Arhiiv

talv

Mu vaieldamatult lemmik loodusnähtus on udu! Olgu siin meenutuseks aastalõpu udu Sarapiku metsade ja õue kohal. Ja kõik need värvid, mis on peidus talvakaamoses kõduneva halluse ja vettinud rõskuse keskel. Ma olen seda siin blogis varemgi väljendanud, ent minu jaoks on selles kesktalvises mitte-midagis, kus kõik seisab ja isegi hingata ei julge, midagi ääretult rahustavat. Rehepaplik kaamos ehk udupildipostitus!

 

Advertisements

Talvede erinevused meie kliimavöötmes tekitavad minus siiani hämmingut. Oktoobri lõpust aprilli alguseni kestev lumevaip vs tänavune sula ja soojus. Linnas elades on praegune aeg küll kõige tüütum ja hullem, kuid maal viibides üks mu lemmikuid. Nullpunkt. Mitte midagi ei ela ega ole, ent ometi nii täis ja tulvil kõike mis kohe ellu ärkab. Esmapilgul ei ühtegi värvi, lähemal vaatlusel millised kollased, punased, rohelised… Linnas üks hallus ja udu ja löga-läga, maal tahab esimesest päikesest oimetuks löödud lindude lärm kõrvakuulmise viia, hallus ja udu on aga tõeline värske õhu spa!

Kõik veel justkui magab, midagi ei torma sinust mööda – tunne, mis tabab mind alati kevadel kui kõik tärkab ja ärkab nii kiiresti, et põrutab must lihtsalt ummisjalu mööda. Lirts ja lärts astud mööda “pokusid”, lume vahelt välja kergitavaid heinatutte ning loed märke elust, mida esmapilgul justkui poleks, ent siiski …

Mõned märgid sellest elust pole teab mis rõõmustavad. Näiteks need:

Keegi on lükanud ümber aidaseina vastu toetunud rasked metallist vankriratta raamid, pingi koos pottidega, nühkinud/ kraapinud/ närinud nii seinapalke kui aidatrepil seisvaid puitpütte…

IMG_20150226_173246

Keegi on trampinud maapinna seal kõrval seasongermaaks:

IMG_20150226_173549

Keegi on oma keharaskusega astunud puruks välikemmergu põrandalaua:

IMG_20150226_173352

Ja need keegid on endast jätnud järele nii jälgi kui s###a. Kõik teod-jäljed-väljaheited ei kuulu kindlasti ühele isendile, kuid lisaks kitsedele, metssigadele… kes on jätnud need kõige suuremad jäljed lumele??

IMG_20150226_171424

IMG_20150226_170719

Võib olla Vabariigi aastapäevi, kus paraad jäetakse ära, sest miinuskraadid ei võimalda õues tegutsemist… olgu siis teada, et 2015.aasta 24. veebruaril avasime meie pidulikult kevadhooaja: laiali sai lükatud mutimullahunnikuid, murtud hooaja esimene rehavars, oksakääridega harvendatud sirelivõsa ning palju ei puudunud et oleks ka lõkke püsti löönud.

Vabariigi aastapäeva puhul sai õhtu ikkagi piduliku lõpu:

IMG_20150224_190153

Märts on kohe käes. Enam pole pääsu.

… ja selle talve esimene lumi Sarapikul!

Novembris, kaamose ja halluse ajal. Piisavalt õrn ja õhuke, piisavalt paks et katta ja luua meelepete kusagilt kumavast lisavalgusest. Üks tunnike täiuslikku vaikust planeedil maa… Veidi häguselt, nii nagu kumab Sarapiku sel ajal kuklas – kusagil olemas, kui veidi silmi kissitada siis ilmub nähtavale, aga vahepeal tundub, et nagu kusagil teises reaalsuses.

IMG_20141129_160355

IMG_20141130_165257

IMG_20141129_190512

IMG_20141129_190658

IMG_20141129_190355

IMG_20141129_163910

IMG_20141129_185243

IMG_20141129_185531

IMG_20141129_190206

IMG_20141129_160548

Talvemeeleolu hoidmiseks lisan siia mõned pildid jõululumest ühes teises talus – Nahkmetsas, kus soode ja metsade taga elatakse selles “päris maaelu” rütmis vähemasti veel nii kaua kui jätkub inimesi…

Ilusat aastalõppu!

Et midagigi kirjutada sellest suvest, tuleks tegelikult ajas tagasi minna möödunud sügisesse. Sest rahulike sügistööde, kirjuleheliste sügispiltide ning muude “järjekordse ringi täissaamise” postituste asemel oli meil hoopiski teistsugune sügis. Kiirelt porgandid ja peedid peenrast välja ning silma alt vedelevad  suveelu jäänused aida alla oli enamvähem kõik, mis teha jõudsime. Seejärel pakkisime aga hoopiski kohvrid ning põrutasime kümneks kuuks kodumandri teise otsa. Mis teha, kui teadmis- ja vaheldusjanu nii suureks kasvab, et selleks tuleb kaks koolieelikust last kaenlas Euroopa suuruselt teise linna ülikooli magistrikraadi minna tegema…. Akadeemiline aasta võõrsil tähendas aga Sarapiku jaoks seda, et kui üks talvine visiit välja arvata, polnud meid tema jaoks kuni juuni keskpaigani olemas. Küll aga olid olemas paar teist head hinge, kes kohal silma peal hoidsid, kevadel veidi niitmisegagi tegelesid ning suurest heatahtlikkusest meie jaoks isegi mõned peenrad kaevasid, et meid suvel tulles vähemasti midagigi ootamas oleks. Siin tuli aga iroonia mängu – koondnimetuse all “vanamehed” tegutsev tandem pani maha neli vagu kartuleid, veidi herneid, salatit, ube, porgandeid ja tilli peamiselt metssigade rõõmuks! Nädalake pärast esimesi istutusi tulid metssead ja tuhnisid kõik üles! Ja kui siis “vanamehed” veel midagi päästa püüdsid ning pool kotti alles jäänud seemnekartulit uuesti maha panid, tulid sead nädala pärast tagasi ning tuhnisid jälle kõik välja! Võta seda kui mingit saatuse sõrme, et kui ikka ise siin ei toimeta, siis näitab loodus sulle kohe ka koha kätte…

 

Aga seetõttu, et harjumuspärase aprilli lõpu/ mai alguse asemel algas meie jaoks tänavu hooaeg alles juuni lõpus, tegeleme me õigupoolest siiani ja tõenäoliselt läbi selle suve nö “kahjude likvideerimisega”. Ehk siis rinnuni kasvanud hein, umbrohtu kadunud lillepeenrad ning sigade songermaaks muutunud peenramaa on praegu tegevuse peamised märksõnad…. Hoolimata kogu seatembust on tärganud siiski umbes viis tillitaime, kaks rida porgandeid, peaaegu terve peenar herneid ning ca kuus kartulitaime! Ja peenrakastides kasvavad maitsetaimed ning maasikad on täiesti puutumata. Üks hea põhjus veel, miks kasutada peenrakaste!

Nüüdseks on aga suvi tervitanud meid lämbekuumade päevade, magusate maasikate, verivärskete pääsukesepoegade ning sumedate ja metstuvide huikeid täis öödega.

 

Ega ma see aasta siin blogis suuri galeriisid ehitustegevusest lubada ei saa. Enne tuleb oma elu siin kodukamaral uuesti sisse seada, linna- ja tööelu jooksma saada ning seejärel, kui talvega varud vaikselt hinge taha kogunevad, siis võiks järgmine kevad küll edasi hakata majaga toimetama. Praegu aga elagu puugid, kõrge hein ja päikesepõlenud kukal!

See talv on linnainimesele vist pigem õnnistuseks, pole suurt külma ega lund ja hea mugav elada. Märtsi alguses juba tunneb kevade hõngugi, kui väga pingutada. Aga maal näeb selline talv välja trööstitu ja porine. Kuigi, selles on minu jaoks ka oma võlu, kui ma ainult saaks selle õige poriseisundi kätte – selleks peaks püsivamalt maal olema! Esimene õige lumi sadas sel talvel maha jaanuari keskel, aga kõigest kuu hiljem oli ta juba kadunud ja ega vist rohkem tagasi tule kah. Mina sellel väikesel lumehetkel maale ei jõudnudki, nii et jäägu siis seda talve meenutama need poritalve pildid. Sest eks ta selline oli kah.

Kui veendunud rohenäpud tormlevad juba aiandite seemneriiulite ees ja aknalaudadele hakkavad ritta võtma jogurtitopsid tomati, paprika jms tärkavate võrsetega, siis mina kuldmedalile ei pretendeeri. Elukorralduse tõttu pole see lihtsalt ka hetkel võimalik, nii et vaatan lõpuks ikka kusagil seal mai alguses, mis teha annab. Ega aed harimata jää, ennegi veel jaanipäeval viimaseid seemneid mulda visatud : )

DSC00836_mv

DSC00807_mvDSC00804_mvDSC00812_mvDSC00817_mvDSC00826_mvDSC00809_mv