Arhiiv

Monthly Archives: november 2014

See oli täpselt neli aastat tagasi, 2010. aasta oktoobris kui ma osta.ee keskkonnast ostsin endale diivani! Eksole, kuhu ma sellega lähen? Mis ma temaga teen? Istuda ju tema peal ei saa ja üleüldse, koju ta ei mahu! Silme ees oli suur visioon kunagi korda saavast Sarapikust, mille rehealusesse tuleb elutuba, selle klaasuste ees heljuvad soojas suvetuules valged linased kardinad ning mina istun oma rokokoo-diivanil…. Jäägu igaühele tema unistused, aga tõsi on see, et väikesest hasardist ja täiesti ebaratsionaalsest vaimupildist ajendatuna võitsin ma oksjoni ja olin fakti ees – mul on nüüd diivan!

Täpselt selliste piltide järgi oma otsuse tegin. Omaaegsed oksjonipildid:

Kui siis diivani kätte sain, jäi ta linnakeldrisse seisma. Kaks pool aastat ei juhtunud midagi, kui, siis kogusin julgust ja vastasin aeg-ajalt mõnele kahtlustavale küsimusele “kas sest üldse enam kunagi mingit asja saab…”. Kõigi kahtlejate kiuste, või just tänu neile, võtsin eelmise aasta kevadel ikkagi asja ette. Võib-olla kui üks peaaegu et lapsepõlve sõber poleks tänaseks saanud suurepäraseks sadulsepaks, poleks julgenudki diivanit üldse osta… Aga ega Timo mind ei hellitanud ka – kohe alguses ütles ausalt, et peale raami pole sellest midagi säilitada ja maksma läheb see sulle ka rohkem kui mu kuupalk.

Konditsioon oli tõesti hädine: nikerdustega puitraamil oli säilinud ülemise serva lillenikerdus, alumisel serval oli see pooleldi puudu, üks käsitugi oli küljest ära, ühelt poolt diivani küljel seljatoe osana moodustuv kumerkaar oli küljest kukkunud ja kadunud. Vedrud rippusid põhjast välja – vaatasime lastega et näe – soolikad paistavad! Selge oli see, et kui ta lahti võtta, siis kogu polsterdus, kangas ja vedrustus tuli uus teha. Lisaks olenevalt soovist ka osad puitdetailid.

Milliseks sai minu eesmärk? Kõigepealt sain ma aru, et ise ei suuda ma selle diivaniga midagi ette võtta. Kodus võin ju mõnel köögitoolil riiet vahetada, aga see on veidi teine kaalukategooria. Tänu Timole leidsin puidurestaoraatori Viljari ja temale oli minu sõnum umbes selline, et tee nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ehk et, diivanil peab olema võimalik istuda, see raam ei tohi kokku kukkuda! Aga viimistluses olgem võimalikud säästlikud. Puuduolevate detailide osas läksime terviku taastamise teed, ehk et otseselt visuaalse terviku tekkimist takistavad puuduvad detailid tuli taastada, aga esteetilised puudujäägid las jäävad: käetoed või nurga kumerkaar said uued tehtud, aga alt serva kaunistav lillemotiiv jäi nii nagu aeg ta on jätnud, poolikuks. Samamoodi ei soovinud ma parandada kõiki vana puidu träkke, kulumisi ja ebaühtlusi, lakkida/ lihvida/ värvida raami “nagu uueks”, vaid tasandada ebaühtlused – ajalugu las paistab välja. Seetõttu, kindlasti võib mõnele tunduda, et “see pole ju üldse korda tehtud”, aga mulle just nii meeldib!

Kõigepealt aga, seisund “enne”:

IMG_4098

ning seisund pärast seda, kui vana sisu sai välja võetud ning raam läks puidumeistri juurde:

diivan rokokoo 2013 028

diivan rokokoo 2013 026

Edasi läks asi ainult “hullemaks”, ehk et nagu minu silmadele asi paistab – mingi hetk oli toa põrandal lihtsalt hunnik puitjuppe!

Ja siis hakkas diivan jälle vaikselt ennast “kokku pakkima”:

Seljatoe siseküljel on kenasti näha ka harilikuga signeering, tõenäoliselt omaaegse puidumeistri autogramm:

DSC_0005_

 

Palju ei ole mul diivani päritolust teada. Ajaliselt 19.sajandi teise poole jääv, soetas eelmine omanik mööblieseme 1994. aastal Arknalt ühe viljaküüni lae alt. Kuidas või kust ta sinna oli saanud, me ei tea, kuid väidetavalt on diivani puitdekooris sarnasusi Palmse mõisas asuva rokokoomööbliga, mistõttu võib olla tegemist sama meistriga, igatahes on tegemist päritolus Lääne-Virumaa regiooniga ning tõenäoliselt mõne sealse mõisa endise esemega…

Üks korralik vana asi peab aga natukene ka üllatusi pakkuma. Kiht kihilt teda lahti harutades hargnes silme ees lahti ka tema erinevate kihtide ajalugu: kotiriided, vaheriided, algne ja hilisem katteriie:

Lisaks sellele üks käsitsi kirjutatud tsirkuse pilet (“Tsirkus toimub kl 13, ko. 1, rida 3.), üks Nõuka-aegne bussitalong, initsiaalidega taskurätik, kommipaber ning hülss! Ja see kõik oli peidus diivani sees!

Edasi läks diivan puidurestauraatori käest sadulsepale ja rohkem kui minu seletavad sõnad räägivad edasisest protsessist pildid, kus diivan sai omale põhja, vedrud, mitmed kihid polstrit ning vaheriideid:

Kuni lõpuks tuli jõuda katteriideni. Kuldse raami ja punasest sametist kattega “jõuluvana diivanist” pole ma kunagi unistanud, mistõttu jäi pigem küsimuseks see, kas püüda leida originaalisarnast kangast või …. Või teha midagi väga lihtsat, veidi rokokoo rikkaliku puiduraami ja katteriide teatava karmuse kontrastile mängivat. Hiirehall, villasesegune, veidi kare ja “toores” on kangas mille ma lõpuks valisin just sellepärast, et tasakaalustada raami nikerduste suursugusust ja luua rahulik taust sellele, mis ehe ja päris! Ja selline ta nüüd siis on : )

DSC_2218

Vähemasti diivan on nüüd olemas. Küll see Sarapiku valgete kardinatega tuba ka kunagi tuleb!

Kangas: Wooly 17, Nevotexist

Pael: Bisband 534, Nevotexist

Sadulsepp: Timo Talvik (Omit OÜ)

Puidurestauraator: Viljar Talimaa

Tööprotsessi pildid vastavalt Viljarilt ja Timolt, valmis diivani pildid blogipidajalt.

Advertisements

Eks ole… jälle sügis… peaks jälle midagi kokku võtma… mis sai tehtud… kes käisid külas… mida oleks veel tahtnud teha… Aga ma pole ju veel alustanudki!??!!

Vaheaasta, mõtlemise-aasta, pausi-aasta, muu elu aasta…. oleks vist aus öelda. Igatahes mitte peamiselt Sarapiku aasta. Aga vahepeal on hea kui ta jääb “taskusse”. Las ta seal laagerdub natukene, et siis jälle. Küll tuleb aeg…

Aga kroonik minus tähendab üles:

– enneolematu seene-aasta. Terve Eesti tassis metsi tühjaks ja meie nendega koos oma metsast kuuseriisikaid.

– väga hea õuna-aasta. Antonovkast ainuüksi oleks võinud terve talve õunamoosi varud ära keeta, aga ka kõik muud puud olid helded. Siiani sööme ja kiidame!

– null ehitustegevuse aasta.

– pika ja sooja ja ilusa sügise aasta

– külma ja hilise suvealguse aasta, aga siis meid polnud veel siingi…

– absoluutse laisa-aedniku aasta. Lehti pole riisunud, maa vaid osaliselt läbi kaevatud… no mis ma neid oma tegemata töid siin ikka ette loen. Ehk on see see koht, kus natukene pikemat perspektiivi kulub elus ära – jõuan ma seda aeda ja maad seal harida veel küll ja küll, ega ta eest ära ei jookse : )

– esimeste iluaia viljade aasta. Eelmise suve suur istutusmaania hakkas vaikseid ja nähtavaid vilju kandma. Kõik mis maha sai kasvõi keset kõige kuumemat suve suure lillepuhmana ja vastupidi igasugusele “korralikule aedniku-loogikale”, läks kasvama! Ja nii õitsesid mul tänavu järsku päevaliiliad, floksid, kukekannused, päevakübarad, helmikpööris ja veel mõned, mille nimesid ma pole oma aktiivmällu veel integreerinud.

– Veel jäävad meelde inimesed: kohtumine uue naabrimehega ja külauudised vanalt armsalt naabrinaiselt. Viimased küll ajastuomaselt peamiselt stiilis “kes-surnud-kes-Soome-kolinud”. Eesti külaelu anno 2014.

– ja muidugi aasta, mil ma ostsin õnnelike kodukanade pidamise raamatu! Väike samm inimkonna jaoks, aga suur samm minu jaoks edasi sinna suunas, kuhu kunagi võiks jõuda : ))