Arhiiv

Monthly Archives: august 2011

Traditsioonilise taluarhitektuuri koolitus: katused

 

Toimumiskoht: Eesti Vabaõhumuuseum, Rusi talu

Toimumisaeg: 03.-04.09, mõlemal päeval kell 11-17.

Osaleja: Ajalooliste ja traditsiooniliste ehitusoskuste huvilised.

Grupp: kuni 24 inimest.

 

Koolitus: 2 päeva, 3 h loenguid ja 6 h praktika juhendamist. Koolitus päädib kirjaliku eksamiga.

 

Koolituse eesmärk on tutvustada talumajades enamlevinud katusekonstruktsioone. Harjutame rannikualadel ja saartel levinud roogkatuse ning mandri levinud laastukatuse valmistamist.

 

Koolitajad: Mihkel Ling ja Joosep Metslang

 

Koolitusel osalemiseks võtke kaasa

Oma tööriistad: tollipulk, pliiats, väike lood, raiumiskirves (1,5-1,8 kg), 25 mm peitel, puuhaamer, käsisaag.

Soovituslikud isikukaitsevahendid: kaitsejalatsid, põlvekaitsmed, töörõivad, töökindad.

 

Hind: 40.- €, sisaldab kahe päeva lõunasööke.

Küsimused ja registreerimine: Tanel Tsirgu, tanel@evm.ee, 52 38 397. Registreerimine lõpeb 5 päeva enne koolitust.

Advertisements

Olgugi, et kask meie õue peal viskas esimesed kollased lehed lauale juba juuli lõpus, ajan ma nad siiani lihtsalt “kuiva perioodi” kaela ning keeldun vastu võtmast looduse pakutavaid sügisemärke.  Aga eks tõsi ta ole, et vaikselt hakkab suveletargia läbi saama.

See suvine elu, mida sellisel kujul enam tõenäoliselt kunagi rohkem ei tule, möödus/ veel möödub õueelu tähe all. Kõik meie tegemised on seotud ilmaga, nii kui hommikul üles ärkad, aida uks lahti ja vaatad, kõrgel päike juba on, mis päev toob…. kui ikka vahepeal pool päeva juba ainult sadas ja sadas, siis sai ka linna ära tuldud, sest kaua sa seal aidatrepi peal ikka kükitad.

Ja ööd hakkavad tuntavalt jahenema, nii et meie ööd aidas, kus põrandavahel on sendimeetrised praod, on muutunud karastavalt värsketeks. Peab ütlema, et see aasta olime me kohapeal rohkem kui ühelgi varasemal suvel, hoolimata robinsonlikest elamistingimustest ja kahest väikesest lapsest.

Kui kuni jaanipäevani käis suur ehitustegevus, siis sealt edasi oleme ise vaikselt likvideerinud hunnikuid, sättinud ja koristanud, sorteerinud ja lammutanud, põletanud ja saaginud ning teinud ettevalmistusi järgmiseks töölõiguks – katuseks. Praeguseks on meil ka kindel kokkulepe katusepanijatega, nii et kõik kestab edasi – septembri keskel tehakse ära kelbad ja sarikate pikendamised kus vaja ning sealt edasi septembri lõpus läheb laastu löömiseks. Loodame siis pikka ja ilusat vananaistesuve ning vihmatut sügist!

Ahjaa… kuna rehielamu katusealuse vallutasid kevadel pääsukesed, siis ega me enne saagi katust päriselt tegema hakata, kui pojad pesast läinud. Õhtuti armastavad nemad ennast aida katusenurgale ritta seada ja meiega vidistades juttu rääkida. Ning loomulikult olen ma keset oma õue pääsukese s###ga lagipähe saanud. Kuigi Viking Loto peavõitu see ei toonud, siis õnnelik olen ma siin küll : )

Ja kes lahendab ära selle suve müsteeriumi – kuhu kadusid saunast šampoon-palsam-duššigeel? Kolm potsikut, mis läbi suve istusid kilesauna lava-äärel, olid viimane kord lihtsalt kadunud…. Kahejalgne? Neljajalgne? Sabaga? Sabata? Kuna ühtegi jälge inimese kuritahtlikust visiidist meie õuele mujal ei ole, siis ei taha ma hästi uskuda, et see võis olla mõni väsinud teekäija, kes need endaga kaasa võttis. Seega küsimus, kes sööb seepi? Rott? Mõni metsloom? Mõni lind?

Meie küla on petlikust esmamuljest hoolimata üsna suur, väidetavalt laiub ta 25 km2-l, hajali siin ja seal pool põlde ning siin ja seal pool jõge. Vahetult “oma külaks” peame küll nelja majapidamist, mis moodustavad omaette rea. Nendest kahes elatakse aastaringselt, kaks (ka meie) on suvekodud. Ja niimoodi paraja vahega metsa sisse minnes oleme meie rea lõpus, edasi ei tule enam midagi…..

See, et vahetud naabrid aastaringselt siin elavad on ikka uskumatu õnn. Lisaks sellele, et tegemist on äärmiselt toredate inimestega, kellega on muhe kokku trehvata ja juttu puhuda, on alati kohal ka “naabrivalve”. Ja ega meie juurde saabki ainult praktiliselt läbi viimase naabri õue sõites. Talvel, kui teed kinni tuisanud, ei tea keegi, et seal edasi üldse enam midagi tuleb. Niimoodi küla serval kõlkudes olemegi.

Naabrid Lepikult, Tõniselt ja Tetereinult:

See kadakane ja heinamaine maastik on nii mõnusalt üllatav siin keset maad, sest meri on ikka kaugel-kaugel. Aga kui minna mööda kruusateed jalutama, on ümberringi lihtne põldude ja metsadega vahelduv maastik.

Ja kaugel pole ka Kasari jõgi, kuigi meie kandis üsna kinnikasvanud. Külainimeste sõnul olevat seal ka täitsa ujumiskoht, aga me pole seda veel rohu seest üles leidnud : ) Lisan võrdluseks pildid kesksuvisest seisust ja möödundaastasest kevadisest suurveest. Sama koht, sama vaade:

Ja nii see suvi veereb…