Augustikuu viimane päev

Eile oli augustikuu viimane päev. Ilus päev, sest kuigi suvi on olnud pigem kehvapoolne, vihmane ja jahe, siis eile paistis päike lahkesti, oli ikka veel päris suvetunne. Isegi mitte vananaistesuve, vaid ikka selle päris õige suve. Mõlemad lapsed jooksid ringi palja jalu ja kuna kooliminejaid meie peres veel ka pole, siis mingeid suve kokkuvõtteid küll veel ei plaani teha. Üleüldse tundub, et me alles hakkame ennast käima saama. Kogu suvi on läinud vaikse mõtiskluse, enese ja mõtete kogumise all, aga nüüd eelmisel nädalal sain lõpuks kaubale kohaliku talunikuga, kes kündis traktoriga mu tulevase aiamaa üles: see sai muidugi fantastiline vaatepilt, sest vaalud on kohati meetrikõrgused ja kuidas ma selle ühtlaseks pinnaseks saan, ma veel ei tea… suure randaaliga ei tule ükski traktor metsa sisse… ja väikest vist külas kellelgi pole. Ja eile veel käis ühe kopafirma asjapulk “objektiga tutvumas”, nii et järgmine nädalavahetus läheb siis lõpuks pinnase koorimiseks maja ümbert ja saavad ka need ehitusest jäänud mullahunnikud likvideeritud. Saab näha. Loodame et vihma ei ladista…

Aga üks selle suve märksõnu on herilased! Et me jätsime suve alguses õunapuudeaia aluse rohu niitmata ja lasime tal kõrgeks kasvada, maksis meile kohe kätte. Üks vaev oli trimmeriga siis sellest jagu saada, hoopis teine üllatus oli aga see, et kõrge rohu sisse olid herilased kolme kohta maa sisse pesa teinud. Ja muidu niidetud alale nad ju ei tee…. Viimane pesa tuli veel nii nähtavale, kui traktor kündis maad lahti, ader vastavalt liikudes tõmbas pesa lahti ja oh seda möllu mis siis lahti läks… Ja ega igas hunnikus on nad ka kohe platsis. Eile veel likvideerisin jäänukeid kahest tõrvapapi-bemiidi hunnikust maja ees ja taga, ja mõlemas hunnikus oli all herilasepesa. Seetõttu on neid ka hoovipeal tänavu rohkem tiirelnud, nii et kui ma muidu sain viimati nõelata vist 20 aastat tagasi, siis tänavu sain kõigepealt ühe suraka laua ääres süües kintsu ja nüüd eile maja taga mütates ronis üks mulle põlveõnnaldesse ja pani mõlemasse väiksed surakad ära! Allergiline ma pole, nii et midagi see minuga ei tee, aga kusagilt ma kuulsin, et mida rohkem nõelata saad, seda tundlikumaks muutud. Nii et kui ma ühel suvel juba kolm sutsu olen saanud, kas siis minu allergilisus nende suhtes on ka tugevalt tõusnud?

Ma olen loomult küll üsna kärsitu inimene, aga sellega, et me tänavu hullupööra ehitanud pole, olen täitsa rahulikult leppinud. Vahepealne jõu, energia, mõtete aga ka rahakogumise aasta on igati kasuks tulnud, seda enam on plaanid järgmiseks kevadeks selgemad, kui selle suve alguses üldse… Ja tark teatavasti ei torma : ) Aga kui tuletada meelde, et viimased kaks aastat on meil tööd lõppenud alles novemrbis ning paljude asjadega alles septembris-oktoobris alustatud, siis ma kohe kindlasti ei loe veel hooaega lõpetatuks, kõik kestab edasi ! Ja see augustikuu viimane päikeseline ja vaikne päev ainult süvendas seda veedumust : )

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: