Pööriöö

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.