. Need võtame ära ja korras. Jäävad suitsused ja mustad. Kambris on aga tunduvalt keerulisem. Algne puitlagi on kleebitud kinni jõupaberiga ning siis vooderdatud vineeriga. Seda kõike seetõttu, et lae pealt pudiseb tuppa mustust.

Talad on tõeliselt ilusad, käsitsi tahutud, terved ja tugevad, nii et nendega pole muud kui puhastada. Muu lagi tuleb aga tõenäoliselt lahti võtta, sest muidu ei lõppe see mulla tuppa pudisemine iialgi. Algus on tehtud: laka pealt sai heinad välja visatud. Nagu näha, on ka osa katusest maha võetud. Minu suurim lootus on, et sügis hoiab kuiva ja ilusat ilma, siis jõuab tõenäoliselt vähemasti kambri ja rehetoa osale ikkagi veel see sügis uue katuse peale panna, pärast seinte ja vundamendi korda tegemist. Kui aga kuidagi ei jõua, tuleb kiled korralikult kinnitada ja kevadet ootama jääda.

Nüüd tuleb edasi kogu lae pealne tühjaks teha, et saaks lae lahti võtta. Kambri pealt tuli välja väga huvitav oma-aegne soojustusviis. Seda, et lagede peale pandi soojustuseks mulda, olen ma ennegi näinud ja kuulnud, kuid sellist sambla ja tõenäoliselt savi segu mitte.  Igatahes on tegemist kõvasti kinnimätsitud materjaliga.  Selle viga on aga pidev pudenemine läbi lae tuppa, mistõttu tuleb ta ikkagi puhtaks teha ja asendada mingi muu loodusliku, kuid mitte pudiseva soojustusega. Siin on nüüd näha lakapealne ja rehekarp. Siia tulevikus mingit ruumi ei jää, sest taastatav kelp katusel võtab selle ära.

Ja minu “sondaaž” lae peal. Laetalad, sambla-savi segu, muld ning heinad.

Lõpetuseks tervitused vaablastele, kes pidid ohverdama oma korstna kõrvale punutud pesa. Ja Andryle ja Raulile, kes nende kibedat viha tunda said : )

Oma toredate naabritega suheldes on tulnud välja, et 2000. aastal on Mati Jets teinud meie kodukülast uurimuse, pannes kokku leiduvad arhiivimaterjalid ja ajalooallikad. Kuna meil endil puudub ajalooline seos Sarapiku taluga, siis ei saa ma ka vesta lugusid, kuidas minu vanaema või vaarisa siin maadel põldu kündis ja kive tassis. Meie pere ajalugu selle kohaga seoses tuleb alles luua, kuid see ei tähenda, et koht ise oleks minevikuta.

Olen nüüd seda kodu-uurimist veidi vaadeldnud ning jõudnud järeldusele, et laiemas kontekstis on Eesti mõistes olnud tegemist suhteliselt vaeste aladega: põllud on siin paekiviklibu täis, mullakiht õhuke ja isegi olen vaadanud, et pärast vihma on ülesküntud põllulapid kui kiviklibuväljad- kivi kivis kinni. Sarapiku talu omakorda on siinses külas üks tagasihoidlikumaid. See-eest naabrite talu on jällegi olnud üks suuremaid. Leidsin näiteks sellised andmed talude päriseks ostu vallakohtu protokollidest:

– Sarapiku päriseksostu hind 1890. aastal oli 1200 rubla. Võrdluseks näiteks see, et küla odavaim talu on hinnatud 900 rubla vääriliseks ning küla kalleim 3800 rbl.

– talu suurus 1941. aastal oli 38 ha ning hektari hinnaks on loetud 37,58 rubla

Sarapiku talu ajaloost on teada, et 1826. aasta hingerevisjonis ning 1835. aasta perekonnanimede panemisel Sarapikut mainitud ei ole. 1850. aasta uute talude nimekirjas leidub aga Otza, jetzt Sarrapikko, kus elavad Hans Eimanni ja Mart Ugami perekonnad. 1872. a. on talu peremeheks Pridik Eimann. 1897.a. oli peremees Jüri Sassi ning seda kuni 1915-20. aastani. Eesti ajal ja ka Nõukogude aja alguses elasid siin Jaan Ellissaar (Eimann), tema õde Maria, pärast ka õde Liisa Haljassaar. 1960. aastatel müüdi talu suvilaks.

Rahvast tundub, et pole siin talus väga palju kunagi olnud, väikseke ju ka teine. Nendes loendites, mis olemas on, märgitakse enamasti vaid kahte alalist elanikke. Naabrite juures aga kümme. Enamasti olid talud vanasti siiski suured. Tundub, et sõjad on külast mööda läinud, nii mainitakse ka uurimuses, et sõjakahjustusi siin pole. Sarapiku rahvast pole mainitud ei sõtta läinud ega sõtta jäänud meeste nimekirjades. Ka Siberisse saadetute hulgas sarapiku rahvast pole, samas kui naabritalu jäi pärast küüditamist tühjaks ja laostus.

Mida ma erinevatest varaloenditest välja ei loe on see, et Sarapikul on olnud hobune, sest rehielamu üks ots oli suur tall ning hobusehoidmisele viitavaid detaile leidub sealt siiani. Teiseks ei käi sellest uurimusest läbi ka fakt, et siinses külas oli kahes kõrvuti talus sepad. Nii Sarapikul kui naabrite, Lepiku juures. Naabritel on sepikoda ka säilinud, meil mitte. Metalli on aga täis nii aida-alune kui see metsatukk, kus sepikoda oli asunud.

Lisan siia lõppu naabrinaiselt saadud fotod Sarapikust ja tema inimestest:

Sarapiku Jaan ja Sirje. Rehemaja ukse ees.

Sarapiku Linda, Sirje, Liisa, Maria. Taustaks ait.

Aga kõikidele headele sõpradele, kes te juba olete meil külas käinud ja ka neile, kes tulevad…. see viimane väike küngas millest üle tuleb sõita, enne kui postkast nähtavale tuleb, on Sitakotimägi! Nime on küngas saanud seeläbi, et mõisa ajal vedanud talupojad salaja tapetud põtrade sisikonnad siia metsa, et mõis ei märkaks.

Teretulemast!

Kõigepealt definitsioonist: eestlastele tavapärane elamu, milles kuivatati ja peksti vilja, tehti muid majapidamistöid ja hoiti koduloomi (Eesti rahvakultuuri leksikon)

Ma olen nüüd siit ja sealt ikka uurinud, et mis tüüpi meie rehemaja arhitektuurikirjanduse põhjal võiks olla ning mis iseärasusi/ tüüpseid lahendusi siit leida on. Ajalooliselt kuulub talu Läänemaa alla, kuigi tänapäeval on haldusjaotus muutunud. Seetõttu võiks siit hakata otsima eelkõige Lääne-Eesti jooni, kuid kuna me oleme merest ikka väga kaugel, siis on ilmselgelt tegu segunemistega.

“Eesti rahvakultuuri leksikon” jagab rehielamud kaheks:  Põhja ja Lõuna tüübid. Põhja tüübil on rehetuba rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem, igast küljest seinaga ümbritsetud ja ilma akendeta, mis on andnud peamiselt 19. sajandil võimalusi ehitada rehetoa ees ja taga olevaid ulualuseid ja liigtube. Põhja tüüp oli tuntud Mandri-Eestis ja Ida- Saaremaal. Geograafiliselt peaks nagu olema see, aga meil on rehetuba sama lai kui kogu ülejäänud rehielamu, samuti puuduvad meil liigtoad ja ulualused. Samas tubade järjekorra mõistes, küün-rehealune-rehetuba-kamber on meil samamoodi.

Lõuna tüübil on rehetuba ja rehealune enam-vähem sama laiuse ja kõrgusega, kambrid on liidetud rehetoa otsa-, esi- või tagaseina külge; lõuna tüüp oli tuntud Lõuna-Eestis, ka Põhja-Lätis, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal, varasemail sajandeil arvatavasti ka laiemalt. Laiuste ja kõrguste kohta käiv osa on meie majal täpselt nii nagu ka tubade paigutus, aga asukoht pole mainitud piirkondade juures. Ülesehitus loogikalt aga peaks seega olema nagu tegu Lõuna tüübiga. Üldiselt võib öelda, et meie rehemaja on üks lihtne ristkülik, kus funktsioonidena olnud tall-rehealune-rehetuba-kamber. Ette on juurde lisatud väike eeskoda ning taha sahver. Sahver on aga tõenäoliselt lisatud hiljem, sest palgid pole seintega seotud vaid lihtsalt “otsa kleebitud”.

Kamber võib aga olla algselt väiksem, hiljem pikendatud, millele viitab tagaseina liitekoht.

Juuresolev põhiplaan illustreerimaks (eeskoda on jäänud joonistamata veel…):

Karl Tihase jagab aga rehielamud oma krestomaatilises teoses “Eesti talurahva arhitektuur” kolmeks: Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eesti tüüpideks. Ma ei hakka neid siin kõiki detailselt kirjeldama, kuid ka tema jaotuse järgi ei lähe Sarapiku rehielamu selgelt ühte gruppi. Sarapikut iseloomustavad järgmised asjad:

– Rehetoa ühes otsas oli rehealune, teises kamber (Põhja-Eesti)

– Rehetoa välisuks on esiseinas, peale selle viivad rehetoast uksed rehe alla ja kambrisse (Põhja- Eesti)

– Rehetoas on kerisahi (Põhja-Eesti)

– Ulualusega rehielamul viis välisuks tavaliselt otse ulualusest rehetuppa (Põhja-Eesti, kui nimetada Sarapiku eeskoda ulualuseks…)

– Rehetuba ja rehealune on ühekõrgused ja -laiused (Lõuna-Eesti)