Arhiiv

Monthly Archives: oktoober 2013

IMG_20130913_191604See sügis on kõik tulnud teisiti… ja see, et ma sellest nüüd nii hilja kirjutan, on lihtsalt olude sunnil. Aga hakkame algusest…. September oli ilus ja soe ja kuldne ning maal käigud olid kantud vastandlikest emotsioonidest – sügisene rammestus ja rahulolu, järgekordse tsükli lõpp ja otste kokkutõmbamine, teisalt hinges peituv rahutus ja ootusärevus muidu kohe-kohe saabuva  elumuutuse pärast. Igatahes, praktilised asjad jõudsime kõik ära teha: maa läbi kaevatud, saadused koristatud, majapidamine talveks sisse pakitud. Seeni polnud, õunu see-eest rohkelt. Lehed jäid kõik riisumata, kuid suve jooksul tehtud puud sai lõhutud ja katuse alla, mis veel muidu laiali vedelesid.

IMG_20130831_125047Aiasaadustest andsid mõnusaima saagi sibulad, porgandid, herned ja oad. Peedid jäid väikeseks eelkõige minu viitsimatuse tõttu – tuleb ikka teisi korralikumalt harvendada! Aga kuna kogu minu peedikasvatuse eesmärgiks oli küpsetada üks mõnus peedi-kitsejuustu pirukas, siis olgu tõestusmaterjal siia lisatud: peet kasvas ja pirukad said tehtud!

IMG_20130929_075417Kõigepealt röstisin peedid ahjus pehmeks, seejärel panin lehttaignale vaheldumisi kitse- või sinihallitusjuustuga ning maitsestasin ürtidega.

IMG_20130929_075609 IMG_20130929_075907Veel sai keedetud üle paarikümne purgi õunamoosi, mõned väikesed purgid pohlamoosi ja tehtud kümmekond purki marineeritud kurke ning peaaegu sama palju paradiisiõunu…

IMG_20130822_112703Ja siis üks kuriositeet: päike paistis õuna pooleks!

IMG_20130901_120359Ja lõpetuseks Kasari jõgi….

 

IMG_20130824_151424

Advertisements

Üks ammu-ammu kirjutatud postitus on jäänud üles panemata, sest kuidagi ei leidnud aega, et lahendada video lisamise tehnilised aspektid. Sain sellega nüüd vist enam-vähem hakkama. Las ta siis nüüd toob korraks meelde selle palava suve:

See oli neljapäev vastu reedet, 8.-9. august, kui saartelt, Lääne ja Põhja-Eestist käis üle äikesetorm, millest kõik linnainimesed järgmisel päeval elevusega rääksid, et “oli ju äge”, “kas sa nägid?”, “kuidas ma küll kõik maha magasin” ja interneti uudistevoog oli terveks päevaks täidetud piltidega piksenooltest.

Teate, las ma ütlen kohe oma hinnangu sellele ööle ära: ei olnud äge! Ei olnud ikka üldse äge, kui sa oled maal, kottpimedas metsa sees, saja aasta vanuses aidas, kus seinad värisevad kui müristab, sest äike pole mitte ainult sinu kohal, vaid sa oled selle sees. Ja sa ainult mõtled “palun kuused olge head ja võtke pikne endasse” ning kui elekter juba teist korda ära läheb siis hakkad nuusutama, et kas me juba kärssame ka teisest aida otsast või siiski mitte.

Aga las ma ütlen ka kohe ära, et tavaliselt ma äikest ei karda. Mis tast ikka karta, sest tavaliselt äike tuleb, müristab, sajab ja läheb. Ning ongi kõik. Aga see öö oli niimoodi, et ma ei maganud 01-06, sest üks äike läks ja järgmine tuli. Aga kuna see oli nii erakordne ja varem pole mina oma elus sellist äikest tunnistanud, siis ma kirjeldan ta siin ära, muidu tulevikus ei usugi.

Äikesele olid eelnenud mitu ülipalavat päeva, kus ennustati uusi kuumarekordeid. Lämbus ja tormi eelaimdus oli õhus juba mitu päeva. Kui kõik siis öösel ca 01 ajal pihta hakkas, ärkasin mina selle peale, et kogu aeg müristab, ühtlaselt, ilma vahedeta. Mitte nii, et tuleb kärakas- vaikus- uus kärakas. Vaid ühtlase taustana. Kuna meil aida kambris ju aknaid pole, siis äikesest saime esimese kogemuse sellega, et palgipragudest muudkui sähvis. Nagu keegi teeks õue peal pilti. Ja tõesti, sel hetkel tundus mullegi kõik piisavalt “äge”. Ronisime kõik ühte suurde voodisse, lapsed ka üleval, piilusime aida uksevahelt mis toimub ning filmisime mobiiliga ühe väikese videogi. Ja loomulikult pidi mulle siis peale tulema maailma kangeim pissihäda, mistõttu ma mitte küll täpselt äikesepilve meie kohal olemise, aga veidi eemaldumise hetkel pidin õue minema ja seal pimeduses, mis kogu aeg valgeks sähvis, keset looduse stiihiat oma isiklike looduse kutsungitega tegelema.

Aga see oli alles algus. Kui esimene äike oli Tallinna poole ära läinud ja me rahulikult magama jäämas, hakkas aida tagant vaikselt kostma uut müristamist. Ja tuligi uus laine. Ja selle äikese ajal ma enam ukse vahele ei läinud. Ja kui teine laine oli vaikselt Tallinna poole ära läinud ja mul juba pulss tavapärasest kordades kõrgem ei tahtnud ma kuidagi oma kõrvu uskuda kui vaikselt hakkas Haapsalu poolt kostma kolmas müristamine. Ja need teine ja kolmas laine mis tulid, need olid juba tavapärasemad – välk ja pauk põhimõttel tormid koos meeletu vihmavalinguga, kuid see pauk! Sellepärast ma ütlengi, et pilv mitte ainult ei olnud meie kohal vaid me olime seal pilve sees, sest kaks korda lõi äike mõlema tormi ajal kuhugi täiesti meie kõrvale, sest müristamise ajal palgid naksusid ja aidaseinad kõikusid. Ja ma tõesti ei ole kunagi niimoodi kartnud, et kõhus keerab, ainult mõtled “palun mine ära, palun mine ära” ja loodad, et need meeletu kõrged kuused ja lehis maja kõrval võtaksid äikese endasse.

Nii et, midagi ürgset sai sel ööl kogetud. Ei olnud kahtlustki, kes on tugevam, või kes on abitu. Liigagi ehedad emotsioonid ja looduselamused.

Ma lisan siia lõppu selle video, mille me esimese äikese ajal aida ukse vahelt tegime (tehniliselt täiesti kriitikakõlbmatu). Aga nüüd vaadates tundub see nende kahe hilisema lainega võrreldes poisike. Kuid hiljem ei olnud enam kellestki ukse vahele minejat… Ja me elasime selle öö ilma nähtavate kahjudeta üle.