13023460_1158252717521091_973049710_n

Kevad. Mitte tilkagi lund metsa all. Täelik kuivus.

Sookured, kollane liblikas, porikärbes ning ronk. Helid. Lärmavalt palju helisid võsas.

Sügisest riisumata lehed ja nende hunnikud.

Veel ei roheta. Homme juba võib, kui vahepeal tuleb sahmakas sooja vihma. Kohe kaob monokroomsus.

Ahastus ja lootusetus vaheldumisi entusiasmi ja lootusega. Kunagi peab ju saama. Kas saab?

Ühte olen õppinud, enam ei luba. Näis.

Lõputu võitlus hävinguga. Ning muttidega!

Veinipudelisse tekkinud herlasepesa ning lekkivast katusest läbivettinud voodi.

Hakkab jälle pihta. Tegelikult on tore!

Advertisements

On paar fotojäädvustust mis tõestavad, et oli ka sügis…

P.S. WordPress kuulutab, et just täna kuus aastat tagasi asutasin ma selle blogi. Üks porgand selle peale siis!

IMG_20150920_184736

IMG_20150920_140238

IMG_20150630_144857

Tänavu saab seitse aastat Sarapikul toimetamisest. Kuidagi juhtus nii, et meie tegemistest ja Sarapikuga seotud mõtetest valmis hiljuti ka üks lugu. Ilmus see juulikuises ajakirjas Anne & Stiil, nii et paar päeva on veel jäänud, jõuate veel ajakirja üles otsida : )

Loo minu mõtetest selle kohaga seoses pani kirja Tiiu Suvi, tõeliselt meeleolukad pildid pildistas Krõõt Tarkmeel. Väikese valiku ajakirja jõudnud ja mitte jõudnud piltidest panen ka siia.

Pööriööl keerab valgus tagasi. Jaanipäevast hakkavad inimesed puhkust ja suve ootama. Mulle tundub aina rohkem, et see müütilise suve ootamine, selle olematuse kirumine või selle lühisusest kinnihoidmine tuleks ümber defineerida: me ei peaks ootama oma nappi kolme kuud kestvat suve, millest enamasti head ilma jagub ehk üheks kuuks. Nii nagu karjalaske päeval lastakse kari välja, saab peaaegu et siis ka inimese välja lasta ja õueeluga algust teha. Tänavuse pehme talve korral oli see täiesti võimalik ja tegelikult algaski minu “õueelu” tsükkel juba aprilli lõpust. Seetõttu pole mul ka tunnet, et suve ei tule ega tule… ma olen juba kaks kuud väljas elanud!! Ja kui karja tuppa tood, kolid ka ise tubasele elule. See annab üle poole aasta “head ilma”, ei mingit nappi suve mida ei jõua nautidagi.

Nii et minu jaoks on “suvi” kestnud juba kaks kuud. Ja nüüd pööras ta rahunemise poole. Esimesed kaks kuud lähevad justkui tõusvas intertsis ja hasardis, edasi tuleb letargia ja mõtestamine.

Mõned pildid pööriöö ajast.

 

Nii väga olen seda esimest “kuumalainet” oodanud. Seda, et annaks korraks kätte tõelise suvekuuma, kus palavus ronib abaluudeni, sääsed kaovad lehtede alla, turi saab roosaks ja kui aidatrepile lõpuks istud, siis ohkad, palav on…. Nüüd on see esimene palav-päev käes. Edasi võib jälle külmaks minna. Jaanipäev ju läheneb.

Maa on nii kuiv, et tolmab. Umbrohi tuleb peenardest sahinaga välja, sest pole niiskust mis teda kinni hoiaks. Täna saabus tasakaaluks eilsele palavusele ühtlane tihe vihm. Annab lõtku olla.

Tänavu näen esimest korda õieti tärkamas kõike seda lillepuru, mille kaks aastat tagasi maha panin. Juba tahaks mõningaid hakata ringi istutama. Kogu aeg pea jahvatab kuhu midagi juurde teha, panna, kaevata, kraapida. Sellele on raudselt diagnoos.

Mis õitseb, mis kohe hakkab õitsema, mis eilse pildi peal veel ei õitsenud aga täna hommikul ärgates juba õitses!

See aeg kisub luuleliseks ära. Tuleks sel juhul luuletaja sõnad appi võtta.

 

Käib aimamatut rada armastus

ja ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

 

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale.

Vist kõigist vaistudest

see sügavaim.

 

Doris Kareva

… ja sellega hakkavad lõppema ka suuremad kaevetööd.

Et järgmine aasta oskaks võrrelda, siis loetlen üles:

1. mail tippsibulad peenrasse ja põõsastill peenrakasti

9. mail porgand (pool peenart), lehtsalat, redis (kahepeale üks peenar), kollased oad (1 peenar) ja herned (1 peenar kõrgeid)

15. mail uuesti herned (pool peenart kõrgeid ja pool madalaid), rohelised oad (pool peenart), peet (pool peenart) ja aedtill (pool peenart)

23. mail viis avamaa väikese kurgi taime ja kaks tundmatut kõrvitsataime (kolleegi kingitus 🙂 )

26. mail veel üks peenar madalaid herneid (ainult seda lapsed mult nõuavad!!), veel viis kurgitaime, 5 vagu kartulit (ehk 2 kg seemnekartulit) ja viimasesse peenrasse jäägid: natukene aedtilli, natukene frillice salatit ja katsetamiseks salatisegu, kus “lindile pandud ritta” kolm erinevat sorti.

See määratlus “peenar” on muidugi ka kõikuv, osad peenrad on teistest vähemasti kolmandiku võrra lühemad. Oad ja kurgid on siiani pidevalt katteloori all, aga kõik tärkab kenasti. Peenrakastides elutsevad maasikataimed on ka peaaegu kõik puhastatud ja kaks aastat tagasi ühe peenrakasti nurka pandud piparmünt on nüüdseks vallutanud kogu kasti!

Ma nüüd mõnda aega proovin labidat mitte kätte võtta…

 

Seekordsed fotod räägivad aga pigem sellest, et ühtlasi on ustest välja pühitud hiirekaka ja heinatolm. Aidakamber ja vahelik-köök on uuesti elu sisse saanud ja esimene öögi mul maal mööda saadetud. Suvi on juba tulnud. Koos suvevihma, pätikohvi ja võrkkiiges kaseladva vahtimisega.