2019 lõpust ja 2020 algusest

Mu jõulupühade traditsioon on aastaid olnud see, et ühel päeval lähen kuhugi metsa. Mõnele matkarajale või lihtsalt kondama.

Viimastel, 2019.aasta jõulupühadel tegin seda 26.detsembril. Kõigepealt tulin Sarapikule vaatama “mis seis on”? See on vist eraldi kultuuriline fenomen eestlaste seas: kui palju me võime sõita kuhugi lihtsalt selleks, et vaadata “mis seis on”? Et saada kinnitust, et katus ikka pole tuultega lahti tulnud, et puid pole murdunud või kui on, siis märkida paljuks sealt kütteks teha saab. Ega võõras pole käinud, kas uksed-aknad ikka ilusasti kinni… Asjalikul ettekäändel minna tegelikult lihtsalt passima, olema eemal, hingates avarust. 

Tegin minagi valdustele ringi peale, fikseerisin tormimurdu ja töid, mis kevadel ees ootavad: tagumisele kadastikule kasvab võsa peale, peaks seda maha võtma ja muud sellist. Vaatasin üle vanad kiviaiad ja heietasin mõtteid.

Seejärel suundusin Marimetsa rabarajale, mis on Sarapikule üks lähimaid RMK matkateid. Sellest hoolimata polnud kunagi maalt sinna jõudnud. Jõudsin täpselt enne pimeda kukkumist selle 9km raja ära jalutada, seltsiks minnes valdavalt rabast väljujad, platvormil tee joomise ja võileiva mugimise kõrvale üks rabalaukas talisupleja. 

Nüüdseks on aga kohe kätte jõudmas kevad. See kevad, mil me kõik kodus koroona-karantiinis istusime. Kui totaalset liikumiskeeldu ei kehtestata, siis peaks lähikuudel saama majast mitmeid ehitusuudiseid kajastada!

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s