13. juuni 2015

Nii väga olen seda esimest “kuumalainet” oodanud. Seda, et annaks korraks kätte tõelise suvekuuma, kus palavus ronib abaluudeni, sääsed kaovad lehtede alla, turi saab roosaks ja kui aidatrepile lõpuks istud, siis ohkad, palav on…. Nüüd on see esimene palav-päev käes. Edasi võib jälle külmaks minna. Jaanipäev ju läheneb.

Maa on nii kuiv, et tolmab. Umbrohi tuleb peenardest sahinaga välja, sest pole niiskust mis teda kinni hoiaks. Täna saabus tasakaaluks eilsele palavusele ühtlane tihe vihm. Annab lõtku olla.

Tänavu näen esimest korda õieti tärkamas kõike seda lillepuru, mille kaks aastat tagasi maha panin. Juba tahaks mõningaid hakata ringi istutama. Kogu aeg pea jahvatab kuhu midagi juurde teha, panna, kaevata, kraapida. Sellele on raudselt diagnoos.

Mis õitseb, mis kohe hakkab õitsema, mis eilse pildi peal veel ei õitsenud aga täna hommikul ärgates juba õitses!

See aeg kisub luuleliseks ära. Tuleks sel juhul luuletaja sõnad appi võtta.

 

Käib aimamatut rada armastus

ja ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

 

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale.

Vist kõigist vaistudest

see sügavaim.

 

Doris Kareva

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: