Arhiiv

eluolu

Hetkest, kui on täielik suvine rahu. Igaüks toimetab kusagil midagi. Paus. August 2013.

august2013

Advertisements

Konnadest võiks teha kohe erialdi pika fotoseeria. Neid pilte on meil tegelikult kogunenud märkimisväärselt rohkem, aga need konkreetsed jäid praegu silma. Konnad on tõesti meie ühed põhilised kaaslased maal ja vaade, kuidas lapsed tulevad mõlemad peopesad konnadest pungil, üsnagi tavaline. Kõigi õrnahingeliste jaoks võin kohe täpsustada, et ühtegi katkipigistatud või muudmoodi laste käte läbi elu jätnud konna pole minu silmad näinud. Tõesti väga hoolikalt, õrnalt ja teadlikult käivad nad nendega läbi. Nii et elementaarne elusa hoidmise ja sellega arvestamise oskus võikski ju kasvõi läbi konnade nendesse sisenenud olla…

Kui ma väike olin, siis oli mu üheks lemmikmänguks ehmatada suvilas oma tädi, kes hirmsasti konni kartis sellega, et ootamatul hetkel oma peopesast mõne konna talle nina alla pistsin. Minu lastel see läbi ei lähe, keegi meist nende suhtes arglik pole, küll aga ehmatavad mind suured konnad, kes elavad aida all ja pimedas tulevad välja ning kui ma siis aidauksest liigun, siis nende suured hüpped läbi pimeduse tabavad mind alati ootamatult.

Nii et konnad, sookured, kuklased… need on meie põhilised elukaaslased.

_DSC_6622 IMG_20120724_091939 IMG_20130802_202612

Üks ammu-ammu kirjutatud postitus on jäänud üles panemata, sest kuidagi ei leidnud aega, et lahendada video lisamise tehnilised aspektid. Sain sellega nüüd vist enam-vähem hakkama. Las ta siis nüüd toob korraks meelde selle palava suve:

See oli neljapäev vastu reedet, 8.-9. august, kui saartelt, Lääne ja Põhja-Eestist käis üle äikesetorm, millest kõik linnainimesed järgmisel päeval elevusega rääksid, et “oli ju äge”, “kas sa nägid?”, “kuidas ma küll kõik maha magasin” ja interneti uudistevoog oli terveks päevaks täidetud piltidega piksenooltest.

Teate, las ma ütlen kohe oma hinnangu sellele ööle ära: ei olnud äge! Ei olnud ikka üldse äge, kui sa oled maal, kottpimedas metsa sees, saja aasta vanuses aidas, kus seinad värisevad kui müristab, sest äike pole mitte ainult sinu kohal, vaid sa oled selle sees. Ja sa ainult mõtled “palun kuused olge head ja võtke pikne endasse” ning kui elekter juba teist korda ära läheb siis hakkad nuusutama, et kas me juba kärssame ka teisest aida otsast või siiski mitte.

Aga las ma ütlen ka kohe ära, et tavaliselt ma äikest ei karda. Mis tast ikka karta, sest tavaliselt äike tuleb, müristab, sajab ja läheb. Ning ongi kõik. Aga see öö oli niimoodi, et ma ei maganud 01-06, sest üks äike läks ja järgmine tuli. Aga kuna see oli nii erakordne ja varem pole mina oma elus sellist äikest tunnistanud, siis ma kirjeldan ta siin ära, muidu tulevikus ei usugi.

Äikesele olid eelnenud mitu ülipalavat päeva, kus ennustati uusi kuumarekordeid. Lämbus ja tormi eelaimdus oli õhus juba mitu päeva. Kui kõik siis öösel ca 01 ajal pihta hakkas, ärkasin mina selle peale, et kogu aeg müristab, ühtlaselt, ilma vahedeta. Mitte nii, et tuleb kärakas- vaikus- uus kärakas. Vaid ühtlase taustana. Kuna meil aida kambris ju aknaid pole, siis äikesest saime esimese kogemuse sellega, et palgipragudest muudkui sähvis. Nagu keegi teeks õue peal pilti. Ja tõesti, sel hetkel tundus mullegi kõik piisavalt “äge”. Ronisime kõik ühte suurde voodisse, lapsed ka üleval, piilusime aida uksevahelt mis toimub ning filmisime mobiiliga ühe väikese videogi. Ja loomulikult pidi mulle siis peale tulema maailma kangeim pissihäda, mistõttu ma mitte küll täpselt äikesepilve meie kohal olemise, aga veidi eemaldumise hetkel pidin õue minema ja seal pimeduses, mis kogu aeg valgeks sähvis, keset looduse stiihiat oma isiklike looduse kutsungitega tegelema.

Aga see oli alles algus. Kui esimene äike oli Tallinna poole ära läinud ja me rahulikult magama jäämas, hakkas aida tagant vaikselt kostma uut müristamist. Ja tuligi uus laine. Ja selle äikese ajal ma enam ukse vahele ei läinud. Ja kui teine laine oli vaikselt Tallinna poole ära läinud ja mul juba pulss tavapärasest kordades kõrgem ei tahtnud ma kuidagi oma kõrvu uskuda kui vaikselt hakkas Haapsalu poolt kostma kolmas müristamine. Ja need teine ja kolmas laine mis tulid, need olid juba tavapärasemad – välk ja pauk põhimõttel tormid koos meeletu vihmavalinguga, kuid see pauk! Sellepärast ma ütlengi, et pilv mitte ainult ei olnud meie kohal vaid me olime seal pilve sees, sest kaks korda lõi äike mõlema tormi ajal kuhugi täiesti meie kõrvale, sest müristamise ajal palgid naksusid ja aidaseinad kõikusid. Ja ma tõesti ei ole kunagi niimoodi kartnud, et kõhus keerab, ainult mõtled “palun mine ära, palun mine ära” ja loodad, et need meeletu kõrged kuused ja lehis maja kõrval võtaksid äikese endasse.

Nii et, midagi ürgset sai sel ööl kogetud. Ei olnud kahtlustki, kes on tugevam, või kes on abitu. Liigagi ehedad emotsioonid ja looduselamused.

Ma lisan siia lõppu selle video, mille me esimese äikese ajal aida ukse vahelt tegime (tehniliselt täiesti kriitikakõlbmatu). Aga nüüd vaadates tundub see nende kahe hilisema lainega võrreldes poisike. Kuid hiljem ei olnud enam kellestki ukse vahele minejat… Ja me elasime selle öö ilma nähtavate kahjudeta üle.

 

Ausad sõnad mõjuvad sageli nii, et alguses ajavad naerma, siis tekitavad ebamugavust ja lõpuks kurvastavad. Järjekord võib muidugi ka varieeruda. Need emotsioonid käivad kõik läbi, kui seda kuulan. Teravik on suunatud õigesse kohta.

Maal olles märkad asju. On aega vaadata kordusi. Igaõhtune kordus (selge ilma puhul), on loojuva päikese valgusemäng. Siis, kui ta kiired õuele enam ei ulata, kuldab ta üle metsaviiru kuused. Ja mina istun sauna ees, pesen hambaid ja vahin. Ei teagi mida. Lihtsalt. Ja kui kujutada juurde veel sookurgede hüüded, siis oletegi nagu meie õue peal.

2013_DSC_62722013_DSC_62772013_DSC_63032013_DSC_62782013_DSC_62762013_DSC_6281

Ma olen juba jaanipäevast alates puhkusel ja puhkan veel juuli lõpuni, mistõttu veedan mõistagi suurema osa ajast siin Sarapikul. Mõtteid ja pilte, mida blogida sooviks, muudkui koguneb, aga piinlik isegi tunnistada, et meie e-riigis jääb nende teostamine tehniliste probleemide taha. Mul on EMT netipulk ja piisavalt nutikas telefon, kuid kumbki ei suuda siin normaalselt funktsioneerida. Peale selle, et 80% kõnedest jutustamise ajal ära katkevad ning tuleb levi leides tardunult ühes kohas seista, et äkki siis ei katke… ei ühenda netipulk toas üldse netti äragi. Nii saab arvutit äärmise häda korral kasutada ainult õues.

Eile õhtul, kui lapsed juba pärast üheksat ära kukkusid ja magama jäid, proovisin siis uuesti. Tegin endale isegi lamamistooli patjadest ja pleedist mõnusa pesa aida trepile, aga enne jõudis südaöö kätte, kui mina oma netiga kuhugigi jõudsin. Ja kui ma siis mõtlesin, et tahaks mõne pildi postitustele ju lisada, siis … Ühesõnaga, ma olen nõus oma 12 lojaalset aastat EMT kliendina hoobilt põõsasse viskama kui teaks, et mõnel konkurendil siin normaalne levi ja netiühendus oleks.

Nii ma siis muudkui pikendan seda nimekirja, millest kõik postitused võiksid tekkida, aga teostamine võtab aega… Aga kui blogimine välja arvata, siis ega ma muidu sellest netist puudust siin tunnegi.

IMG_20130626_234606Ajataju on kuidagi sassis. Ma üllatusin veidi kui lugesin, et olin eelmine aasta kirjutanud jaanipäeva postitusse, kuidas siis oli jaanipäeva ajale planeeritud esimene pikem maal-olek. Ma olen see aasta juba nii palju maal olnud, et mai kuud võiks võrrelda juuniga ning praegu, kui juuni hakkab lõppema, tundub kohati, nagu suur suvi oleks juba kestnud terve igaviku.

Ilmad on kindlasti seda soodustanud – juba on olnud palju ja suurt palavust, mühinaga äikest ning kamaluga vihma.

Ja maal tuleb olla kohal… olen vaadanud, kui erinevalt mõjuvad paaripäevased või nelja-viiepäevased maal olekud. Esimesed kaks päeva lähevad tavaliselt rapsides ja rabeledes. Hirmasti on kogu aeg vaja midagi teha ja jube asjalik olla. Ja kui siis pärast kaht päeva ära minna jääbki tunne, et käid maal muudkui rügamas. Aga kui edasi jääd… kolmas päev juba hakkad tiksuma. Istud siin ja vaatad seal ja tekib läbi tegevuste korduse “elaniku” tunne – et ma elan siin, mitte pole lihtsalt käimas. Sama rahustav on sel hetkel mõte, et “ma võin seda ka homme teha”, sest ma olen homme siin! Vähemasti minul tekib küll kolmandaks päevaks alles õige maaka rahu sisse.

IMG_20130626_233522Nendele piltidele on püütud üks suurimaid vihmasid, mida ma Sarapikul näinud olen. Kallas ikka nii, et mitte ainult lapsed ei läinud elevusest pöördesse…. Aga mind on raske teha ka rohkem õnnelikumaks ilma poolt kui siis, kui tuleb täiuslikku suvevihma. Jumaldan seda hetke.

Pärast vihma metsavahele jalutama minnes oli loodus justkui pohmellis. Kõik auras, oli uimane ja roidunud ning samas läbi raputatud. Sain ka väga tugeva haistingulise elamuse – polnud varem kunagi tundnud nii tugevat kadakapuu lõhna metsas, kui peale korralikku vihma, mis kõik puud läbimärjaks tegi. Meie metsavahe sissesõit meenutab tõesti veidi Saaremaad, kus üksikud kadakate tutsud kasvavad aasal ning see lõhn…. võib-olla kadakavihaga sauna minnes on võimalik sama tugev lõhnaelamus saada kui siis, kui lähed pärast kõva vihma kadakate vahele jalutama…

IMG_20130626_234809IMG_20130625_202806Vahepeal oli jaanipäev mis möödus Sarapikul. Pole pilte ega eriti ka suurt juttu, miks sellest eraldi postitust teha. Märksõnadena jäägu ajalukku palavus, mitte tilkagi vihma, lõke ja üsna olematu kogus sääski. Pildid mis viimasel ajal tehtud, on valdavalt klõpsitud mobiiliga ja jäägu oma hektilisuses kirjeldama emotsioonide virrvarri. Aiast proovin kirjutada lähiajal eraldi, sest seal kasvab ja vohab kõik ikka pöörase kiirusega. Ja tuurid pole sisse võtnud ainult köögiviljaaed – kuna nüüd saan lõpuks tegeleda ka majaümbruse korrastamisega, siis olen sukeldunud minuliku kirega lilledesse…. nii et kui te hetkel näete Kalamajas parkimas autot, mis näeb välja nagu põõsas, kuna akendest ja pagasnikust ja kust veel üritavad välja tungida päevaliiliad, hostad, võhumõõgad ja muud taimed, siis see on minu auto! Käisin just külas, kus perenaine lõhkus kaks labidavart selle nimel, et oma puhmaid harvendada ja mulle “veidikene” istikuid anda… ütleme nii, et läksin sünnipäevale, aga tulin tagasi koormatäie taimedega. Ja homme tuleb nad siis kõik ruttu maale viia ja maha kaevata. Sellised sünnipäevad mulle muidugi meeldivad väga : ))